Imesid juhtub harva.
NĂŒĂŒdseks pisut enam kui kolm kuud tagasi, veetsime me Ukuga unustamatu nĂ€dala teisel pool maakera teadust tegemas. Vaatamata veerandaastasele (ĂŒlipingelisele) vahele, on Ă”nnelikud mĂ€lestused veel ahjusoojad ning jagamist ihkavad.
TĂ€pselt 7 jahedat kuud tagasi kutsus Ă”ppealajuhataja meid Ukuga ĂŒlimalt informatiivsest  fĂŒĂŒsika tunnist enda kabinetti, et anda edasi tĂ€htis teadaanne. Nimelt, et just meie oleme valitud Eestit esindama Singapuri, noorte teadusfoorumil. MĂ”ned formaalsused, kooli tubli veenmisvĂ”ime ja nii see pall veerema lĂ€kski.
Esmalt, kerge ettekujutuse loomiseks, paar sÔna linnriiksaarest, kuhu meid saadeti
TĂĂPILINE SINGAPUR:
- NÀtsu nÀrimine on seadusega keelatud.
- SĂŒĂŒakse pulkade ja LUSIKAGA. (selliseid asju nagu nuga ja kahvel ei eksisteeri)
- Majad on seinteta.
- KĂ”ikides inimestes voolab liliputtide veri (Vaene UkuâŠ)
- Bussides valideeritakse sÔitu 2 korda (VÔtke eeskuju!)
- Piimaninade kindel surm (Kohupiim ja keefir on tulnukad)
- Inglise keel, mis kĂ”lab hiina ja malaisia keele sĂŒmbioosina
- Tee piimaga (Ebaoriginaalne? Uskuge mind, isegi inglased pole sellised musta tee, piima ja mingite umbmÀÀraste mustade kummipallikeste kokteili fanaatikud kui nemad.)
- Ăhest RIIGI otsast kulub teise otsa sĂ”itmiseks kĂ”igest 1 TUND. (VĂ”rdluseks: ma sĂ”idan tavaliselt mööda Eesti kĂ”ige modernsemat pĂ”himaanteed mööda kooli 45min)
- Terve linn on nagu ĂŒks suur bioloogiaĂ”petajate paradiis.
- Soe looduslik duƥƥ on garanteeritud (Kuiva ilmaga vÔtab mÀrgumine sama palju aega)
Ja mÔned ootused/lootused/eesmÀrgid enne reisi algust (mis olid 100% tÀidetud):
- Esindada Eestit +
- Leida uusi sÔpru +
- Suurendada enda huvi loodusteaduste vastu +
- Laiendada silmaringi +
- Muutuda avatumaks, julgemaks ja tolerantsemaks +
- Praktiseerida inglise keelt +
Mis seal ikka, asume asja juurdeâŠ
Reede 18.01.2013
Kell oli 7 hommikul kui Ă€ratuskell mind magusast unest Ă€ratas. Eelnev Ă”htu oli pika peale veninud, ning mitmed asjad pakkimata jÀÀnud, ka elektroonika vajas laadimist. TĂ€pselt kell 10.30 istusime jÀÀkĂŒlma autosse ja pĂ”rutasime lennujaama. Kui pĂ€ris aus olla, siis ma ei olnudki nii elevil kui ootasin. Lennujaamas passimine kustutas aga viimsegi elevussĂ€deme. Algas lĂ”putult pikk  kohalesĂ”it. Meie lennumarsruut oli jĂ€rgnev: Tallinn-Kopenhaagen, Kopenhaagen-Istanbul, Istanbul-Singapur.
MĂ€letan, et iga peatusega lĂ€ks ilm aina hullemaks (Kui Tallinnas oli ilm selge ja vĂ€ga kĂŒlm (~-10), siis Kopenhaagenis lisandus sellele ka tuul ning TĂŒrgis sademed.) ning internet vĂ”imatumaks (Ega minusugune fesarisĂ”ltlane ju ilma ei saa⊠paraku). Kuid vaatamata sellele leevendasid Kopenhaageni hiiglaslik lennujaam ning Istanbuli tasuta maiustused hilinenud lendudest pĂ”hjustatud tĂŒdimustunnet.
LaupÀev 19.01.2013
Ăratus kell 3 öösel, et meid toita, oli leebelt öeldes ĂŒllatav. Meeldivaks osutus see, et lisaks söögile jagati ka muud kraami ning ekraanidel jooksis mÀÀratu filmivalik. LĂ”puks, 1000 aasta möödudes saabusime kauaoodatud sihtkohta.
Ărevus kasvas. Kus mu kohver on? Kes meile vastu tuleb? Mis ma tegema pean? Kuidas ma hakkama saan, kui keegi minuga rÀÀkima hakkab? Miks ma siin olen? KĂŒsimused takistasid hingamist, paar vĂ€ljas veedetud minutit olid lĂ€mmatavalt palavad. Tsiviliseeritud âtroopikamajasâ ootasid meid ees kaks vĂ€ga jutukat ja sĂ”bralikku neidu, kes lisaks meie turvalisele kohale toimetamisele viisid lĂ€bi linna kiirekskursiooni, tutvustusringi ning pommitasid meid hirmuĂ€ratava intensiivsusega kĂ”iksugu kĂŒsimustega.
See, mis meid ees ootas, oli lihtsalt vaimustav! Selgus, et sealne Ă”ppijaskond varieerub mudilastest ĂŒlikooli tudengiteni, kohalikest vĂ€lismaalasteni. Lisaks mitmele hiiglaslikule Ă”ppehoonele oli terve rida ĂŒhiselamuid ja koolivĂ€liste harrastuste ruume, klubisid ning platse (nt. bĂ€ndiruumid, jĂ”usaal, tennisevĂ€ljakud jne).
JĂ€rgnes kiire registreerimine ning improviseeritud ringkĂ€ik ĂŒmbruskonnas. VÔÔra koti olemasolu toas tĂ”endas, et toakaaslane oli juba saabunud.
Juba esimesel Ă”htul eraldati mind oma kullakallis Ukust ning paigutati erinevatesse töörĂŒhmadesse. Saatuse kentsakal tahtel ei olnud minu grupis mitte ainumatki  euroopa kultuuri esindajat. Lisaks singapurlastele kuulusid sinna vahvad noored Koreast, Malaisiast, Indiast ja Taist. Tunnistan, et ma pole kunagi varem nii nĂ€rvis olnud, kui tol esimesel Ă”htul. Kujutage ette pilti, kus keset haaravat maffiamĂ€ngu siseneb tuppa heledapĂ€ine, suuresilmne, eksootiline hilineja kusagilt pĂ€rapĂ”rgust nimega Estonia. Ja kĂ”ige hullem oli veel ees ⊠ma pidin kĂ”ikide oma rĂŒhma liikmete nimed pĂ€he taguma. PĂ€rast ĂŒĂŒratut kultuuriĆĄokki avanes mul lĂ”puks vĂ”imalus toas rahuneda. Ma analĂŒĂŒsisin kuuldut ja nĂ€htut ning mĂ”tlesin, et jĂ€rgnevate pĂ€evade jooksul ma suren…
Minu salapÀraseks toakaaslaseks aga osutus armas singapurlane, kellesse oli tÔsiselt raske mitte kiinduda.
Sellest, kuidas minu seiklused edasi kujunesid ja MIKS minu mulje muutus, lugege jÀrgmises postituses.
Kristel Roots