139b

Arvo Pärt sündis 11. septembril 1935. aastal Paides. 1938. aastal kolis pere Rakverre, kus said alguse Pärdi muusikaõpingud Rakvere Muusikakoolis Ille Martini klaveriklassis. Pärast Rakvere 1. Keskkooli lõpetamist (1954) asus ta õppima kompositsiooni Tallinna Muusikakoolis Veljo Tormise juhendamisel, õpingud katkestas sõjaväeteenistus (1954-1956).
Aastal 1957 astus Pärt Tallinna Riiklikku Konservatooriumi Heino Elleri kompositsiooniklassi, mille lõpetas 1963. aastal. Sel perioodil veel üliõpilasena loodud teostest kuuluvad mitmed tänaseni helilooja ametlikku loomenimekirja.
Aastail 1958–1967 oli Pärt helirežissöör Eesti Raadios.
Pärdi loomingu ametlik retseptsioon toonases Nõukogude Liidus oli vastuoluline ja komplitseeritud. Ühest küljest oli tegemist oma põlvkonna ühe originaalsema ja väljapaistvama heliloojaga, kelle esiettekandeid saatis publiku elav huvi ning kelle teosed kõlasid ja leidsid tunnustamist ka väljaspool Nõukogude Liitu. „Credo” esiettekandele järgnenud skandaali ei põhjustanud aga mitte niivõrd teose helikeel, vaid selle sisuline sõnum ja tekstivalik, ning ilmselt ka „ohtlikult” tugev mõju publikule. Ladinakeelse tekstiga „Credo in Iesum Christum” kuulutas helilooja avalikult oma usku, mida toonane režiim käsitles poliitilise provokatsiooni ja riigivastase sammuna. Teos keelati ning Pärdi isik ja tema senine kontsertlooming sattus mitmeks aastaks ebasoosingusse.
1967. aastast on Pärt vabaloominguline helilooja. Pärast „Credo“ juhtumit töötas ta filmimuusikuna (põhiliselt nuku -ja joonisfilmid).
1980. aastal oli Pärtide perekond sunnitud emigreeruma – algul Viini, seejärel Berliini, kuhu jäädi ligi 30 aastaks.
Pärdi varasemad teosed olid loodud klassikalistes ja kinnistunud tehnikates. Nüüd aga tahtis ta leiutada uue kompositsioonitehnika. Selle tõttu 1970-te alguses viisid uue tehnika otsingud Arvo loomingulisse kriisi. 1972. aastal pöördus õigeusku. 1976. aastal valmis lõpuks uus kompositsioonitehnika, mille nimeks sai tintinnabuli (tintinnabulum – ladina keeles „kelluke”).
1984. aastal sai alguse helilooja tänaseni kestev koostöö tunnustatud plaadifirma ECM asutaja, produtsent Manfred Eicheriga. Samal aastal ilmus ECM-i egiidi all Pärdi autoriplaat „Tabula rasa”, mille edu tõi tema loomingule kuulajaid üle terve maailma. Pärdi muusika jõudis kiiresti nimekate orkestrite ja ansamblite repertuaari ning sealt edasi paljudele heliplaatidele.
Järgmistel aastatel kasvas Pärdi populaarsus aina rohkem. Talle hakati esitama tellimusi välismaised kirikukogudused, Euroopa riikide aristokraadid (Hannoveri printsessi tellimus Monaco vürsti Rainier lll valitsemise 50. aastapäevaks). Ta sai hulgaliselt auhindu, millest enamus olid ikkagi välismaised.
2010. aastal naases Pärt tagasi Eestise ning asutas Arvo Pärdi keskuse Laulasmaal, mille peamine eesmärk on helilooja isikuarhiivi loomine ning mille töös helilooja ja tema perekond ka ise osaleb. 2018. aastal avati veel üks Arvo Pärdi keskuse hoone.
Arvo Pärdi vanem poeg Michael on muusikaprodutsent, noorem poeg Immanuel on lendur, Pärdil on ka tütar. Arvo naine on Nora Pärt.

Pärdil on:

11 Grammy nominatsiooni
2 Grammy auhinda CD-plaatide eest (2007 – Da Pacem ja 2014 – Adam’s Lament)
Muid autasusid ja teenemärke on kokku 57

Autor: Maksim

Pilt: https://www.arvopart.ee/arvo-part/

Eesti Draamateatri alguseks loetakse Paul Sepa loodud erateatristuudio sündi 11. oktoobril 1920. Alguses polnud teatril oma maja ning renditi Tallinna Saksa Teatri saale. Saksa Teatri hoone sai 1939. aastal Draamateatri ametlikuks koduks. Noorsooteater liideti Draamateateriga aastal 1948. 1980. aastatel oli Draamateatril oluline roll Eesti iseseisvumises, sest etendati isamaaliseid lavastusi Eesti lavastajate poolt. Eesti Draamateatri näo kujundas 1960.–1970. aastatel lavastaja Voldemar Panso. Tänasel päeval on teatri juht Rein Oja. Näitlejatest on teatris näiteks Ita Ever, Guido Kangur, Mait Malmsten ja Taavi Teplenkov. Teatris on 3 lava ja kokku 676 istekohta ning praegu on draamateatris võimalik vaadata näiteks ,,Päikesetriip”, ,,Isamaa pääsukesed” ja ,,Suur Siberimaa”.

