139b

Kohe esimesel nädalal kooli tagasi saades saime minna õppekäigule Tallinna Botaanikaaeda. Kuigi enamus meie seal oldud ajast sadas vihma, oli ikkagi vahva üle pika aja midagi koos klassiga teha.

Seekord praktiseerisime oma loomingulist kunstiannet Toompeal.

Veebruari kuus korraldas Haabersti Vene Gümnaasium projekti „Eestimaa ilu hoieldes …”. Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud projektil osalesid Tallinna Reaalkoolist 139b lennust Juhan Simm, Harold Leif, Eric Kergandberg ja William Vodi. Mina kui projektil osaleja võin öelda, et projekt oli hästi korraldatud ja sellel osalemine oli väga lahe kogemus. Saime valmistada video ühe eesti luuletuse teemal. Meie valisime luuletuseks Juhan Liivi „Eile nägin ma Eestimaad”. Saime ülesandele läheneda väga loovalt ja vabalt. Filmisime Tallinna vanalinnas video, lugesime mõne rea luuletusest ning lõpuks panime videole peale Ruja laulu „Eile nägin ma Eestimaad”. Saime näha ja hinnata ka teiste osalenute videoid ning ka nemad olid lähenenud loovalt. Kokkuvõttes saime konkursil teise koha ning auhinnaks ka väikese karika. Head Eesti Vabariigi aastapäeva!

Autor: William

Toimetas: Anett

Pilt: https://www.flickr.com/photos/heikkisiltala/8693267701

Seoses praeguse olukorraga juhtub pidevalt, et lisaks koduõppe perioodidele peavad osad õpilased eneseisolatsioonis olema ka sel ajal kui kogu ülejäänud klass koolis on. Sellegipoolest käib õppimine täie hooga. Kokkuleppel õpetajatega on võimalus osaleda ka videotunnis ning see võib aeg-ajalt ka üsna koomiline olla, kui kuuled pidevalt pominat klassikaaslaselt, kes arvutile kõige lähemal istub. Samuti on tore enne õpetaja Meeti tulekut vestelda teiste õpilastega, kes samuti samas olukorras on. Osasid materjale on iseseisvalt loomulikult keerulisem selgeks teha ning kõige tüütum on ilmselt hiljem kooli tulles tööde järgi tegemine, kuid see-eest on kodus palju suurem vabadus oma päeva planeerimisel. Õhtuti on nii mõnedki sarjad saadud läbi vaadatud ja internetipoed läbiotsitud. Kokkuvõtteks on kodus õppimine meeldiv vaheldus kooliks sel juhul, kui õppetööga samas tempos liikuda.

Autor: Amanda

2. veebruaril läksime koos teiste üheksandate klassidega Kõrvemaale suusatama. Bussiga startis meie klass kell 9.30. Tallinnas oli ilm pilvine, kuid meie suureks õnneks oli Kõrvemaal päike väljas ja see tõstis kindlasti ka meeleolu. Umbes kolmandikul klassist olid omad suusad kaasas ja need kihutasid kohe otse metsaradadele. Ilm oli üsna külm ja sellest oli tingitud ka hea suusalumi. Paljudel sai kohe esimese hoobiga tehtud viiekilomeetrine ring, mis tundus kusjuures oodatust lühem ja kõvemad spordimehed tegid järjest koguni kaks viiekilomeetrist ringi. Umbes tund aega suusatasime ning kui sellest oli küllalt saanud, siis suundusime tuubimäele, mis oli muuseas väga hästi ehitatud ja tänu sellele sai seal arendada korralikke kiiruseid. Tehti kümneliikmelisi ronge, kolmest tuubist koosnevaid torne ja muid konstruktsioone, mis vaid pähe tulid. Umbes pool tundi jõudsime tuubimäel veeta ning siis tuli Egle meid sööma kutsuma. Arvata võib, et kõhud olid selleks hetkeks juba tühjad ja paremat asja kui frikadellisuppi ei oleks sellel hetkel hing saanud ihata. Supp oli tõepoolest hea ja supivarud, mida õpetaja Meelis jagas, tundusid lõpmatud. Lauas valitses hea atmosfäär: jagati emotsioone, tehti nalja jms. Tagasisõit on ka alati mõnus, kui on soe buss, kuhu minna. Kokkuvõttes oli suusapäev kindlasti tavalisest koolipäevast hea vaheldus ja pakkus mõnusat atmosfääri looduses, väljaspool Tallinna.

