137a

See raamat oli mul riiulil tolmu kogunud umbes neli aastat, enne kui ma teda lugema asusin, sest mul hakkas kodus igav ja see oli üks väheseid ettevõtlusega seotud raamatuid, mis mul kodus oli ja mida ma ei olnud läbi lugenud.

Raamat räägib maailma suurima eraettevõtte, supermarketiketi Walmarti ajaloost ja selle rajaja Sam Waltoni elust. Raamatu autoriteks on eelmainitu ja ajakirjanik John Huey. Kui raamatu kirjutamisega sama aasta 1992. aasta jaanuarikuus algust tehti, oli Walton juba üsna haige – ta põdes müeloomi ehk luuüdivähki. Raamatu tööprotsess oli väga intensiivne: iga paari päeva tagant koostas Huey ühe peatüki, seejärel luges ta selle Waltonile ette, misjärel tegi teksti parandusi, nii, kuidas Walton seda vajalikuks pidas. 17. märtsil andis president George H. W. Bush Sam Waltonile Walmarti peakontoris Bentonville’is üle Presidendi Vabadusmedali, mis on kõrgeim Ameerika Ühendriikide poolt tsiviilisikule omistatav autasu. Walton suri sama aasta 5. aprillil, juunikuuks oli raamat poelettidel, just nagu talle oli lubatud.

Loe edasi »

Sel kevadel avanes mul võimalus lugeda esimest korda elus näidendit “Hamlet”. Seda oli vaja teha kirjanduse õppeaine jaoks. Pärast huvitavat dramaatika lugemist jõudis kohale aga minu kaua oodatud matemaatika õpik. Viimast loen nüüd samuti suure huviga.

– Kregor

Enne distantõppele minekut, 6. märtsil toimus Tartus üleriigiline saksa keele olümpiaad. Olümpiaadil mul nii väga hästi ei läinud, kuna saksa keele suuline harjutamine oli aasta aja jooksul soiku jäänud. Seetõttu olin väga üllatunud kui sain ühel neljapäeval telefonikõne õpetaja Haugaselt, kes teatas mulle, et olen valitud Eestit esindama rahvusvahelisel saksa keele olümpiaadil. Hurraa! Siiani on kõige raskem olnud rahvusvahelise olümpiaadi bürokraatiline pool – nimelt oli vaja täita mitmeid nõusolekuvorme ning saata ka lühike ennast tutvustav kiri, mille valmis meisterdamiseks päris mitmeid tunde kulus. Olen kurb, et olümpiaad see aasta füüsiliselt ei toimu – ära jääb kaks nädalat sündmusterohket programmi Dresdenis. Siiski ootan väga olümpiaadi toimumist ning loodan, et saan sealt midagi uut õppida. Pildil on mõned meened, mis Goethe instituut mulle olümpiaadi raames saatis
-Eliis

Enamasti kasutatakse ühistransporti ühest punktist teise liikumiseks võimalikult lühikest teed pidi. Saab ka teisiti.

Alates 1959. aastast on inimesed Londonis ja New Yorgis proovinud saada Guinnessi maailmarekordi omanikeks oma linna kõigi metroopeatuste läbimisega võimalikult lühikese aja jooksul. Londoni kõigi 270 peatuse läbimise rekord on natuke alla 16 tunni, New Yorgis on aga 469 peatust, mille läbimine võttis hetkesel rekordiomanikul 21 tundi ja 28 minutit. Analoogseid ettevõtmisi on tehtud ka Londoni trammivõrgustikuga, lisaks on loodud ka väiksemaid väljakutseid, näiteks ainult kõigi kesklinna peatuste läbimine või iga peatuse läbimine, mille nimes on “Park”. See ajendaski sarnast asja Tallinnas tegema, eriti kuna meil on võrgustik palju väiksem (41 trammi- ja 39 trollipeatust). Tallinna mitmesaja bussipeatuse läbimine võtaks aega vähemalt 2 päeva, kuna bussigraafikud on palju hõredamad.