Autor: Eric

Pilt: https://www.puhkaeestis.ee/et/eesti-draamateatri-hoone

Ita Ever on üks Eesti tuntumaid näitlejannasid, kes on oma pika karjääri vältel saanud lugematuid auhindu oma mitmekesiste rollide eest.

Esimesel aprillil 1931. aastal sündis kodanikunimega Ilsa Ever rõivaste kaupluse äriteenija ja juuksuriäri pidaja perre. Alg- ja põhiharidust õppis ta kolmes erinevas koolis, aga juba keskkoolis pakkus näitlemine Everile huvi. Seal tuli tema üks esimesi suuremaid rolle lavastuses “Tanja”.

1950. aastal otsustas Ita Ever teatriinstituudi GITIS-e kasuks ja õppis seal kolm aastat. Pärast lõpetamist läks ta Draamateatrisse ja töötab seal siinseni. Tema karjääril oli pidev ja ühtlane tõus sellel ajal kuniks järsult pärast lavastust “Rõõmu otsinguil” sai see hoo sisse.

Umbes sellel ajal kohtus Ita Ever näitleja Eino Baskiniga ja nad abiellusid. Järgmisel aastal said nad ka endale poja Roman Baskini. 1959. aastal läks paar siiski lahku ja Ita Ever oli kooselus 1960. aastast 2005. aastani Gunnar Kilgasega viimase surmani. Roman Baskin suri 2018. ja Eino Baskin 2015. aastal.

Ita Everil on ka palju filmirolli olnud aastate jooksul. Kuigi osi oli tal olnud juba ka viiekümnendatel ja kuuekümnendatel, oli Everil esimene suurem roll filmis “Naine kütab sauna” 1978. aastal. Teda iseloomustatakse kui imelist näitlejannat kaamera ees, kellega on kerge töötada. Kuulsaimad rollid on Ita Everil filmides “Nukitsamees” (1981) ja “Musträstaste saladus” (1983). Esimene on eestlastele paremini teada, aga teine oli Nõukogude Liidus hästi vastu võetud. 

1984. aastal sai Ita Ever ENSV naispeaosatäitja auhinna ja 2016. aastal PÖFF-i elutööpreemia oma poole sajandi pikkuse karjääri eest.

Ita Ever on siiamaani aktiivne näitlejanna ja võtab osa mitmetest erinevatest projektidest.

Autor: Hans

Pilt: https://elustilist.ee/ita-ever-85-10-hetke-armastatud-naitleja-ita-elust/

Kui Hanna Maria Tamm (vil! 128) klassi astus, istusime kõik oma kohtadel. Ka Madis Olspert kui Hanna kunagine klassijuhataja oli samuti kohal. Hanna Maria õpib kardioloogiat Tartu ülikoolis ning tuli meile oma haridusteekonnast rääkima. Selgus, et arsti elukutse pole üldsegi kerge: on vaja väga kaua õppida, seejärel läbida praktilised kursused ning alles siis võib mõelda täielikule tööhõivele. Kui aga tahad töötada tähtsamal kohal suurema palgaga, on vaja õppida veelgi kauem. Arst on ehtne näide sellest, et inimene õpib terve elu.

Pärast tundi suundusime staadionile. Ene Saar pidas oma klassikalise kõne, Martin Saar jagas olümpiaadil hea koha saavutanud õpilastele aukirjad ning tänas neid, kes said olümpiaadi lõppvooru, kuid selle ärajäämise tõttu ei saanud seal osaleda.

Lõpuks võisime hakata einetama. Henrik organiseeris meile pitsettad ehk väikesed pitsad. Igaüks sai valida maitsekohase pitsetta. Joogiks oli veega lahjendatud Valge Klaari siirup. Paljud arvasid, et see oleks võinud kangem olla.

Autor: Maksim

Toimetaja: Anette

Eelmise kooliaasta lõpus olime kõik koduõppel ning paljud üritused jäid ära ning kahjuks ei toimunud ka osade olümpiaadide lõppvoorud. Õnneks kõik siiski ei jäänud ära ja nii toimuski 5. septembril loodusteaduste olümpiaadi lõppvoor, kus käisin ka mina.

Olümpiaadile pidi ennast registreerima interneti teel augustikuu esimeses pooles. Kahjuks ei jõudnud ma ennast õigel ajal registreerida, kuid pärast kirjavahetust olümpiaadi korraldajatega sain kaks päeva enne olümpiaadi teada, et saan siiski osaleda.

