Keskaegne Tallinn

 

Viru värava eesvärav

Viru värav ehitati 14. sajandil. See oli langevõrega kolmekorruseline ehitis, mille all asus väravakäik, võimaldades liiklust. Teisel korrusel asusid vajalikud tõsteseadmed langevõreks ning kolmas korrus oli lahtine platform. Veerand sajandit hiljem ehitati lisaks Viru väravale ka eesvärav, mis on tänapäeval tuntud Viru väravana. Eesvärava hoone oli kahekorruseline ning selle külgedel asusid valvetornid, mis on ainukesena tänapäevaks säilinud. Eesväravahoone lammutati algselt 15. sajandi keskel ning taasehitati peatselt, kuid lammutati jällegi 19. sajandi keskel maha.

 

Raekoja plats ja raeapteek

Raekoja plats oli koos raekojaga äärmiselt oluline osa Tallinnast, olles turukohana hansalinna kese. Esimest korda on Raekoja platsi turuväljakuna mainitud 1313. aastal, kuid ilmselt algas ehitus juba 13. sajandi teisel poolel. 1555. aastal rajati väljakule ka vaekoda, olles ühtlasi ka Tallinna all-linna esimene renessanssehitis, kus oli võimalik turule toodud kaupu kaaluda ning nende kvaliteeti kontrollida. Vaekoda hävis teise maailmasõja käigus 1944. aastal märtsipommitamises. Peale vaekoja oli ka muid ühiskondlikke hooneid, nagu raevangla, raekantselei, raeapteek jt, kuid Raekoja platsi ilme määras raekoda. Tallinna raekoda mainiti esmakordselt 1322. aastal ning see on Baltimaade ainus hilisgooti raekoda. Tänapäevane kuju anti hoonele 15. sajandi algul ning Vana Toomas paigutati sinna alles 1530. aastal. Ka raekoda sai märtsipommitamise käigus viga, kuid see restaureeriti. Raekoda oli äärmiselt tähtis osa linnast, kuna seal tegutses raad, sega sealt juhiti kogu linna poliitilist ja majanduslikku tegevust. Lisaks kasutati seda tihti kohtuhoonena ning kaubalaona, kohati isegi teatrina.

Tallinna raeapteek on üks vanimaid pidevalt tegutsenud apteeke Euroopas. Seda mainiti esimest korda 1422. aastal, kuid olemas oli see juba varemgi. Hoone on kahekorruseline ning barokse fassaadiga ning selle taga peitub kolm keskaegset hoonet, mida on mitu korda ümber ehitatud. Apteegile kuulus ka 15. sajandil ravimtaimede aed, mis asus Harju värava ees, linnamüüridest väljaspool. Lisaks ravimitele oli võimalik apteegist osta vürtse, värve, paberit, mängukaarte, kangaid, küünlaid, maiustusi jm. Olgugi, et tänapäeval tegutseb ruumides moodsaid ravimeid müüv apteek, on sealt siiani võimalik osta vanadest retseptidest inspireeritud tooteid, näiteks klaretti, mis oli suhkurdatud ja vürtsitatud reinvein.

 

Niguliste kirik

Niguliste kirik on 13. sajandil rajatud gooti stiilis kirik, mille rajasid Ojamaalt saabunud Saksa kaupmehed ning on pühitsetud kaupmeeste ja meresõitjate pühakule Nikolausele. Kuna sellel ajal ei olnud Tallinn täielikult kaitserajatistega piiratud, oli see ka suletavate sissepääsudega, laskeavadega ning pelgupaikadega mõeldud kaitsekirikuna. Esialgsele kolmelöövilisele kirikule lisati hiljem ka mitu kabelit, Püha Matteuse kabel olles üks neist. Niguliste kiriku peaaltar on suur nii mõõtmete kui tähtsuse poolest. See valmistati Lübecki meistri Hermen Rode poolt 15. sajandi teisel poolel ning sellel on kujutatud stseenid Püha Nikolause ja Püha Viktori elust. Niguliste kirik oli ka ainus kirik Tallinna all-linnas, mis jäi seest puutumata reformatsiooniga kaasnenud pildirüüste käigus 1523. aastal, kuna kiriku lukud lasti sulatina täisvalada ning pildirüüstajad ei saanud kirikusse sisse. Sellegipoolest sai kirik tõsiselt kannatada märtsipommitamise käigus 1944. aastal. Langesid katus ja tornikiiver ning terve hoone oleks äärepealt ära lammutatud, kuid lõpuks otsustati see taastada. Lisaks toimus 1982. aastal kirikus tulekahju, milles tornikiiver ja osa katusest hävis, kuid need taastati.

