Arhiveeritud - kuu 11.2020

Klassiga ooperis

8. novembril, pĂŒhapĂ€eval kĂ€isime terve lennuga Estonias ooperit “La traviata”. Üritus oli seekord ĂŒsna erimoodi: koroonameetmete rakendamiseks oli soovituslik kanda maski ning enamus seda ka tegid.
Etendus kestis kolm tundi, kahe vaheajaga. Etendus oli huvitav ja paljude jaoks uus kogemus. Ooperi teema oli meil kĂŒll eelmise aasta muusika Ă”ppekavas, kuid eriolukorra tĂ”ttu me ooperit vaatama ei jĂ”udnud ning selle asemel vaatasime neid ise kodus arvutist.
Tagasiside klassikaaslastelt ooperi kohta oli hea ning kĂŒlastaksime Estoniat ka teine kord.

Autorid: William ja Art

Toimetaja: Anette

23.11.2020

Ajaloo esitlused: Kaie KÔrb

Kaie KĂ”rb on baleriin ja tantsuĂ”petaja. Eesti Teatriliidu ja Eesti Balletiliidu liige (1981, auliige 2001). Ta sĂŒndis 1. aprillil 1961. aastal PĂ€rnus. Tema isa oli raamatupidaja. Kaie KĂ”rb lĂ”petas Tallinna Balletikooli balletiartisti erialal ja Moskva Riikliku Teatriinstituudi balletipedagoogi-repetiitori erialal.  Aastast 2003 Keskerakonna liige. Ta omab Kaie KĂ”rbi Balletistuudiot. Ta on praegu oma teises abielus, esimene abielu JĂŒri Treiga. Praegu abielus Viesturs Jansoniga (lapsed on kaksikud , kes sĂŒndisid 2007. aastal), kes on lĂ€ti pĂ€ritolu eesti balletitantsija. Viesturs Janson on praegu Tallinna Koreograafiakooli Ă”ppejĂ”ud.

Raamatud:
⩁ „Rambivalguses ja varjus“ (2005)
⩁ „Lahkumisetendus“ (2006)
⩁ „Unistuste nimel“ (2011)
Kaie KĂ”rbi kohta on tehtud ka Ruti Murusalu poolt dokumentaalfilm „Sinine kĂ”rb“.

Autor: Karl Joosep

Pilt: http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/k%C3%B5rb_kaie2

22.11.2020

Ajaloo esitlused: JĂŒri Krjukov

JĂŒri Krjukov oli Eesti nĂ€itleja, kes elas aastatel 1954 – 1997. Aastal 1972 lĂ”petas ta Tallinna 7. keskkooli. 1976 lĂ”petas ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri 7. lennu. SeejĂ€rel oli ta Eesti Draamateatri nĂ€itleja.

Tema ĂŒks tuntumaid rolle on Salomon Vesipruuli osa telelavastuses “Kuulsuse narrid”. Esimene filmiroll oli filmis “Reisija “Ekvaatorilt””.

Tema esimene abikaasa oli Urve Krjukov. Teine abikaasa Inge Krjukov, kellega tal oli ka poeg Aleksander Krjukov, kes Ă”ppis Tallinna Reaalkoolis. Kolmas abikaasa oli Ülle Toming.

JĂŒril oli ĂŒks, 7 aastat vanem vend Oleg. Oleg ĂŒtles, et tema on JĂŒri vĂ€lja koolitanud ning, et JĂŒri on temalt kĂ”ik Ă”ppinud.

Tema isa, Igor Krjukov, suri kui JĂŒri oli kĂ”igest kuuekuune. PĂ€rast sĂ”da oli Igor kommunist ja Ministrite NĂ”ukogus teenistuskirjas.

Tema ema, Maria Krjukov, oli JĂŒri sĂŒndides 43-aastane. Ta töötas juuksurina.

Teatriteadlane Reet Neimar on öelnud, et JĂŒri rÀÀkis lavakunstikateedrisse sisse astudes oma emast ilusasti, hellusega, ilma igasuguse irooniata.

1996. aasta augustis avastas JĂŒri keele alt kĂŒhmu. Ta kĂ€is kurguarsti juures, kus tal diagnoositi stomatiit. Hiljem vĂ”etud proovitĂŒkk nĂ€itas vĂ€hieelset seisundit. 18. oktoobril 1997 JĂŒri suri.