Autor: Ergo

Toimetaja: Anette

8. novembril, pühapäeval käisime terve lennuga Estonias ooperit “La traviata”. Üritus oli seekord üsna erimoodi: koroonameetmete rakendamiseks oli soovituslik kanda maski ning enamus seda ka tegid.
Etendus kestis kolm tundi, kahe vaheajaga. Etendus oli huvitav ja paljude jaoks uus kogemus. Ooperi teema oli meil küll eelmise aasta muusika õppekavas, kuid eriolukorra tõttu me ooperit vaatama ei jõudnud ning selle asemel vaatasime neid ise kodus arvutist.
Tagasiside klassikaaslastelt ooperi kohta oli hea ning külastaksime Estoniat ka teine kord.

Autorid: William ja Art

Toimetaja: Anette

Kaie Kõrb on baleriin ja tantsuõpetaja. Eesti Teatriliidu ja Eesti Balletiliidu liige (1981, auliige 2001). Ta sündis 1. aprillil 1961. aastal Pärnus. Tema isa oli raamatupidaja. Kaie Kõrb lõpetas Tallinna Balletikooli balletiartisti erialal ja Moskva Riikliku Teatriinstituudi balletipedagoogi-repetiitori erialal.  Aastast 2003 Keskerakonna liige. Ta omab Kaie Kõrbi Balletistuudiot. Ta on praegu oma teises abielus, esimene abielu Jüri Treiga. Praegu abielus Viesturs Jansoniga (lapsed on kaksikud , kes sündisid 2007. aastal), kes on läti päritolu eesti balletitantsija. Viesturs Janson on praegu Tallinna Koreograafiakooli õppejõud.

Raamatud:
⦁ „Rambivalguses ja varjus“ (2005)
⦁ „Lahkumisetendus“ (2006)
⦁ „Unistuste nimel“ (2011)
Kaie Kõrbi kohta on tehtud ka Ruti Murusalu poolt dokumentaalfilm „Sinine kõrb“.

Autor: Karl Joosep

Pilt: http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/k%C3%B5rb_kaie2

Jüri Krjukov oli Eesti näitleja, kes elas aastatel 1954 – 1997. Aastal 1972 lõpetas ta Tallinna 7. keskkooli. 1976 lõpetas ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri 7. lennu. Seejärel oli ta Eesti Draamateatri näitleja.

Tema üks tuntumaid rolle on Salomon Vesipruuli osa telelavastuses “Kuulsuse narrid”. Esimene filmiroll oli filmis “Reisija “Ekvaatorilt””.

Tema esimene abikaasa oli Urve Krjukov. Teine abikaasa Inge Krjukov, kellega tal oli ka poeg Aleksander Krjukov, kes õppis Tallinna Reaalkoolis. Kolmas abikaasa oli Ülle Toming.

Jüril oli üks, 7 aastat vanem vend Oleg. Oleg ütles, et tema on Jüri välja koolitanud ning, et Jüri on temalt kõik õppinud.

Tema isa, Igor Krjukov, suri kui Jüri oli kõigest kuuekuune. Pärast sõda oli Igor kommunist ja Ministrite Nõukogus teenistuskirjas.

Tema ema, Maria Krjukov, oli Jüri sündides 43-aastane. Ta töötas juuksurina.

Teatriteadlane Reet Neimar on öelnud, et Jüri rääkis lavakunstikateedrisse sisse astudes oma emast ilusasti, hellusega, ilma igasuguse irooniata.

1996. aasta augustis avastas Jüri keele alt kühmu. Ta käis kurguarsti juures, kus tal diagnoositi stomatiit. Hiljem võetud proovitükk näitas vähieelset seisundit. 18. oktoobril 1997 Jüri suri.

