133b

5. oktoobril saabus selle sügise üks põnevamaid päevi, kus kõigil õpilastel oli võimalik näidata oma tänulikkust õpetajatele läbi küpsiste ja ka ise tundide andmise. Õpetajad saadeti juba varahommikul kringleid ja kooke pugima ning siis algas õpilas-õpetajate invasioon. Nii algklasside majas, kesklinna põhikoolis, staadionil, koolimaja klassides kui ka õpetajate toas oli tunda ebaprofessionaalsuse ja närveerimise hõngu (tsiteerides Ahunat: “Ärge neile oma hirmu välja näidake.”). Anname ülevaate meie emotsioonidest ja kogemustest õpetajatena:

“4B on väga loov ja tore klass. Tunnist puudusid ainult Tammesaar, Tamm ja vist oli ka Tammik. 9.C keskendub liiga palju õigekirjale, aga nüüd nad vähemalt teavad, kuidas Ahuna oma lapsele süüa annab.”

“7. ja 8. klassi arengutasemete vahe on tohutu, 7-ndikud on ikka päris tited. Kui viimaste pinkide omad alguses ütlesid, et nemad ei oska ega saa aru, siis peale ühe korra seletamist oli kõik selge ja arusaadav. Nad olid kõik toredad.”

“Pärast 11 aastat kehalise õpetaja vile kannatamist oli vahelduseks päris tore seda sama vilet ise puhuda.”

“Suht mõistan, miks Kangrole puid meeldib panna, paljud ei saa ikka üldse eluga hakkama.”

“9.B klassi noored mehed on täitsa nagu noored titad. Puberteet. Üks eriti probleemsete pubekate hulgast nõustus lõpuks enda klaveriskille näitama ja üllatas positiivselt.”

“3.A klassi õpilased teavad väga palju, aga paljud ei tea midagi käitumisest. Neile meeldib tohutult kaasa rääkida ning selles klassis ei teki kunagi probleemi, et keegi ei vasta õpetaja küsimusele. Tohutult üllatas see, et algklasside õpetaja ei peagi tunniks enam massiivselt ette valmistama, sest Avita on neile valmis teinud esitlused ja videod, kus on palju pilte ning ka kohe olemas, mida tuleb õpikust lugeda ja mida töövihikust teha. Samas jääb neile tänu sellele rohkem aega puhkamiseks, sest sellised lapsed võtavad küll läbi. Palju jaksu algklasside õpetajatele!”

“Andsime tööõpetust kuuendikele ja kaheksandikele. Lapsed said korralikult höövedada, mõni freesis ka.”

“Tööõpetuses suutsid kaheksandikud elektriskeemi põhimõtted paari minutiga selgeks saada ja kuldvillakus olid nii nemad kui kuuendikud tasemel”

“Andsime 8.C klassile eesti keelt. Kõik olid ehedad teismelised – karjusid ja üritasid kordamööda tähelepanu saada. Mõni oli ka päris tore. Lasime neil Kahooti teha ja vanasõnasid mõistatada. Populaarne laul oli Reaalimeem.”

“Avastasin päeva lõpus, et pole ühtegi tundi ise andma jõudnud, hoolimata sellest, et plaanis oli neid mitmeid nii päeva alguses, 1. ja 2. tunnil kui ka lõpus, 6. ja 7. tunnil. Sellegipoolest veendusin hommikul enne kaheksat ja ka päeva jooksul õpetajate toas söökidega askeldades, et õpetajad on inimesed nagu meiegi. Hea teada igas olukorras ja ehk ka karjäärivalikul. Püüdsin päeva jooksul pildile palju rõõmsaid hetki ning veendusin õhtul fotosid vaadates nii laste kui õpetajate (abiturientide) emotsioonide eheduses.”

“Mõtlesin, et annan esimest tundi, siis on lapsed unised ja ei pea palju pingutama. Ma eksisin rängalt. 2. klassi lastel on juba hommikul kl 8.00 nii palju energiat! Samas see andis endale ka päevaks jõudu ja jaksu.”

“Andsime viiendale klassile IT-d ning tunni teemaks oli arvutimängud. Võite juba ise arvata, kuidas terve tund kulges. Lisaks kuulasime kõik koos muusikat ning vaatasime projektorilt danke videosid. Muidu olid õpilased toredad ja käitusid korralikult. Ütlesid ilusti tere ja head aega.”

“Kolmandikud on minu silmis üsna autistlikud. Mõni oli ok.”

Last, but not least ei kellegi muu, kui meie armsa klassijuhataja ja vene keele õpetaja Natalja Sinjukina muljed: “Õpetajate päev on ilus päev meie kalendris. Õpetajad saavad natuke puhata, aga õpilastel on võimalus proovida ennast õpetaja rollis. Loodan, et see traditsioon meie koolis jätkub , sest see aitab abiturientidel paremini õpetajatest aru saada ning meenutada aegu, mil nad ise väikesed lapsed olid.”