Autor: Eleonora

Pilt: https://epl.delfi.ee/lp/juri-krjukov-naitleja-katusel?id=79807576

06.11.2020

Ajaloo esitlused: Estonia teater

Estonia hoone ajalugu algab 1904. aastal, kui linnavalitsus eraldas Estonia seltsile tasuta krundi Saksa teatri ja turuplatsi kĂ”rvale.Tingimuseks lisati teatrimaja valmimine kĂŒmne aasta jooksul. Esialgu paistis aega jĂ€tkuvat ning raha hoone rajamiseks hakati koguma tulu- ja piduĂ”htute korraldamisega. Need ei andnud paraku soovitud tulemusi. Juttude jĂ€rgi seisnud ka Juhan Liiv ehitusplatsi ees ning soovinud teatrimaja ehitamise toetuseks annetada vĂ€hemalt oma pintsaku, sest muud tal polnud. Rahva annetuste abil said Estonia mĂŒĂŒrid kerkida enam kui 100 000 rubla eest, ent maja lĂ”plik maksumus oli ĂŒle 800 000 rubla. Ligi 7/8 sellest moodustas niisiis tohutu vĂ”lg, mis aga praktiliselt kustus Eesti Vabariigi loomisel ja tsaarivalituse kukutamisel. 1910. aastal pandi nurgakivi. Venestamissoovis lubati kĂ”nesid pidada ainult vene keeles, mistottu nurgakivi asetamine toimus rohuvas vaikuses. Teatri- ja kontserdimaja avati pidulikult 1913. aastal 24. augustil jumalateenistusega ning W. Shakespeare’i ,,Hamletiga’’. Esimesel hooajal anti 161 etendust, mida kĂ€is teatris vaatamas 26 000 inimest. Juugendklassitsistlik Estonia hoone oli suurim tollases Tallinnas.
Aasta pÀrast oli teatrimajas juba sÔjavÀehospidal, kÀis esimene maailmasÔda. Kontserdisaali rÔdu poolses osas seati sisse Ôigeusu kirik.
1919. aasta juulis tuli estonia kontserdisaalis kokku esimene eesti parlament- Eesti Vabariigi Asutav Kogu.
MÀrtsipommitamise kÀigus 1944. aastal hÀvis lisaks 30le protsendile Tallinna hoonetest ka Estonia.
Seni ametlikult kinnitamata andmetel viidi kurikuulus mĂ€rtsipommitamine lĂ€bi naislendurite poolt. 9. mĂ€rts on strateegiline kuupĂ€ev, mis jĂ€rgneb 8. mĂ€rtsile- naistepĂ€evale. NaistepĂ€ev on Venemaal olnud lĂ€bi aegade ĂŒks suurejoonelisemalt tĂ€histatud tĂ€htpĂ€evi, mil traditsiooniliselt meesterahvad kingivad naistele lilli, toovad kingitusi ning tarbivad nende auks ohtralt alkoholi. Et vĂ€ltida olukorda, et sel pĂ€eval napib teovĂ”imelisi pommitajaid, planeeriti rĂŒnnakuid lĂ€bi viima naislendurid. Eeldati, vĂ€idetavalt, et jĂ€rgneval hommikul on ka Eesti mehed vĂ”imetud end kaitsma ning vĂ”imetud olukorrale kiirelt reageerima.

Partei suunas inimesi ĂŒmberehitustöödele ning kohustas 1945. aasta jooksul tegema teatri juures vĂ€hemalt 25 töötundi. Kaasati ka Saksa sĂ”javange. Kuigi ehitus jĂ”udis lĂ”pule 1951. aastal, taasavas kontserdisaal oma uksed juba 1946. ning teatrisaal 1947. aastal. Interjöör kaotas oma kaunid juugendlikud jooned ja muutus klassitsistlikult rangemaks.

Koos paljude teiste eestimeelsete organisatsioonidega sulges nÔukogude vÔim ka Estonia Seltsi. Selts alustas oma tegevust uuesti 27. mÀrtsil 1990. aastal.

Teatri- ja kontserdimaja piduliku avamise puhul 24. augustil 1913. aastal kinkis skulptor August Weizenberg teatrile kaks oma kaunimat kuju — “Koidu” ja “HĂ€mariku”, mis asusid ehtima teatrimaja Punast saali. TĂ”enĂ€oliselt oli tegemist esimeste tĂ€iesti alasti kujudega meie avalikkuses, mistĂ”ttu leidus kĂŒllalt neid, keda katmata, viigileheta noormehe ja neiu skulptuurid sĂŒgavalt vapustasid ja ĆĄokeerisid.

Maja kuulub tÀnapÀeval endiselt Estonia teatrile ning selles tegutsevad kolm iseseisvat
institutsiooni — ĂŒhes tiivas Rahvusooper Estonia ja teises Eesti Kontsert ning Eesti Riiklik SĂŒmfooniaorkester.