Autor: Eleonora

Pilt: https://epl.delfi.ee/lp/juri-krjukov-naitleja-katusel?id=79807576

Estonia hoone ajalugu algab 1904. aastal, kui linnavalitsus eraldas Estonia seltsile tasuta krundi Saksa teatri ja turuplatsi kõrvale.Tingimuseks lisati teatrimaja valmimine kümne aasta jooksul. Esialgu paistis aega jätkuvat ning raha hoone rajamiseks hakati koguma tulu- ja piduõhtute korraldamisega. Need ei andnud paraku soovitud tulemusi. Juttude järgi seisnud ka Juhan Liiv ehitusplatsi ees ning soovinud teatrimaja ehitamise toetuseks annetada vähemalt oma pintsaku, sest muud tal polnud. Rahva annetuste abil said Estonia müürid kerkida enam kui 100 000 rubla eest, ent maja lõplik maksumus oli üle 800 000 rubla. Ligi 7/8 sellest moodustas niisiis tohutu võlg, mis aga praktiliselt kustus Eesti Vabariigi loomisel ja tsaarivalituse kukutamisel. 1910. aastal pandi nurgakivi. Venestamissoovis lubati kõnesid pidada ainult vene keeles, mistottu nurgakivi asetamine toimus rohuvas vaikuses. Teatri- ja kontserdimaja avati pidulikult 1913. aastal 24. augustil jumalateenistusega ning W. Shakespeare’i ,,Hamletiga’’. Esimesel hooajal anti 161 etendust, mida käis teatris vaatamas 26 000 inimest. Juugendklassitsistlik Estonia hoone oli suurim tollases Tallinnas.
Aasta pärast oli teatrimajas juba sõjaväehospidal, käis esimene maailmasõda. Kontserdisaali rõdu poolses osas seati sisse õigeusu kirik.
1919. aasta juulis tuli estonia kontserdisaalis kokku esimene eesti parlament- Eesti Vabariigi Asutav Kogu.
Märtsipommitamise käigus 1944. aastal hävis lisaks 30le protsendile Tallinna hoonetest ka Estonia.
Seni ametlikult kinnitamata andmetel viidi kurikuulus märtsipommitamine läbi naislendurite poolt. 9. märts on strateegiline kuupäev, mis järgneb 8. märtsile- naistepäevale. Naistepäev on Venemaal olnud läbi aegade üks suurejoonelisemalt tähistatud tähtpäevi, mil traditsiooniliselt meesterahvad kingivad naistele lilli, toovad kingitusi ning tarbivad nende auks ohtralt alkoholi. Et vältida olukorda, et sel päeval napib teovõimelisi pommitajaid, planeeriti rünnakuid läbi viima naislendurid. Eeldati, väidetavalt, et järgneval hommikul on ka Eesti mehed võimetud end kaitsma ning võimetud olukorrale kiirelt reageerima.

Partei suunas inimesi ümberehitustöödele ning kohustas 1945. aasta jooksul tegema teatri juures vähemalt 25 töötundi. Kaasati ka Saksa sõjavange. Kuigi ehitus jõudis lõpule 1951. aastal, taasavas kontserdisaal oma uksed juba 1946. ning teatrisaal 1947. aastal. Interjöör kaotas oma kaunid juugendlikud jooned ja muutus klassitsistlikult rangemaks.

Koos paljude teiste eestimeelsete organisatsioonidega sulges nõukogude võim ka Estonia Seltsi. Selts alustas oma tegevust uuesti 27. märtsil 1990. aastal.

Teatri- ja kontserdimaja piduliku avamise puhul 24. augustil 1913. aastal kinkis skulptor August Weizenberg teatrile kaks oma kaunimat kuju — “Koidu” ja “Hämariku”, mis asusid ehtima teatrimaja Punast saali. Tõenäoliselt oli tegemist esimeste täiesti alasti kujudega meie avalikkuses, mistõttu leidus küllalt neid, keda katmata, viigileheta noormehe ja neiu skulptuurid sügavalt vapustasid ja šokeerisid.

Maja kuulub tänapäeval endiselt Estonia teatrile ning selles tegutsevad kolm iseseisvat
institutsiooni — ühes tiivas Rahvusooper Estonia ja teises Eesti Kontsert ning Eesti Riiklik Sümfooniaorkester.

Autor: Brigitte

Pilt: http://www.opera.ee