Arheoloogianäituse külastus
Märtsi alguses õppisime ajalootundides usinalt eesti muinasaega. Et meie teadmised ei jääks pelgalt õpikutekstide tasemele ning muutuks käegakatsutavaks, külastasime klassiga Tallinna Ülikooli arheoloogianäitust.
Tervituseks tutvusime muinasaegse eesti naise rekonstruktsiooniga – teadlased ja käsitöömeistrid on suutnud kindlaks teha naise põlle- ja särgiääriste mustrid, samuti vöökirja. Saime teada, et vanasti kandis iga naine vööl väikest pistoda kaunis metallist tupes, mis oli korraga nii ehteks kui ka tööriistaks, ning et talu võtmed olid justnimelt perenaise vööl.
Järgmises ruumis näidati meile erinevatest Eesti paikadest ja ajastutest pärit aarde- ja ohvrileide – nõusid, raha, praktilisi ja tseremoniaalseid ehteid. Saime teada, mis vahe on sõnadel pada ja paja (mõlemad nimetavas käändes): pada on poti moodi nõu, paja aga töökoht, kus midagi valmistatakse (nt sepapaja ja rahapaja). Rahapajas võib vabalt olla rahapada, aga vastupidi on keeruline.
Tutvusime ka arheoloogide töövahendite ja -võtetega alates eelmise sajandi algusest. Muinasaeg omandas tõesti käegakatsutava mõõtme, kui andsime käest kätte mõne tuhande aasta vanuseid kõõvitsaid ja teisi kivist tööriistu.
Viimaks tutvusime aukartust äratava suurusega kivikirveste väljapanekuga, vaatasime üle ühe maketi ja suure lapitud savist hoiunõu ning nägime kaht matust. Eks me ei saa vist kunagi päris täpselt teada, kas ajukasvaja tõttu surnud väikese lapse kõrvale maetud täiskasvanu suri lapsega samal ajal loomulikku surma, ohverdas end ise või ohverdati ta teiste poolt. Mineviku müstika…
Kirjutas Kertu
Pildid tegi Karolin
© 2024, 136a