Autor: Brigitte

Pilt: http://www.opera.ee

05.11.2020

Ajaloo esitlused: Arvo PĂ€rt

Arvo PĂ€rt sĂŒndis 11. septembril 1935. aastal Paides. 1938. aastal kolis pere Rakverre, kus said alguse PĂ€rdi muusikaĂ”pingud Rakvere Muusikakoolis Ille Martini klaveriklassis. PĂ€rast Rakvere 1. Keskkooli lĂ”petamist (1954) asus ta Ă”ppima kompositsiooni Tallinna Muusikakoolis Veljo Tormise juhendamisel, Ă”pingud katkestas sĂ”javĂ€eteenistus (1954-1956).
Aastal 1957 astus PĂ€rt Tallinna Riiklikku Konservatooriumi Heino Elleri kompositsiooniklassi, mille lĂ”petas 1963. aastal. Sel perioodil veel ĂŒliĂ”pilasena loodud teostest kuuluvad mitmed tĂ€naseni helilooja ametlikku loomenimekirja.
Aastail 1958–1967 oli PĂ€rt helireĆŸissöör Eesti Raadios.
PĂ€rdi loomingu ametlik retseptsioon toonases NĂ”ukogude Liidus oli vastuoluline ja komplitseeritud. Ühest kĂŒljest oli tegemist oma pĂ”lvkonna ĂŒhe originaalsema ja vĂ€ljapaistvama heliloojaga, kelle esiettekandeid saatis publiku elav huvi ning kelle teosed kĂ”lasid ja leidsid tunnustamist ka vĂ€ljaspool NĂ”ukogude Liitu. „Credo” esiettekandele jĂ€rgnenud skandaali ei pĂ”hjustanud aga mitte niivĂ”rd teose helikeel, vaid selle sisuline sĂ”num ja tekstivalik, ning ilmselt ka „ohtlikult” tugev mĂ”ju publikule. Ladinakeelse tekstiga „Credo in Iesum Christum” kuulutas helilooja avalikult oma usku, mida toonane reĆŸiim kĂ€sitles poliitilise provokatsiooni ja riigivastase sammuna. Teos keelati ning PĂ€rdi isik ja tema senine kontsertlooming sattus mitmeks aastaks ebasoosingusse.
1967. aastast on PĂ€rt vabaloominguline helilooja. PĂ€rast „Credo“ juhtumit töötas ta filmimuusikuna (pĂ”hiliselt nuku -ja joonisfilmid).
1980. aastal oli PĂ€rtide perekond sunnitud emigreeruma – algul Viini, seejĂ€rel Berliini, kuhu jÀÀdi ligi 30 aastaks.
PĂ€rdi varasemad teosed olid loodud klassikalistes ja kinnistunud tehnikates. NĂŒĂŒd aga tahtis ta leiutada uue kompositsioonitehnika. Selle tĂ”ttu 1970-te alguses viisid uue tehnika otsingud Arvo loomingulisse kriisi. 1972. aastal pöördus Ă”igeusku. 1976. aastal valmis lĂ”puks uus kompositsioonitehnika, mille nimeks sai tintinnabuli (tintinnabulum – ladina keeles „kelluke”).
1984. aastal sai alguse helilooja tĂ€naseni kestev koostöö tunnustatud plaadifirma ECM asutaja, produtsent Manfred Eicheriga. Samal aastal ilmus ECM-i egiidi all PĂ€rdi autoriplaat „Tabula rasa”, mille edu tĂ”i tema loomingule kuulajaid ĂŒle terve maailma. PĂ€rdi muusika jĂ”udis kiiresti nimekate orkestrite ja ansamblite repertuaari ning sealt edasi paljudele heliplaatidele.
JĂ€rgmistel aastatel kasvas PĂ€rdi populaarsus aina rohkem. Talle hakati esitama tellimusi vĂ€lismaised kirikukogudused, Euroopa riikide aristokraadid (Hannoveri printsessi tellimus Monaco vĂŒrsti Rainier lll valitsemise 50. aastapĂ€evaks). Ta sai hulgaliselt auhindu, millest enamus olid ikkagi vĂ€lismaised.
2010. aastal naases PĂ€rt tagasi Eestise ning asutas Arvo PĂ€rdi keskuse Laulasmaal, mille peamine eesmĂ€rk on helilooja isikuarhiivi loomine ning mille töös helilooja ja tema perekond ka ise osaleb. 2018. aastal avati veel ĂŒks Arvo PĂ€rdi keskuse hoone.
Arvo PĂ€rdi vanem poeg Michael on muusikaprodutsent, noorem poeg Immanuel on lendur, PĂ€rdil on ka tĂŒtar. Arvo naine on Nora PĂ€rt.

PĂ€rdil on:

11 Grammy nominatsiooni
2 Grammy auhinda CD-plaatide eest (2007 – Da Pacem ja 2014 – Adam’s Lament)
Muid autasusid ja teenemÀrke on kokku 57

Autor: Maksim

Pilt: https://www.arvopart.ee/arvo-part/

02.11.2020