Nagu meie kirjutistest näha, siis oli vaid paari tunni andmine ikka tohutu pingutus ja närvide hävitamine. Megasuured tänud meie armsatele õpetajatele, kes meiesuguseid päevast päeva ja aastast aastasse kannatlikult taluma peavad. Väga vabandame!

Üks armas meene õpetaja Ailile

Käes ja Hero ümbritsetud üliaktiivsetest Duracelli-jänestest. Sinise särgiga härrasmehel on ilmselget juba kopp ees.. Samas neiu roosas tundub väga pumped.

Liisa püüab direktsiooni veenda, et ka A ja C klassi õppekavasse peaks tehnosuuna parima kursuse – joonestamise – lisama.

Stella õpetab lastele, kuidas hiilida 20 min pärast tunni algust klassi nii, et Ahuna seda tähele ei paneks.

Poisid moodustamas mingit nõiaringi. Ilmselt Duracelli-jäneste eemalepeletamiseks…

Veel üks nõiaring, seekord paistab tegemist olevat mingi värbamistehnikaga, et noori tehnoklassi Tea Hundi joonestamist õppima suunata.

Credit piltide eest Anettele, suur aitäh sulle nende mälestuste jäädvustamise eest!

28. septembri õhtul kogunesid kõik usinad klassid, kes pitsa tellimise asemel valisid ühisküpsetamise, kesklinna põhikooli õppekööki, et seal ühtse kooliperena kooli sünnipäevaks kooke meisterdada. Kuna meie jõudsime kohale üpriski vara, haarasime endale kõik vajaminevad köögitarvikud ja umbes kolmandiku kogu köögipinnast, sest erinevalt A klassi basic-tasemelisest küpsisekoogist oli meil ambitsiooniks teha mitmekihiline kirsi-šokolaaditort. Meie umbes 6-liikmeline delegatsioon sai koostisosade väljamõõtmisega suhteliselt kiiresti hakkama, kuid nende kokkusegamine nii sujuvalt ei läinud. Nimelt oli Kitchen Aidi kauss meie hiigelkoogi jaoks ilmselgelt liiga väike, mistõttu pidime taigna mitmes osas valmistama ning siis selle ahjuvormis valmis segama. Samal ajal avastasid A-kad, muide, et nende 24 tükiga küpsisetort ei ole vist pea 40-liikmelisele klassile piisav… Mässamine kestis meil veel mitu tundi, vahepeal ühines ka C klass ja koos osturetkelt naasnud A klassiga veetsid nad kolmandiku ajast laua taga istudes ja söögiorgiat korraldades. Õhtu edenedes hakkas selguma, et ahjust välja tulevaid valmis biskviite on kuidagi väga-väga palju. Nii juhtuski, et ühe hiiglasliku koogi asemel tegime neid kolm. Ja vist on ikka kuldreegel, et mida rohkem süüa teed, seda kakasemaks jääb köök… Järgmisel hommikul saabusime kõik (sini)mustvalgelt kooli. Peale esimesi, tavalisi tunde kuulasime kõik kooli vilistlaste põnevaid ettekandeid ning siis oligi aeg staadionile suunduda. Ene Saare kõnele järgnes meie kooli sportlikke ja taibukate tunnustamine ning seejärel saabus kauaoodatud hetk – koogisöömine. Kuna meie torti oli meeletutes kogustes, lahkusime staadionilt viimastena, kõhud šokolaadi ja kirsse täis. Oh, oleks vaid iga reede selline!

PS: Eriliselt suured tänud Janale, kes kogu küpsetustalgu koordineeris ja retsepti koostas. Tänud ka kunstilisele peajuhile Anettele ja Tõnsole + Roometile, kes eeskujulikult pooltest tundidest puudusid, selleks et meie laud kaetud oleks.

Jah, see on autode lauakate ja jah, see oli taotuslik – idee autor Anette. By the way, meil olid ka Frozeni, Muumide ja Lotte taldrikud…

Sel aastal kogunesime spordipäevaks Kalevi staadionile 15. septembril, kuni meie armast koolimaja vallutas reaal- ja looduhariduse konverents. Kell 9.30 oli avapauk 12. ja 10. klassi jaoks – pisikesed võimlemisliigutused, kust edasi suundusid tüdrukud palli viskama ning poistel oli pool tundi vaba aega, pärast mida oli nende kord oma kiireid jooksuvõtteid näidata. Kohe pärast poiste jooksu näitasid ka tüdrukud oma võimeid 100 meetri jooksus.  Kui eelnevalt käis võistlus pigem klasside siseselt, siis 10.45 oli aeg klassidevaheliseks teatejooksuks. Meeskond üpris vaevarikkalt kokku aetud, tegime asja ära. Nagu alati, peab keegi ikka tagurpidise tulemustabeli esikoha ka haarama – see aasta vedas siis meil. Edasi tõttasid lühikeste vahedega kõigepealt tüdrukud 400 meetrit jooksma ning siis poisid poole pikemat maad läbima. Kaasa elasid meile meie toredad rebased, ergutades karjudes ning plaksutades. Sellega oligi viimane traditsiooniline sportlik ajaveetmine Reaalkoolis 12. klassi jaoks läbi. Kuigi klassiesindus oli sel korral pigem pisike, oli päev siiski vahva – sai ju pikemalt magada, liikuda ja varem vabaks!

