139b

Oli ka vast aasta seekord. Uued õppeained võisid küll rohkem pinget lisada, aga meie klass sai kõigega hakkama. Samuti esindasime Reaalkooli uhkelt ja hoidsime kooli au kõrgel. Preemiaks saime ärateenitud kolmekuuse suvevaheaja. Nüüd on igaühe oma asi, millega tegeleda – mõned puhkavad, teised käivad laagrites ja võistlustel. Siiski pärast 11. juuni aktust oli ka veel õppeköögis kokkamine, et tagada võimalikult sujuva ülemineku suvevaheajale. Võib öelda, et lõppenud kooliaasta oli edukas.

Autor: Hans Robert Kannukene

Riia 1

Seitsmes klass kurnas kõiki ja soov turgutada ennast suveks oli suur. Sellel aastal otsustasime külastada naabreid lõunast ning käia Riias. Paljud tahtsid minna Jurmalas asuvasse Līvu veeparki, ning valmiski plaan olla Lätis kaks päeva, et tutvuda Riiaga ning premeerida ennast kooliaasta vastu pidamisel. Alustasime siis 6. juuni hommikul bussisõitu Läti poole, aga kohale ei jõudnud me mitte Riiga ega ka Jurmalasse, vaid hoopiski Tarzani seiklusparki. Kahe päeva peale oli aega küllaga ja siis otsustati ka see koht ära uudistada.

Tegevusi oli Tarzanis rohkemgi, kui ainult ronimine. Pärast lõunatamist jagati ka kätte piletid mingit sorti rööpal allasõitvale autole. Siiski oli peamine atraktsioon seikluspark, kus sai igaüks proovida oma võimeid ronimises mitmel erineval rajal. Kahjuks ei olnud võimalust väga kaua seal viibida, sest väsimus hakkas ka kõige kangematele järgi jõudma. Taaskord me sõitsime bussis, kuid siht oli nüüd lõpuks ometi Riia. Kohale jõudes anti võimalus omapead linna uudistama minna, mida siis ka tehti. Õpilased said linna näha ja enamjaolt kõik jõudsid kokkulepitud ajaks tagasi hotelli.

Riia 2

Esmalt käisime ainulaadses Riia vanalinnas ringi jalutamas. Telliskivihooned, kirikud ka raekoda pakkusid huvitavaid vaatepilte ning giid samal ajal jutustas meile nendest. Jällegi anti natukene vaba aega ise ümbruskonnaga tutvumiseks ja vaatamisväärsuste nautimiseks.

Pärast seda sõitsime lõpuks veeparki, mis oli terve reisi oodatuim tegevus. Suures ehitises oli palju teha ning aega ei olnud nii palju. Seekord sai ka õuealal lõbutseda, sest tänu ilusale ilmale otsustati see lahti teha. Pärast suplemist oli vaja ennast siiski kuidagi turgutada. Muidugi parimaks kohaks osutus ostukeskus, kust sai tagasiminekuks toitu, meeneid ja kõike muud muretseda. Antud aeg sai otsa ning väsinud ostlejad läksid bussi, et tagasiteele asuda. Lõbureisi lõpp hakkas paistma ja õpilased olid nukrad, et see nii vähe oli kestnud.

Autor: Hans Robert Kannukene

Et  7-ndad klassid oskaksid koolis õpitud tarkusi ka rakendada, on Harku õppepäev täiuslik proovikivi, kus õpilasi testida. Metsas keemia, füüsika, matemaatika ja bioloogias tegelemine on juba mitmeid aastaid Reaalkoolis harjumuseks olnud ning sel aastal 5. juunil sai 139.b ka selle tunde kätte. Tegelikult algas kõik juba varem, kui koolis tehti rühmad ja uuriti eelnevalt kaarti, kuhu matkarada märgiti. Lisaks õpiti veel vajaminevaid töövahendeid kasutama. 

 Kui päev saabus, olid õpilased õigeaegselt raja alguses ning kuulasid, kui reegleid seletati. Matkarada ise ei valmistanud enamikele raskusi ja ilm oli imeilus. Seetõttu läbiti punktid kiiresti ja ülesanded tehti korralikult. Värskes õhus aja veetmine oli täiuslik vaheldus üksluistele koolipäevadele, mis meeldis nii õpetajatele, kui ka õpilastele.

Meie klass käis 10. mail Rebala karstialal silmaringi laiendamas. Jõudes bussiga pärast lühemat sorti sõitu sihtpunkti, ei arvanud keegi algul midagi erilist sellest kohast. Huvi hakkas tekkima alles siis, kui selgus, et karstiala ise on veel kaugel ja sealne kohalolek oli tingitud muinasaegsetest matmisplatsidest. Nendest räägiti põhjalikult nii õues, kui ka majas, kus oli palju teksti sellest kohast täpsemalt ja kuidas kõik avastati. Ajaloost täis tuubitud õpilased sammusid pärast seda mööda jõesängi karstiala poole, kus tehti ka pilte lummavatest vaatamisväärsustest. Ronida kahjuks ei tohtinud karstialal, sest oli just vihma tibutanud, aga mõned ikka jooksid sellel imelikul mängualal. Terve päev suutis toredaid mälestusi tekitada, aga sellest hoolimata asusime peagi teele tagasi kooli. Jällegi oli see üritus suurepärane näide, kuidas õpitut päriseluga seostada.