Aegade jooksul on kujunenud välja erinevad reeglid transpordivõrgustiku läbimiseks. Põhiline reegel on, et ei ole tarvis läbida iga teelõiku või astuda igale platvormile, aga peab peatuma igas peatuses, seega ekspressliiniga peatustest möödumine ei aita.

Eri peatuste vahel liikumiseks võib joosta või kasutada teisi ühistranspordimeetmeid (ei tohi kasutada autot, taksot, jalgratast, ja muid isiklikke abivahendeid). Näiteks läbis Londoni metroo peatuste läbija üle 15 kilomeetri jalgsi. Lisaks tuleb pidada logi, kuhu on märgitud, mis kell igasse peatusesse jõuti, ja mis liini selleks kasutati.

Guinnessi rekordite raamatusse saamiseks on vaja ka kahte iseseisvat pealtvaatajat, kes stopperiga käivatavad esimeses peatuses stopperi ja peatavad selle viimases peatuses. Samuti eeldatakse pilti igast peatusest ja kogu teekonda tuleb filmida. Nende uute ja raskesti täidetavate reeglite pärast on rekordite raamatusse pürgijate hulk viimastel aastatel vähenenud.

Mida teha, et tulemus oleks võimalikult hea?

Loe edasi »

16.mail toimus Põhja- ja Baltimaade füüsikaolümpiaad (NBPhO), kus meie klassist võttis osa mina ja Marko. Seoses viiruse puhangule võistlus toimus läbi interneti vahenduse. Võistlusel osalesid tänavu Eesti, Soome, Läti, Rootsi, Venemaa, Šveitsi, Saksamaa, Rumeenia, Sloveenia, Bosnia ja Hertsegoviina, Saudi Araabia ning Brasiilia.

Võistlus ise oli väga huvitav ning ülesanded heal tasemel ja põnevad. Võistlus toimus ühe päeva ja kokku oli viis ülesannet ning aega lahendamiseks oli viis tundi. Ülesanded olid seinast seina. Üldisemalt tuli jooniseid analüüsida, elektriahelaid lahendada ning ruumi mõista. Lisaks oli üks praktiline ülesanne, kus pidi uurima tekkiva heli sageduse sõltuvust pudelis oleva vee ruumalast.

Võistluse korraldus oli parim, mis võimalik, kuna füüsilisel kujul võistlust kuidagi korraldada polnud võimalik. Et tagada aus võistlus, sooviti, et võistlejad jagasid pilti endast ja oma töökohast. Siiski korraldus polnud nii hea, sest minu meelest segadust oli palju õhus, mille põhjustas ilmselt korraldajate halb ettevalmistus. Lisaks poldud läbi mõeldud eksperimenti korralikult. Eksperimentaalses ülesandes pidi mõõtma sagedusi, mille jaoks paluti telefoni alla laadida rakendus selle sooritamiseks, kuid minul esines probleem nende mõõtmisega, sest minu telefon mõõtis sagedust muusika toonides, kuigi eeldati, et kõigil seadmetel mõõdetakse hertsides. Ilmselt selle tingis teistsuguse telefoni operatsioonisüsteemi (iOS – väga levinud operatsioonisüsteem) kasutamine. Sellist eeldust poleks tohtinud teha, sest siiski võistlus oli rahvusvaheline ja virtuaalne, seega korraldajad oleks pidanud kontrollima kõigil operatsioonisüsteemidel mõõtmise üle. Kahjuks nii kannatas minu tulemus.

Võistlus ise on väga karm ja maksimaalset tulemust pea võimatu saada. Olümpiaadi parim oli sloveenlane. Eestil läks ka hästi. Meie klassist Marko saavutas III järgu ehk pronksdiplomi. Minul nii hästi ei läinud, aga võtsin kaasa hea kogemuse ning hulga teadmisi.

Järgmine aasta paremini!

Pilt minust ja minu töökohast, mida võistluse korraldajad läbi Zoom keskkonna nägid.

-Ralf

Karantiin oli minu jaoks eelkõige eneseotsimise ja üksiolemise aeg. Olles inimesena üpriski introvertne, ei elanud ma seda aega õnneks nii kehvasti läbi kui mu ekstravertidest sõbrad.