19. septembril käis Tallinna Reaalkooli gümnaasium vaatamas Rasmus Puuri esimese ooperi “Pilvede värvid” peaproovi. Kogu massiga voolasime siis üle Otsa tänava ning astusime naabrimehe Aivar Mäe töökoja esiuksest sisse. Saal oli täis tuttavaid nägusid ning laval hakkasid toimuma Eesti ajaloost tuttavad sündmused. Oh, kui osavalt neid seal kujutati! Heli sobis täiuslikult sündmustikuga kokku ja tekitas pidevalt üle keha jooksvaid judinaid. Lihtsalt, kuid samas peenelt andis teos edasi vägagi tänapäevased kandvad mõtted. Kõik muidugi päris nii tugevat kasutajakogemust ei saanud, aga kuna kunsti viimane etapp toimub iga vaataja endi silmades, on see mõistetav.
Ooperi lõppedes hakkas saal plaksutama, nagu ikka. Siis tõusis keegi parteris püsti. See  inimene vist ise ei teadnud, millise reaktsiooni ta vallandab – talle lihtsat tohutult meeldis too ooper. Selle ühe julge hinge liigutatuse tulemusena seisis 4 sekundi pärast püsti (olen üsna kindel) iga viimnegi kui ilmakodanik saalis. Kas olete kunagi seisnud teatrisaalis, kus keegi ei tihka istuda? Reaalkoolis õppimine annab selliseid võimalusi. Võibolla üksi sa ei julgeks kõigile võõrastele näidata, kui väga sulle äsja nähtud teos meeldis, aga sõprade ees julged ikka. Ning kui kõik sinu sõbrad juba seisavad, siis kuidas sina ikka istuma jääd?
Üks kõikide, kõik ühe eest!

Peale töist suvepuhkust seadsime (peaaegu) kõik oma sammud kooli poole, et osaleda meie 12-aastase õpilaskarjääri viimasel esimesel koolipäeval. Koolipere üldaktusel staadionil saime uhkusega seista klassiderivi lõpus, et siis aktuse lõppedes sealt esimestena ja kõige vanematena pudireas kooli tagasi jalutada. Peale pisikest söögipausi kogunes kogu 133. lend kooli fuajeesse, et tervitada pikka kooliteed alustavaid esimese klassi õpilasi. Koolijüts näpuotsas, oli kõige olulisem välja selgitada, kas laps asub õppima A või B klassis, et hiljem aktusel ükski valesse pingiritta istuks (spoiler – kõigil see ei õnnestunud). Meile üsnagi kitsas ja ruumipuuduse all kannatav koolimaja tundus 7-aastastele hiiglasliku hoonena, mille trepiastmed ulatusid nii mitmelgi põlvini. Sellest hoolimata õnnestus teha ekskursioon kogu koolimajas, alates raamatukogust lõpetades garderoobiga. Peale põnevat, aga ka väsitavat (siinkohal tuleb mainida, et väsinud olime pigem meie kui meie vaprad aabitsasaajad) tuuri oli aeg minna kooli aulasse, kus algas 1. klasside aktus. Peale direktriss Ene Saare kõnet jagati juntsudele kätte aabitsad. Nii mõnelegi oli aabitsa kättesaamine kauaoodatud sündmus, mistõttu jäi Ene Saarega kätlemine teisejärguliseks. Esimeste aabitsate jagamine möödus küllaltki sujuvalt, kui välja arvata ühe väikese A. klassi poisi ekslemine B. klassi pingiritta. Aktuse lõppedes said kõik jütsid endale pähe koolimütsi ning seejärel suundus üks klass füüsika, teine keemia tundi. Keemia tunnis ootasid meid õp. Martin Saar ja õp. Andrus Kangro (seekord pigem abilise ehk lahusesegaja rollis), kelle abiga võlusime välja reaali vaimu, värvisime roosi ja õppisime nukleofiilset asendusreaktsiooni. Õpetaja Reivo Maasiku abiga torkasime õhupallide sisse auke, katsusime põlevat küünalt ja mängisime staatilist elektrit täis nukkudega. Peale väikeste esimesi tunde viisime nad käsikäes oma klassidesse ning oligi aeg hüvasti jätta. Loodame, et meie kooli tulevastele matemaatikutele, keemikutele ja kirjanikele oli see päev sama meeldejääv kui meile. Armsat kooliteed, sõbrad!