2. mail tähistas Tallinna Reaalkool esimese laulupeo 150-ndat juubelit suursuguselt ajarännaku ja väikese laulupeoga. Selle aastapäeva jaoks pidi 7.b muutuma päevaks Võnnu aleviku esinduseks. Peamiselt tähendas see seda, et nagu ka kõik ülejäänud klassid, pidime valmistama endale vapi või lipu Võnnu sümboolikaga. Pärast tavatut koolipäeva saigi juba neid kasutada rongkäigus Kalevi spordihalli juurde. Ajastule kohaste riietega jalutasidki koorid ja klassid sellele eriskummalisele laulupeole ning kõrvalseisjad olid kõik hämmingus. 

Palju oli nähtud ka vaeva esimese laulupeo laulude õppimisega, et meie oma oleks täpsem ja meenutaks rohkem 19. sajandi pidu. Alguses pidid kõik laulma kahte hümni (üks oli tolle aja hümn Eestis ja teine praegune, mida ka lauldi 1869. aasta laulupeol. Peale seda oli kõik juba esinejate teha ja muretseda. Ajarännaku lõppedes said õpilased minna koju positiivsete elamustega.

Kui juba „Kevadet” lugeda, siis võiks ikka ekstra pingutada ja ka Palamusel ära käia. Esiteks on seal ju filmitud Eesti kinoklassika ning sealsetest inimestest oligi raamat inspireeritud. Meie klass leidis end Palamuselt 12-ndal aprillil tänu kirjanduse õpetajale ja klassijuhatajale. Plaanis oli muuseumi külastada ja uurida ümbrust, kuid asi ei piirdunud sellega. Lisaks saime tindi ja sulepeaga kirjutada tunnistusi, saada infot tolle aja inimeste elamisest ja õppida Oskar Lutsu elulugu. Ainult ühe söögipausiga päeval suudeti nii paljudes kohtades ära käia, et pea läks päris segi ning ka tagasiteel oli palju muljetamist.

Käisime klassiga 27-ndal märtsil Eesti filmimuuseumis Maarjamäel. Kohe alguses jaotati meid kahte gruppi, et oleks rohkem võimalik kiiremini läbi uurida. Muuseumis õppisime video ja filmi leiutamisest ning filmi tegemisest. Kõikjal oli ka väga palju praktilisi ülesandeid, nt. stsenaariumi kirjutamine, filmitegelaste imiteerimine jne. Ringkäigu lõpus ühines 7.b uuesti ja mindi viktoriinile, kus testiti külastajate teadmisi Eesti filmimuusikast. Soovijad said siis meisterdada samas toas endale hologrammi (neli plastikjuppi, mis kokku kinnitatuna tekitasid tunde, et näed hologrammi.) Üldiselt meeldis klassile filmide tundma õppimine ja koos aja veetmine.

Klassiöö oli eelmise aasta üks lemmiküritusi, mistõttu tänavu ei saanud isegi juttu teha selle ära jätmisest. Korraldajad olid ka see aasta erakordse töö ära teinud, mistõttu igavus polnud probleemiks. Soovi korral sai mängida korvpalli, hokit, vaadata filmi, aardejahist osa võtta ja viktoriinides mõistatada. Kinokavas oli paljude soovil multikas „Wall-E”, mida sai öösel vaadata. Mõistagi oli ka kõigel oma piir – öörahu. Võib kohe öelda, et keegi sellest kinni ei pidanud ja tegevust leiti hommikuni välja. Üleväsinud klass suutis veel enda järelt hommikul koristada ja siis koju magama kiirustada sellelt lahedalt klassiõhtult/klassiöölt.

Eesti Vabariik sai 101. sünnipäeva auks Tallinna Reaalkoolis ühe piduliku aktuse, kus käis ka meie klass – 139.b. Aktusel räägiti peamiselt Eesti keele kultuurilisest tähtsusest ja miks meil seda vaja on. Pärast aktust kogunesime taas õppekööki, et tähistada Eesti Vabariigi sünnipäeva, sõime kiluvõileibu, kamavahtu, mida olime valmistanud koos pitsaga. Siis olid kõik vabad vaheajale minekuks.

Talvel on oma lumeoludega ettearvamatu, see on tihtilugu ka probleemiks suusapäeva pidamisel. Meie suusapäev toimus Nõmme Spordikeskuses. Päevaks valiti 12. veebruar ja algselt ilm ei soosinud seda (isegi jäeti lumemängud ära.) Õnneks paranes ilm tollel päeval nähtavalt ning polnud mingeid edasisi probleeme sellega. Esimese asjana oli vaja teatevõistlusest osa võtta, aga möödarääkimise tõttu oli meil üks tüdruk ja üks poiss puudu. Vahetult enne starti saime ikka oma klassi esinduse saata võistlema teistega. Kui see oli tehtud, tuli ka võistelda omavahel aja peale. Motivatsiooniks oli seekord lõpus ootavad moosisaiad ning tee, mida sai igaüks, kes jõudis finišisse.