Eriti eredalt jäävad mind saatma mälestused mõtlikest õhtustest jalutuskäikudest koduümbruses. Noil jalutuskäikudel taasavastasin enda jaoks päikeseloojangute ja loojuva päikese poolt maalitud pilvede erilisuse, kohtusin kümnete kassidega ning vooglesin läbi udusse mattunud looduse.

Distantsõppes ja karantiinis olles õppisime kõik midagi uut enda ja ümbritseva kohta, nii negatiivset kui positiivset. Praegu on imeline võimalus värskelt kogetu positiivse muutuse katalüsaatoriks muutmiseks!:)

Leidkem positiivset iseendist ja end ümbritsevast!
-Mihkel (Jako)

Eelmise suve lõpus ühel vihmasel päeval leidsin maalt ühe pusle. Et aga ühe päevaga tuhandetükilist puslet kokku ei pane, otsustasin selle koju kaasa võtta, kuid aega selle jaoks leidsin alles koroonakarantiini ajal. Vaatamata sellele läks pildi kokkusaamiseks ikkagi päris kaua aega. Algus läks küll ludinal, kuid siis tulid vahele teised tegevused, motivatsioon kadus ära (nagu ilmselt meil kõigil mingil hetkel) ning allesjäänud tükid muutusid üha sarnasemaks, kuni kõik järelejäänud tükid olid üsna ühtlaselt mustad-hallid. Seetõttu jäi pusle mitmeks nädalaks unarusse, isegi tolmukiht tuli peale. Lõpuks aga võtsin end kokku ja panin viimase kolmandiku ühe õhtuga kokku. Aega võttis, aga asja sai!

-Birgit

12. märtsil tähistasime koolis emakeelepäeva. Igast klassist saadeti grupp inimesi viktoriinile. Pärast füüsika kontrolltööd kogunes 137. lend ruumi 303. Seal esitas Jürgen Rooste meile luuletusi ning seletas neid oma vaatenurgast lahti. Tema jutt oli väga huvitav ja naljakas. Kõigile meeldis see tund. 🙂

13. märtsil jätkus emakeelepäeva tähistamine e-etteütlusega. Kahjuks oli see ka viimane päev, kui me sel õppeaastal koolimajas käisime. Algas karantiin ning esimeste andmete järgi ei pidanud me enne 2 nädalat kooli tagasi tulema.

5. märtsil käisime ajaloo tundide ajal vanalinnas Tallinna Arheoloogiamuuseumis. Meile seletati, kuidas arheoloogid objekte üles kaevavad ning kuidas neid analüüsitakse. Kivist esemeid lubati katsuda ka, kuid pronksesemeid ilma kinnasteta puutuda ei tohtinud, sest muidu need hakkaksid kiiremini lagunema. Saadud teadmiste põhjal proovisime ise paari hauda ja selles olevaid objekte analüüsida. Siis näidati veel mudelit eesti rahvariidest, mida oli võimalik taas konstrueerida tänu selle küljes olnud metallist kaunistuste, mis sellest organisme eemale peletasid ja seda sadu aastaid säilitasid. Lõpuks uurisime ka inimkonna esimesi münte. Kõige olulisem, mida õppekäigust kaasa võtta, oli see, et pada on pott ja paja on münditöökoda!

21. veebruaril toimus pidulik aktus. Kell 7:50 kogunesid vabatahtlikud staadioni ees lipuheiskamisele, kus me laulsime “Eesti lipu” laulu. Kell 9 kogunes segakoor Poisi kuju ette. Toimus kolme kooli- GAGi, Westholmi ja Reaalkooli pärgade asetamise üritus. Laulsime hümni ja “Ta lendab mesipuu poole”. Viimaste tundide ajal kogunesime aulasse aktusele. Seal anti kätte tublidele olümpiaadil osalejatele auhinnad ning laulsime segakooriga laule “Pulmaliste saabumine”, “Mis on inimene?” ja gospelit “Take me to the water”.