Sellel aastal oli üritus korraldatud natukene teistmoodi, sest pidi järgima koroona levikuga seotud ohutusnõudeid. Näiteks oli olümpiaadi töö tegemise aeg sellel korral 3 tundi eelmiste aastate 4 tunniga võrreldes. Samuti ei saanud me võitjate tulemusi teada samal päeval, vaid päev hiljem Zoom’i kõne kaudu. Veel said kõik, kes soovisid võtta maski kirjapanemise laualt.

Olümpiaad oli küll korraldatud teistmoodi sellel aastal, kuid siiski oli tore, et see kõigele vaatamata toimus.

Autor: Elisabeth

Toimetas: Anett

Tegime kirjanduse tunnis raamatu „Väike prints” põhjal näidendeid.

Koolipäev algas tavamoodi. Viiendat tundi, milleks oli ajalugu, andsid 2 gümnaasiumi õpilast, kes aitasid täita töölehti. Tunni teises osas mängisime Kahooti, mille võitis Martin Väljari ja sai autasuks porgandid ja šokolaadi. Kuuendat ja seitsmendat tundi, milleks osutusid kehalised kasvatused, andsid meile neli gümnaasiumi õpilast, kellest üks oli äsja valitud REKi president. Esimesel tunnil tegime täpsusviskeid ja usinasti muid harjutusi. Teisel tunnil mängisime pargis ukakat, kus peale kastanite loopimise sai veel palju nalja. Õpetajate päeva raames jagasime klassi poolt õpetajatele erinevad personaliseeritud kaarte ja šokolaade. Tänavune õpetajate päev läks väga sujuvalt ja lõbusalt.

Autor: Eric

Toimetas: Anett, William

24. septembril käisime õpetaja Karamkovaga Peeter l muuseumis Kadrioru pargis.

Majja sisse astudes oli kohe näha mitu 18. sajandi maali, osad neist on giidi sõnul originaalsed. Alustuseks tegime lühiülevaate Põhjasõjast. Seejärel meile jagati kätte kaardid venekeelsete sõnadega. Me pidime panema need õige eseme kõrvale (nt vanaaegne kütteahi või baldahhiinvoodi) ning pärast pidime sobitama eestikeelsed tõlked nende kõrvale. Edasi hakkasime kontrollima, kas kõik sõnad on õigesse kohta pandud, samal ajal kuulates selle eseme lugu. Vanasti, kui polnud isegi gaasi -ega petrooleumilampe, kasutati küünlaid, kuid tihtilugu ühest või kahest küünlast ei piisanud. Sellisel juhul kasutati küünlalühtreid. Kui oli vaja kirjutada kiri, kinnitati kirjutuslaua kohal rippuva peegli külge kaks küünalt, et valgus peegelduks ning tuba oleks heledam.

Neljapäevane muuseumi külastus meeldis kõigile, osadele vähemal määral, kuid igaüks leidis enda jaoks põhjuse, miks talle see ekskursioon meeldis.

Autor: Maksim

Toimetaja: Anette

Oma 9.klassi alustasime me Kalevi staadionilt. Alustuseks said kõik uuesti, pärast kuute kuud üksteise mittenägemist, tiimitööd proovida. Poisid seda jalgpalli näol, tüdrukud palliviske võistlusena. Poisid (ja Anna-Maria) võitsid ühe mängu ja tüdrukud andsid pärast kahte aastat jalgpalli võitmist ka teistele võimaluse.

Lisaks saime me kõik joosta nii lühikest maad kui ka pikka. Sellel aastal, pärast kuid kodus vedelemist, pakuti ka võimalust joosta 2 kilomeetrit ajavõtuta. Siis saime minna koju ja puhata veel päris kooli minekuks!

Autor: Anett

Pildid: Egle

9. klass. Ilmselt tundus meist paljudele kunagi, näiteks 1. klassis, et siia me küll kunagi ei jõua. 9. klass tundus kuidagi nii kaugel ja nüüd järsku oleme me siin. Eluetapil, mille lõppedes saame ise valida oma elu kulgu…

Aga sellest mõni teine kord, sest pole mõtet rääkida veel millestki tõsisest, kui on käes uue kooliaasta algus. Ja uus algus on ju alati täis rõõmu. 

Sellel aastal, koroonaajastul, nagu me kõik teame, kohtusime me klassikaaslastega juba enne 1. septembrit, sest kevadel jäi kokku saamata  ning et koos vanu aegu ja uusi mõtteid arutada. Kokku tuli kogu klass, kõik kes vähegi said, sest seltsis on ju segasem. Koos sai mängitud sulgpalli ning söödud ja joodud. 

Seda rõõmsamalt, et käes on 9. klass ja et klassikaalasi sai juba nähtud, mindi vastu 1. septembrile. Terve klass tõi klassijuhatajale lilli: mõned kimbud ilusamad, mõned uhkemad ja suuremad, mõned väiksemad, kuid südamest. Õpetaja laud oli täis õitsevaid lilli ja isegi suuri kommikarpe. Ja kui päev oli lõppenud mindi jällegi laiali: kes kohvikusse, kes oma koju valmistuma uue aasta esimeseks koolipäevaks.

Autor: Sarah Elisabeth Tihvan

Toimetaja: Anette Auväärt