 

LĂĽhike jalg

Ainult jalakäijatele mõeldud lühike jalg oli koos Pika jalaga ainus ühendustee Tallinna all-linna ja Toompea vahel. Kahe tänava “jala” eri pikkuste tõttu nimetatakse Tallinnat ka “lonkavaks linnaks”. Lühikese jala lõpus asub Lühikese jala värav ning sissepääs Taani kuninga aeda.

 

Kiek in de Kök

Kiek in de Kök on 15. sajandil rajatud Tallinna linnamüüri suurtükitorn ning asub Lühikese jala värava ning Harju värava vahel. Kiek in de Kök on Tallinna kõrgeim, ühtlamisi ka Läänemeremaade võimsaim kaitsetorn. Oma kõrguse tõttu oli tõepoolest võimalik tornist vaadata ümbritsevate hoonete köökidesse, kuid ka vastaste tegevust tema “köögis” ehk lähtepositsioonidel. Torn sai kannatada 1577. aastal Liivi sõja käigus toimunud Tallinna teisel piiramisel Moskva tsaaririigi vägede poolt, kuid see taastati Rootsi ajal 17. sajandil üheskoos teiste bastionite rajamisega. Liivi sõja mälestuseks müüriti tornipaigale suured suurtükikuulid sisse.

 

Toomkirik

Toomkirik on seni teadaolevail andmeil Eesti mandriosa vanim sakraalehitis (kultusliku otstarbega ehitis). Hoonet mainiti kõige esimesena 1233. aastal seoses võõrvõimude omavahelise võimuvõitlusega Tallinnas – seal toimus lahing mõõgavendade ordu ja Taani kuninga vasallide vahel. Ilmselt ehitati algne puukiriku vorm peale taanlaste saabumist aastal 1219 ning hiljem dominiiklaste poolt kivikiriku vormiga alustati 1229. Kloostrikirikuks kavandatud, kuid peakirikuks kohandatud hoone valmis 1240 pühendatuna Neitsi Maarjale. Arhitektuuristiili poolest on hoone kolmelööviline basiilika.

 

Oleviste kirik

Oleviste kirik on Tallinna suurim keskaegne ehitis. Kiriku nimipühak on Püha Olav – 11. Sajandil Norra ristiusustamist juhtinud kuningas Olav II Haraldson. Legend aga räägib, kuidas kirik sai nime ehitaja Olevi järgi, kes tornitippu risti kinnitades alla kukkus ja surma sai. Kirjalikes dokumentides mainiti esimest korda 1267. aastal, kuid kindlasti rajati varem, ning üldjoontes tänapäevase kuju sai 15.-16. sajandi ümberehituses. Kirik on korduvalt läbi elanud välke, millest viimane tekkinud tulekahju juhtus 1931. aastal.

 

Paks Margareeta

Paks Margareeta on Eesti varasemaid rannakaitse ehitisi. Nüüd asub seal Eesti Meremuuseum. Suurtükitorn ehitati Suure Rannavärava eesvärava kolmanda uuendamise käigus 1518.–1529. aastatel. Praeguse nime sai torn 1842. aastal, enne seda kandis torn nime Rosencrantz. 1683–1704 toimus rekonstrueerimine, mille käigus uuendati korruseid ning toooorn kaeti kõrge kivikatusega.

 

Suurgildi hoone

Tallinnale iseloomuliku hilisgooti arhitektuuristiilis Suurgildi hoone valmis 1410. aastal. Sajandite vältel on see hoone etendanud linna elus silmapaistvat osa: seal on toimunud suurkaupmeeste pidustusi, linnakodanike rongkäike, pulmapidusid jpm üritusi. 1896. aastal leidis Suurgildi hoones aset esimene filminäitamine Eestis – näidati filmiprogrammi, mis koosnes kümnest umbes minutipikkusest palast.. Suurgild ise suleti koos teiste seisuslike organisatsioonidega 1920. aastal ning 1952. aastast on hoones tegutsenud Eesti Ajaloomuuseum.

 

Mustpeade maja

Mustpeade maja oli keskajal Tallinna Mustpeade Vennaskonna peakorter. Mustpeade vennaskond oli Tallinna vallaliste kaupmeeste gild. Peale kaubanduse organiseerimise tegutses gild suurel määral sotsiaalse asutusena, korraldades pidusid ja muid üritusi oma liikmetele ning pakkudes toetusi. Mustpeade maja ise on renessanslik, ning maja oli olemas juba 14. sajandil. Vennaskond ostis maja 1531. aastal ja ehitas selle ümber. 1597. aastal ehitati Madalmaade renessansi stiilis fassaad, mida kaunistavad paljud dekoratiivelemendid ning raidfiguurid. Hoone renoveeriti 1980. aastatel ning praegu kasutatakse seda erinevateks kultuuriüritusteks.

 

PĂĽhavaimu kirik

Pühavaimu kirik rajati Püha Vaimu Vennaskonna poolt 14. sajandil seegi osana. Kirik on ehituse poolest valdavalt jäänud samasuguseks, nagu rajamisel. Kirik funktsioneeris seegi kõrvalt ka rae kabelina. Kirikut mainiti esimest korda 1316. aastal. Kuna kirik on seegikirik, on sellel kahe lööviga disain: üks lööv oli linnaelanikele ja teine seegi elanikele. Kiriku peaaltar on kujundatud Bernt Notke poolt gooti stiilis. 1684. aastal lisatud kell on Ackermanni looming.

 

Dominiiklaste klooster

Dominiiklaste PĂĽha Katariina klooster all-linnas rajati 1260. aastal dominikaani ordu poolt. Algselt oli klooster ehitatud puidust, 13. sajandi lõpul alustati kivimĂĽĂĽride ehitamine. Kokku ehitati kloostrit järk-järgult pea kolmsada aastat. 1400. aasta paiku oli kloostril praegune ĂĽldine arhitektuuriline disain. Kirik on minimalistliku disainiga. 1524. aastal rĂĽĂĽstati kirikut ning 1531. aastal põles see täielikult maha. 1950. – 1960. aastail toimus põhjalik restaureerimistöö.

Tallinnat avastasid uue nurga alt Romet, William ja Sten-Egert

Lisas: ellen 16.01.2022 09:30

Rakvere

Meie grupp käis keskaegsete linnade külastamise raames 7. novembril Rakveres. Avastasime ja pildistame seal olulisemaid ajaloolisi paiku.

Eesti Politseimuuseum, Tallinna tänav 3

Varaklassitsistlik hoone ehitati 1786.–1787. aastal. Maja ehitati Eestimaa kubermangu arhitekti Johann Mohri tüüpprojekti järgi. Maja oli algselt ehitatud Virumaa kreisikohtu (maakonnakohtu) kohtu- ja haldushooneks. Esimesel korrusel asusid rentei (tsaariaegse riigikassa osakond Eesti- ja Liivimaal) ja vangla, teisel korrusel kohturuumid. 

Hiljem on hoones asunud veel ka sõjaväekasarm ja -laatsaret, peavaht, pood, raamatukogu jm.

Eesti Politseimuuseum

Pikk 1 ja Parts

 

Pikk tänav

Pikk tänav on üks Rakvere vanemaid. See oli viie sajandi jooksul üks Rakvere peatänavaid. Tänapäeval kulgeb liiklus rohkem mööda Pika tänava paralleeltänavaid, lääne pool olevat Vallikraavi tänavat ja ida pool olevat Kastani puiesteed. Tänavast paremale poole, läände jäävad Rakvere Vallimägi ja Rakvere tammik. Kogu tänav on 1182 m pikk ning suurim majanumber on 80.

 

PĂĽha Kolmainu kirik, Pikk 19

Kivikirik valmis 1430. a paiku. Tegemist on basiilikalaadset tüüpi kivikirikuga. Kirik oli pühendatud peaingel Miikaelile. Kirik sai kannatada Liivi sõjas (1558—1583) ja Poola-Rootsi jätkusõjas (1600—1629). Pühakoda taastati 1698. aastal ja sai endale nimeks Püha Kolmainu kirik. Kuni taastamiseni viidi usutalitlused läbi lähedal asuvad puukirikus. Põhjasõja (1700—1721) hävisid kiriku torn ja selle vahelaed ning katus. Renessanslike vormidega tornikiivri restaureerimisprotsess lõppes 1752. aastal, kuid 100 aastat hiljem asendati see praeguse gootipärase kiivriga. Praeguseks on ehitisest säilinud põhiplaan, kiriku torn ja selle müüritrepp, akende teravkaared ja osaliselt piilarid.

Kirikule osteti kantsel 1690. aastal. Kantsli korpuse valmistas Christian Ackermann, evangelistide kujud Elert Thiele (1660. aastad), altari Johann Valentin Rabe (1730. a). Altarimaali autor on teadmata. Altar ja Kantsel restaureeriti põhjalikult aastatel 1956 kuni 1957.

PĂĽha Kolmainu kirik

Seest

Kantsel

 

Athena kool, Pikk 30

Friedrich Modi poolt projekteeritud hoone valmis 1900. aastal. Maja on kahekorruseline ja valmistatud keraamilistest tellistest. Maja sümmeetrilisel esifassaadil on esindatud dekoratiivne tellissein. Geomeetrilised ja ringikujulised tellistest laotud motiivid, akende tellisvooderdus ja karniisid on maja fassaadi rikastavateks elementideks. Pikk 30 esindab autentsel kujul 20. sajandi vahetuse Rakveres laialt levinud nn tellis-historitsismi. 20. sajandi alguses asus maja õuepoolsel osal pagaritöökoda. Tänaseks päevaks see on lammutatud ja selle asemel ehitati plekist kaldkatuse ja vertikaalse laudisega kaetud garaaž. Ajalooliselt tegutses majas teemaja ja Nikolai Kultase (Eesti ärimees ja kultuuritegelane) kohvik. Praegu tegutseb hoones Huvikool Athena.

Athena koolis saavad õppida nii noored kui ka täiskasvanud, seal on võimalik tegeleda kunsti (disaini, maalimise, joonistamise, meisterdamise, keraamika) ja tehnikaga (loovmehhatroonika, laserlõikamise ja arvutigraafikaga).

Athena kool

 

Rakvere kreiskool, Pikk 40

Aadressil Pikk tänav 40 asub kreiskool, mis tänapäeval vastaks põhikoolile. Rakvere kreiskool alustas selles Pika tänava kivimajas tööd 1805. aastal, maja oli siis ühekorruseline ja ehitati järgmise paarikümne aasta jooksul kahekorruseliseks. 1907 ehitati maja ümber ning see sai sellise väljanägemise nagu see seda on ka täna. Paljud kreiskooli õpetajad elasid tänava vastasküljel vanabalti tüüpi puitelamus. Koolis õppisid ka eesti kultuuri suurkujud nagu Friedrich Robert Faehlmann, Friedrich Reinhold Kreutzwald, Otto Strandmann ja Peeter Põld. Hoones alustas kreiskool ja selle järeltulijana Rakvere linnakool tsaariaja lõpuni, Eesti ajal oli majas Rakvere 3. algkool, nõukogude aja algupoolel venekeelne keskkool, seejärel 1960.–1980. aastatel hoopis lasteaed. Pärast Eesti taasiseseisvumist on majas tegutsenud Mainori Majanduskõrgkool ja Tartu Ülikooli Virumaa kolledž.

Rakvere kreiskool

Parts uurimas mälestustahvlit

Mälestustahvel

Elementaarkooli hoone, Pikk 29

Algselt ehitati hoone elumajaks. koolimajaks ehitati see ümber 1870. aastail. 1876. aastal kolis hoonesse Rakvere elementaarkool, mille juhatajaks sai Juhan Kunder (eesti näitekirjanik, luuletaja ja pedagoog). Õpilasi oli vahemikus 50 kuni 60. Tegemist oli üheklassilise kooliga. Algkool oli see aastani 1912, kui majas avati Rakvere esimene gümnaasium (Wezenbergskaja Mužkaja Gimnazija). Elementaarkool kolis seejärel aadressile Pikk tänav 64. Hiljem tegutses Hoones Rakvere Arve- ja Plaanindustehnikum. Selle oli lõpetanud Arvo Kruusement (eesti stsenarist, filmilavastaja ja -näitleja, on lavastanud filme “Kevade”, “Suvi”, “Sügis”). Ellen Niidu “Viru vanne” räägib poisist, kes tahab Rakveres viru vannet kuulutada, sellest võib järeldada, et see poiss sai viru vande suhu Rakvere elementaarkoolist.

Partsu ei lasta kooli sisse

No ei lasta noh

Kunderi ausammas

 

Kunderi tänav, Kunderi ausammas

Elementaarkoolist tükk maad edasi asub Rakveres Pikal tänaval Juhan Kunderi monument, mille autoriks on skulptor Roman Haavamägi. See avati kirjaniku surma-aastapäeval, 24. aprillil 1938. Mälestussammas asub paigas, millest mööda kulges Juhan Kunderi kodutee neil kümnel aastal Rakveres.

 

Linnakodaniku majamuuseum, Pikk 50

Linnakodaniku majamuuseum asub Pikal tänaval. Maja on ehitatud 18. sajandi keskel ning alates 1877 aastast kuulunud kondiiter Sidroni suguvõsale. Maja jaguneb pooleks, perekond üüris ühe poole välja. Sidronite poolel on 19. Sajandi lõpust pärinev sisustus, millest suur osa kuulus ka päriselt Sidronitele. Teisel pool on aga erinevatest allikatest pärit tüüpilise teise maailmasõja eelse Eesti kodu sisustus.

Tahvel tänavakivides

Näituse esimene tuba

Loeng

Max on vahakuju

Maal Kolmainu kirikuga

Maali rekonstruktsioon

 

Tuletõrje seltsi maja, Pikk 51

13. augustil 1877 lõid kreisikooli õpetaja Heinrich Jahnentzi algatusel umbes 50 linnakodanikku Rakvere vabatahtliku tuletõrje seltsi. Paari nädalaga jõudis see arv sajani, kuid neil oli vaid kaks käsipritsi. Linn andis neil 1893. aastal pildil krundi Pikk 49, kuhu ehitati vasakpoolne osa hoonest, muuhulgas pritsikuurid ja torn voolikute kuivatamiseks. Parempoolne majaosa ehk seltsimaja, aadressiga Pikk 51, ehitati 1929. aastal. Alates 1998. aasta 1. juunist aktiivsetel kustutustöödel ühingu liikmed ei osale, rõhk on tuleohtu ennetaval tööl. Hetkel on MTÜ Rakvere Tuletõrjeühingul üks töötaja.

Jakob Liiv ja tuletõrje selts

Juhan Liivi vanem vend Jakob (1859-1938) oli tuntud eesti luuletaja ja kirjanik. Ta oli aastatel 1919-1921 Rakvere linnapea ja ka Rakvere teatri asutaja. 22. jaanuaril 1938, viis päeva peale tema surma, korraldati Juhan Liivi matused Rakvere tuletõrje seltsimajas.

Tuletõrje seltsi maja

 

Rakvere linnus

Rakvere linnus asub vallimäel. Looduslikult kaitstud asendi tõttu asus seal juba ca 6. sajandil muinaslinnus. Muistse vabadussõja tulemusena läks aga linnus taanlaste valdusesse. Praegune kiviringmüür rajati 14. sajandil. Jüriöö ülestõusu järgselt sai linnuse endale Liivi ordu, siis ehitati linnus uuesti ümber. Rajati konvendihoone, mille keskele jäi sisehoov. Hiljem tehti juurde poolümar suurtükitorn. Liivi sõja ajal ehitasid venelased linnuse ümber linnakodanike majade ja frantsisklaste kloostri jäätmetest lisakindlustusi. Rakvere linnuses langes vangi ka Ivo Schenkenberg. 1581. Aastal vallutas linnuse Rootsi. Liivi sõjale järgnenud Poola-Rootsi sõjas lasid poolakad linnuse 1605. Aastal osaliselt õhku ning 1635. Aastal kustutati see kindluste nimekirjast.

Rakvere linnus

Andu on ka seal

Massiivne tarvas

Karistus

Keskväljak

Kreutzwaldi monument

 

 

Väga tore oli Rakvere avastada ja uusi teadmisi omandada. Selline uurimine aitab ümbritsevat aina rohkem märgata.

Meie grupis olid Andreas, Endrik, Karl-Andres, Kaur Georg ja Mathias.

Grupp koos Pika tänava ajaloolise pildiga

 

Kasutatud materjalid:

https://dea.digar.ee/article/uuseesti/1938/01/23/16
https://et.wikipedia.org/wiki/Arvo_Kruusement
https://et.wikipedia.org/wiki/Juhan_Kunder
https://et.wikipedia.org/wiki/Nikolai_Kultas
https://register.muinas.ee/public.php?menuID=heritage&action=view&id=1886
https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=5775
https://virumaateataja.postimees.ee/2305323/tuletorjeuhing-kutsub-sunnipaevale
https://web.archive.org/web/20160806180248/
https://www.nlib.ee/eesti-looduse-fond/index.php?id=17955
https://www.athenakool.ee/et
https://www.inforegister.ee/80021275-RAKVERE-TULETORJEUHING-MTU
http://www.monument.ee/rakvere-linn/rakvere-jakob-liiv
http://www.monument.ee/rakvere-linn/rakvere-juhan-kunder
http://www.monument.ee/rakvere-linn/rakvere-juhan-kunder-elementaarkool
https://www.rakverelinnus.ee/index.php/et/node/79

Lisas: endrik 07.12.2021 21:54

Tartu

13. novembri varahommikul viis meie (Karolin, Janete, Sten Martin ja Emma) teekond Tartusse, kus veetsime ühe toreda nädalavahetuse ja käisime uudistamas linna ja selle sees peituvaid ajaloolise taustaga kohti.

Tartu saatus on läbi aegade olnud keeruline. Keskajast on Tartus säilinud rajatisi vähe, aga see eest on nende väheste tähtsus suurem. Tartu linnuse juures olevatest ehitistes on alles vaid väike osa linnamüüri, mida on võimalik näha Tartu botaanikaaias ning samuti on Tartu vanalinnas teekattega ära märgitud seal varem asunud majade asukohad ja on võimalik näha, kui kitsad sealsed tänavad on olnud. Keskajast on säilinud Tartu Jaani kirik ning Toomkiriku varemed. 

Meie esimeseks sihtpunktiks Tartus oli Linnamuuseum, mis oleks keskajal Tartu linnapiiridest välja jäänud, sest paiknes teisel pool jõge. Külastasime Tartu ajaloo püsinäitust, kus nägime Tartu linna keskkaegset 3D modelleeringut. See oli põhieksponaat, mille pärast me muuseumi külastasime, kuid selgus, et tegu oli vananenud arvutiga, kus näidati umbes viit madalakvaliteedilist piltmodelleerigut keskaegsest Tartust. 

Samuti külastasime ajutist näitust uusaja matmiskommete kohta Eestis.

Jaani kirik asub oma kohas arvatavasti juba 13. sajandist. Praeguseni vanimad säilinud osad rajati 14. sajandil ning seda hoonet on järk järgult aja jooksul täiendatud. Hoone on  ehitatud, nagu enamus ajaloolisi Lõuna-Eesti maju, punastest tellistest.

Jaani kirik on ilmselt üks kõige põnevamaid ja olulisemaid keskajast alles jäänud kirikuid. Pühakoda on mitu korda palju kannatada saanud ning selle viimasel ülesehitamisel sooviti säilitada võimalikult palju vanast vundamendist. See väljendus kõige põnevamalt kiriku sisestes viltustes tugisammastest (millest kahjuks ühtegi pilti teha ei saanud, sest kiriku sisese jäädvustamine oli tasuline). Kiriku kõige olulisemad säilmed on selle mitmed terrakota kujud. Iga kuju on käsitsi tehtud ja unikaalne. Neid on mitmeid säilinud ning neid saab näha nii kiriku sees riiulil kui ka kiriku seina sees. Kujud kehastavad erinevaid pühakuid. Mitte kuskil mujal Euroopas pole säilinud nii palju kujusid. 

Teine keskaegne hoone, millest on Tartu linnas märk tänaseni maas on Toomemäel asetseva Tartu Toomkiriku varemed. Kirik rajati 13.-16. sajandil ning oli Tartu piiskopkonna peakirikuks. Toomkirik on ehitatud tellisgooti stiilis ja on üks silmapaistvamaid Vana-Liivimaa ehitisi. Tartu Toomkirik on ainus keskaegne kirik, millel on kaks torni. Hoone on saanud mitmeid kordi tugevasti kannatada nii väliselt kui ka siseselt reformatsiooni käigus toimunud pildirüüstega. Toomkirik hävitati Liivi sõja käigus ja sellest ajast peale ei ole seda kirikuna kasutatud.

Tartu linna on esmakordselt mainitud kirjalikes allikates teise aastatuhande alguses, seal oli selleks ajaks juba mitu sajandi asunud linnus. Eestlaste muistse vabadusvõitluse lõpuks madril peetakse Tartu muinaslinnuse vallutamist Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu poolt 1224. aastal. Selle hetkeni püsinud puidust linnus põletati ning ehitati võimas kivist piiskopilinnus. Vabadusvõitlusele järgnes keskaegse Tartu tugev areng, sellest sai Tartu piiskopkonna keskus. Linnuse ümber hakkas kasvama linn, sellest kujunes välja üks rikkamaid riike Vana-Liivimaal. Esimeseks suuremaks põhjuseks, miks keskaegne Tartu on suuresti hävinud, on 1558. aastal alanud Liivi sõda. Linn kuulus sel ajal periooditi nii Liivimaa, Rootsi kui ka Poola koosseisu. Mitmete Võimuvahetuste tulemusena sai see tugevasti kannatada. Kuna Eesti ajaloos lõpeb keskaeg koos Liivi sõja lõpuga, siis hooned, mis ehitati  pärast sõja lõppu, ei kuulu enam käsitletavasse perioodi. 1700. aastal alanud põhjasõjas langes Tartu sõja neljandal aastal Vene tsaaririigi mõju alla. 1708. aastal küüditati kõik kohalikud elanikud Venemaale ning linn hävitati pea täielikult. Keskaegsest hoonestusest jäid pärast laiaulatuslikku hävitustööd püsima vaid kaks hoonet: Tartu Jaani kirik ja Toomkirik. Tänane Tartu kesklinn koosneb peamiselt just 18. sajandi teisel poolel või hiljem valminud majadest.

Karolin, Emma, Janete, Sten, Patrick

Lisas: ellen 07.12.2021 21:51

Paide

Nelja kuninga mälestuskivi

23. aprillil 1343 valisid eestlased endi seast neli kuningat, kelle juhtimisel mindi Tallinna piirama. Järva foogt Luter Steckele kutsus Paidesse Tallinna piiskopi Olavi, ordumeister Burchard von Dreilebeni koos teiste ordukäsknikega ja eestlaste neli kuningat. 4. mail algasid Paides läbirääkimised ning kokkuleppele ei jõutud. Eestlaste kuningatel ei lubatud ordulinnusest lahkuda. Neli kuningat olevat põhjustanud linnused relvastatud kokkupõrke, mille tagajärjena tapeti nad koos nendega kaasas olnud kolme sõjasulasega. Juhtideta jäänud eestlaste ülestõus suruti maha.

1923. aastal püstitati Paidesse mälestuskivi seal hukkunud nelja kuninga ja kolme sõjasulase auks.

Paide ordulinnus

Esmakordselt mainitakse Paide ordulinnuse ja seeläbi ka Paide olemasolu Liivimaa vanemas riimkroonikas, kus märgitakse, et linnus oli olemas juba 1265. aastal, kui ordumeistriks oli Konrad von Manderd. Linnuse jalamile tekkinud alev sai linnaõigused 1291. aastal. Paide ordulinnuse jaoks valiti just see asukoht, sest see asus Viljandist Tallinnasse viiva tee ääres soise ala keskel kõrgendikul. Linnus kaotas oma tähtsuse Poola-Rootsi sõdades, kui see purustati. Linnuse torniosa Pikk Hermann restaureeriti 19. sajandil, kuid see lasti 1941. aastal taganeva Punaarmee poolt õhku. Praegune torn, kus asub muuseum, on uus ehtis.

Paide pĂĽha risti kirik

Paide püha risti kiriku rajamisaastat pole teada, kuid on teada, et see eksisteeris juba keskajal. Venelased põlestasid kiriku 1573. aastal Paide piiramisel maha. Rootsi ajal rajati endise kiriku ette väike puust kirik, mis 1703. aastal koos linnaga maha põletati. 1730. aastal ehitati puukiriku kohale abikirik. 1767. aastal alustati esialgse kiriku müüridele uue hoone rajamist. Rahaprobleemide tõttu valmis kirik alles 1783. aastal. 1845. aastal järjekordselt kirik põles ning selle restaureerimiseks korraldati korjandus, kuhu annetas isegi tolleaegne Vene tsaar Nikolai I. 20. saj. alguses ehitati kirik ulatuslikult ümber.

Kiriku altarisein pärineb 1848. aastast. Altaarimaali “Kristuse taevaminek” maalis Carl Timoleon von Neffi järgi Nikolai von Baranoff. Maali originaal asus keiserlikus kabelis Peterburis. AltariĂĽmbruse kujundas August Roosileht.

Ristimisvaagnaks on suure merikarbi üks pool, mille tõi Filipiinidelt Mäo mõisnik, admiral Olaf von Stackelberg.Kirikus asub ka Vabadussõjas langenud koguduseliikmete mälestusmärk-epitaaf, mille on kavandanud August Roosileht. Mälestusmärk taastati aastal 1989.Kiriku torni paigutati 1848. aastal tunde lööv kell. Ka tornikellad pärinevad samast ajast.Oreli valmistasid 1933. aastal Kriisad. Kriisad olid Eestis elanud ja töötanud kolm vendadest orelimeistrid (Tannil, Juhan ja Jakob Kriisa).

Keskväljak 15

Linna ja väljaku muudavad ilmekaks 18.–19. saj kohalike arhitektide poolt loodud puithooned. Keskväljaku ajaloolise hoonestuse juurest torkab silma Keskväljak 15 asuv 20. saj keskel ehitatud kaubanduskeskus, mis sobitub raskelt 19. saj vanalinna hoonestusega. Varem oli kaubanduskeskuse asemel Keskväljak 15 asemel kaks suurt puidust ärihoonet. Neist Tallinna tänava poolne kandis numbrit Turuplats 10 ja Pärnu tänava poolne Turuplats 11. Ajaloolised andmed kaubamaja kohal asuva krundi kohta ulatuvad 17. sajandisse. 18. saj oli krunt jagatud kaheks. Pärnu tänava poole jäänud Turuplats 10 on aegade jooksul kuulunud linnas tegutsenud kaupmeeste perekondadele. 1875. aastast tegutses hoones E. Koiki raua- ja koloniaalkauplus. 1925. aastast G. Pasteli lihakauplus.

Turuplats 11 asunud hoonest võis 19. saj leida lihakaupluse. 20. saj oli kahekorruseline puunikerdustega hoone tuntud Kõrwitsa mütsikaupluse ja Laasi jahi- muusikariistade poena. Mütsikaupluse pidajaks oli August Kõrwits, kelle järeltulijad kuuluvad Eesti muusikamaailmas tuntud Kõrwitsate dünastiasse. Paides on sündinud helilooja ja muusikateadlane Harri Kõrvits. Turuplats 10 ja Turuplats 11 asunud puumajad likvideeriti 1960. aastatel, et hakata ehitama uut kaubanduskeskust. 1967. a juulis avati uus kauplus ja söökla-restoran “Paide”.

 

Grupi liikmed: Jens, Ralf, Mart, Hobart, Martin

Lisas: ellen 06.12.2021 06:59

Katkeid omaaegsest Narvast

(Tehnilistel põhjustel puuduvad pildid. Lisanduvad peagi.)

Aleksandri kirik

Kirik ehitati 1881-1884 Kreenholmi Manufaktuuri luterlastest töölistele. Selle projekteeris Peterburi arhitekt akadeemik Otto Pius von Hippius.

1944.a. hävines kellatorn koos seal asunud Walckeri oreliga. Tänaseks on kiriku kellatorn taastatud.

Kiriku saalis näidatakse installatsiooni “Taevas Narva kohal”. Vaatemäng kuvatakse otse kiriku võlvidele ning seda saab jälgida spetsiaalselt selleks kohandatud toolidest, suunates pilgu veerandtunniks ĂĽles, kus taaselustub Narva värvikas ajalugu. Kirikusse paigaldatud valgusintallatsioon on suurim pĂĽsiv projektsioonipind kogu Ida-Euroopas, kokku 520 ruutmeetrit.

 

Narva linnus

Esimese puitlinnuse ehitasid taanlased Narva arvatavasti juba 1220. aastatel, kuid see hävitati venelaste poolt 1294. aastal. Praegune kastell-linnus (ristkĂĽlikukujulise ringmĂĽĂĽriga ĂĽmbritsetud linnusetĂĽĂĽp) ehitati oma praegussesse paika Narva jõe kaldale hiljemalt 1277. aastal taanlaste poolt.  Esialgne linnus koosnes 40-meetrise kĂĽljepikkusega ruudukujulise põhiplaaniga kastellitaolisest ehitisest, mille loodenurgas oli ringmĂĽĂĽrist kõrgem neljatahuline torn. Pärast jĂĽriöö ĂĽlestõusu (1343. – 1345. a) mĂĽĂĽs Taani Põhja-Eesti, sh Narva ala, Liivi ordule. Kastelli  põhjakĂĽljele rajati väike eesõu, aastail 1341-1342 aga suur läänepoolne eesõu. Sellest sai ka linnuse põhiplaan, millest ka hilisemate aastate juurdeehitustel juhinduti.

Ordu liikmete sõjalis-kloostriline eluviis tingis peahoone ĂĽmberehitamise konvendihooneks. Konvendihoone läänetiivas paiknesid tähtsamad ruumid – dormitoorium ehk magamistuba ning refektoorium ehk söögisaal, põhjatiivas foogti eluruumid ja köök. Teisel korrusel oli kabel. Ida- ja lõunatiiba kasutati peamiselt laona. Kui venelased rajasid jõe vastaskaldale 1492. aastal oma linnuse – Ivangorodi, tugevdati konvendihoonet veelgi: kõrgendati peatorni Pikka Hermanni 50 meetrini. Nimetatud torni järgi on Narva linnust kutsutud ka Hermanni linnuseks. Liivi sõja ajal oli Narva linnus 1558. – 1581. aastal Venemaa valduses. Selle aja jooksul ehitati 1568. aastal läänepoolse eeshoovi põhjamĂĽĂĽri vastu nn Suur kivisaal – asehalduri residents. Võib arvata, et sellest ajast kandus esindusfunktsioon linnusest Kivisaali ning vana linnust kasutati vaid majandushoone ning vanglana. Pljussa vaherahuga seoses läks linnus 1583. aastal rootslaste kätte. 1593. aastal plahvatas Pika Hermanni tornis pĂĽssirohi, mis torni oluliselt kahjustas. Torni algne kuju taastati 1638. aastal. Linnus läks taas venelaste kätte 1704. aastal Põhjasõja käigus. 18. sajandi alguses toimus Hermanni torni ĂĽlemise osa ĂĽmberehitamine ning 19. sajandi keskel restaureeriti linnust sõjaväearhitekt M. Rezvoi projekti järgi. Krimmi sõja tõttu aga tööd katkestati. Linnus sai tugevalt viga ka 1944. aastal II maailmasõjas. Järele jäid ainult mĂĽĂĽrid ning Pika Hermanni osas olid needki suurtĂĽkitulest väga räsitud. 1950. aastatel alustati restaureerimistöid, mis lõpetati olulisemas osas 1986. aastal, pärast mida kolis sinna Narva muuseum.

 

Ivangorod

Võimalik, et esimese linnuse Narva jõe paremale kaldale ehitas juba Taani, selle jäänuseid otsiti 1960.–1970. aastate väljakaevamistel praegusest linnusest, kuid ei leitud midagi. Võimalik, et linnus asus hoopis ida pool Keldrimäel, sest sealt oli jõeületuskohta kergem kaitsta idapoolsete rünnakute eest. Üsna varsti hävitasid Novgorodi väed selle esialgse linnuse. Uus linnus ehitati sinna, kus ta tänapäeval asub moskvalaste poolt, kuid Rootsi vallutas linnuse Moskva-Rootsi 1495.–1497. aasta sõja käigus 1496. aastal ja põletas selle maha. