139b

8. novembril, pühapäeval käisime terve lennuga Estonias ooperit “La traviata”. Üritus oli seekord üsna erimoodi: koroonameetmete rakendamiseks oli soovituslik kanda maski ning enamus seda ka tegid.
Etendus kestis kolm tundi, kahe vaheajaga. Etendus oli huvitav ja paljude jaoks uus kogemus. Ooperi teema oli meil küll eelmise aasta muusika õppekavas, kuid eriolukorra tõttu me ooperit vaatama ei jõudnud ning selle asemel vaatasime neid ise kodus arvutist.
Tagasiside klassikaaslastelt ooperi kohta oli hea ning külastaksime Estoniat ka teine kord.

Autorid: William ja Art

Toimetaja: Anette

Kaie Kõrb on baleriin ja tantsuõpetaja. Eesti Teatriliidu ja Eesti Balletiliidu liige (1981, auliige 2001). Ta sündis 1. aprillil 1961. aastal Pärnus. Tema isa oli raamatupidaja. Kaie Kõrb lõpetas Tallinna Balletikooli balletiartisti erialal ja Moskva Riikliku Teatriinstituudi balletipedagoogi-repetiitori erialal.  Aastast 2003 Keskerakonna liige. Ta omab Kaie Kõrbi Balletistuudiot. Ta on praegu oma teises abielus, esimene abielu Jüri Treiga. Praegu abielus Viesturs Jansoniga (lapsed on kaksikud , kes sündisid 2007. aastal), kes on läti päritolu eesti balletitantsija. Viesturs Janson on praegu Tallinna Koreograafiakooli õppejõud.

Raamatud:
⦁ „Rambivalguses ja varjus“ (2005)
⦁ „Lahkumisetendus“ (2006)
⦁ „Unistuste nimel“ (2011)
Kaie Kõrbi kohta on tehtud ka Ruti Murusalu poolt dokumentaalfilm „Sinine kõrb“.

Autor: Karl Joosep

Pilt: http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/k%C3%B5rb_kaie2

Jüri Krjukov oli Eesti näitleja, kes elas aastatel 1954 – 1997. Aastal 1972 lõpetas ta Tallinna 7. keskkooli. 1976 lõpetas ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri 7. lennu. Seejärel oli ta Eesti Draamateatri näitleja.

Tema üks tuntumaid rolle on Salomon Vesipruuli osa telelavastuses “Kuulsuse narrid”. Esimene filmiroll oli filmis “Reisija “Ekvaatorilt””.

Tema esimene abikaasa oli Urve Krjukov. Teine abikaasa Inge Krjukov, kellega tal oli ka poeg Aleksander Krjukov, kes õppis Tallinna Reaalkoolis. Kolmas abikaasa oli Ülle Toming.

Jüril oli üks, 7 aastat vanem vend Oleg. Oleg ütles, et tema on Jüri välja koolitanud ning, et Jüri on temalt kõik õppinud.

Tema isa, Igor Krjukov, suri kui Jüri oli kõigest kuuekuune. Pärast sõda oli Igor kommunist ja Ministrite Nõukogus teenistuskirjas.

Tema ema, Maria Krjukov, oli Jüri sündides 43-aastane. Ta töötas juuksurina.

Teatriteadlane Reet Neimar on öelnud, et Jüri rääkis lavakunstikateedrisse sisse astudes oma emast ilusasti, hellusega, ilma igasuguse irooniata.

1996. aasta augustis avastas Jüri keele alt kühmu. Ta käis kurguarsti juures, kus tal diagnoositi stomatiit. Hiljem võetud proovitükk näitas vähieelset seisundit. 18. oktoobril 1997 Jüri suri.

Autor: Eleonora

Pilt: https://epl.delfi.ee/lp/juri-krjukov-naitleja-katusel?id=79807576

Estonia hoone ajalugu algab 1904. aastal, kui linnavalitsus eraldas Estonia seltsile tasuta krundi Saksa teatri ja turuplatsi kõrvale.Tingimuseks lisati teatrimaja valmimine kümne aasta jooksul. Esialgu paistis aega jätkuvat ning raha hoone rajamiseks hakati koguma tulu- ja piduõhtute korraldamisega. Need ei andnud paraku soovitud tulemusi. Juttude järgi seisnud ka Juhan Liiv ehitusplatsi ees ning soovinud teatrimaja ehitamise toetuseks annetada vähemalt oma pintsaku, sest muud tal polnud. Rahva annetuste abil said Estonia müürid kerkida enam kui 100 000 rubla eest, ent maja lõplik maksumus oli üle 800 000 rubla. Ligi 7/8 sellest moodustas niisiis tohutu võlg, mis aga praktiliselt kustus Eesti Vabariigi loomisel ja tsaarivalituse kukutamisel. 1910. aastal pandi nurgakivi. Venestamissoovis lubati kõnesid pidada ainult vene keeles, mistottu nurgakivi asetamine toimus rohuvas vaikuses. Teatri- ja kontserdimaja avati pidulikult 1913. aastal 24. augustil jumalateenistusega ning W. Shakespeare’i ,,Hamletiga’’. Esimesel hooajal anti 161 etendust, mida käis teatris vaatamas 26 000 inimest. Juugendklassitsistlik Estonia hoone oli suurim tollases Tallinnas.
Aasta pärast oli teatrimajas juba sõjaväehospidal, käis esimene maailmasõda. Kontserdisaali rõdu poolses osas seati sisse õigeusu kirik.
1919. aasta juulis tuli estonia kontserdisaalis kokku esimene eesti parlament- Eesti Vabariigi Asutav Kogu.
Märtsipommitamise käigus 1944. aastal hävis lisaks 30le protsendile Tallinna hoonetest ka Estonia.
Seni ametlikult kinnitamata andmetel viidi kurikuulus märtsipommitamine läbi naislendurite poolt. 9. märts on strateegiline kuupäev, mis järgneb 8. märtsile- naistepäevale. Naistepäev on Venemaal olnud läbi aegade üks suurejoonelisemalt tähistatud tähtpäevi, mil traditsiooniliselt meesterahvad kingivad naistele lilli, toovad kingitusi ning tarbivad nende auks ohtralt alkoholi. Et vältida olukorda, et sel päeval napib teovõimelisi pommitajaid, planeeriti rünnakuid läbi viima naislendurid. Eeldati, väidetavalt, et järgneval hommikul on ka Eesti mehed võimetud end kaitsma ning võimetud olukorrale kiirelt reageerima.

Partei suunas inimesi ümberehitustöödele ning kohustas 1945. aasta jooksul tegema teatri juures vähemalt 25 töötundi. Kaasati ka Saksa sõjavange. Kuigi ehitus jõudis lõpule 1951. aastal, taasavas kontserdisaal oma uksed juba 1946. ning teatrisaal 1947. aastal. Interjöör kaotas oma kaunid juugendlikud jooned ja muutus klassitsistlikult rangemaks.

Koos paljude teiste eestimeelsete organisatsioonidega sulges nõukogude võim ka Estonia Seltsi. Selts alustas oma tegevust uuesti 27. märtsil 1990. aastal.

Teatri- ja kontserdimaja piduliku avamise puhul 24. augustil 1913. aastal kinkis skulptor August Weizenberg teatrile kaks oma kaunimat kuju — “Koidu” ja “Hämariku”, mis asusid ehtima teatrimaja Punast saali. Tõenäoliselt oli tegemist esimeste täiesti alasti kujudega meie avalikkuses, mistõttu leidus küllalt neid, keda katmata, viigileheta noormehe ja neiu skulptuurid sügavalt vapustasid ja šokeerisid.

Maja kuulub tänapäeval endiselt Estonia teatrile ning selles tegutsevad kolm iseseisvat
institutsiooni — ühes tiivas Rahvusooper Estonia ja teises Eesti Kontsert ning Eesti Riiklik Sümfooniaorkester.

Autor: Brigitte

Pilt: http://www.opera.ee

Arvo Pärt sündis 11. septembril 1935. aastal Paides. 1938. aastal kolis pere Rakverre, kus said alguse Pärdi muusikaõpingud Rakvere Muusikakoolis Ille Martini klaveriklassis. Pärast Rakvere 1. Keskkooli lõpetamist (1954) asus ta õppima kompositsiooni Tallinna Muusikakoolis Veljo Tormise juhendamisel, õpingud katkestas sõjaväeteenistus (1954-1956).
Aastal 1957 astus Pärt Tallinna Riiklikku Konservatooriumi Heino Elleri kompositsiooniklassi, mille lõpetas 1963. aastal. Sel perioodil veel üliõpilasena loodud teostest kuuluvad mitmed tänaseni helilooja ametlikku loomenimekirja.
Aastail 1958–1967 oli Pärt helirežissöör Eesti Raadios.
Pärdi loomingu ametlik retseptsioon toonases Nõukogude Liidus oli vastuoluline ja komplitseeritud. Ühest küljest oli tegemist oma põlvkonna ühe originaalsema ja väljapaistvama heliloojaga, kelle esiettekandeid saatis publiku elav huvi ning kelle teosed kõlasid ja leidsid tunnustamist ka väljaspool Nõukogude Liitu. „Credo” esiettekandele järgnenud skandaali ei põhjustanud aga mitte niivõrd teose helikeel, vaid selle sisuline sõnum ja tekstivalik, ning ilmselt ka „ohtlikult” tugev mõju publikule. Ladinakeelse tekstiga „Credo in Iesum Christum” kuulutas helilooja avalikult oma usku, mida toonane režiim käsitles poliitilise provokatsiooni ja riigivastase sammuna. Teos keelati ning Pärdi isik ja tema senine kontsertlooming sattus mitmeks aastaks ebasoosingusse.
1967. aastast on Pärt vabaloominguline helilooja. Pärast „Credo“ juhtumit töötas ta filmimuusikuna (põhiliselt nuku -ja joonisfilmid).
1980. aastal oli Pärtide perekond sunnitud emigreeruma – algul Viini, seejärel Berliini, kuhu jäädi ligi 30 aastaks.
Pärdi varasemad teosed olid loodud klassikalistes ja kinnistunud tehnikates. Nüüd aga tahtis ta leiutada uue kompositsioonitehnika. Selle tõttu 1970-te alguses viisid uue tehnika otsingud Arvo loomingulisse kriisi. 1972. aastal pöördus õigeusku. 1976. aastal valmis lõpuks uus kompositsioonitehnika, mille nimeks sai tintinnabuli (tintinnabulum – ladina keeles „kelluke”).
1984. aastal sai alguse helilooja tänaseni kestev koostöö tunnustatud plaadifirma ECM asutaja, produtsent Manfred Eicheriga. Samal aastal ilmus ECM-i egiidi all Pärdi autoriplaat „Tabula rasa”, mille edu tõi tema loomingule kuulajaid üle terve maailma. Pärdi muusika jõudis kiiresti nimekate orkestrite ja ansamblite repertuaari ning sealt edasi paljudele heliplaatidele.
Järgmistel aastatel kasvas Pärdi populaarsus aina rohkem. Talle hakati esitama tellimusi välismaised kirikukogudused, Euroopa riikide aristokraadid (Hannoveri printsessi tellimus Monaco vürsti Rainier lll valitsemise 50. aastapäevaks). Ta sai hulgaliselt auhindu, millest enamus olid ikkagi välismaised.
2010. aastal naases Pärt tagasi Eestise ning asutas Arvo Pärdi keskuse Laulasmaal, mille peamine eesmärk on helilooja isikuarhiivi loomine ning mille töös helilooja ja tema perekond ka ise osaleb. 2018. aastal avati veel üks Arvo Pärdi keskuse hoone.
Arvo Pärdi vanem poeg Michael on muusikaprodutsent, noorem poeg Immanuel on lendur, Pärdil on ka tütar. Arvo naine on Nora Pärt.

Pärdil on:

11 Grammy nominatsiooni
2 Grammy auhinda CD-plaatide eest (2007 – Da Pacem ja 2014 – Adam’s Lament)
Muid autasusid ja teenemärke on kokku 57

Autor: Maksim

Pilt: https://www.arvopart.ee/arvo-part/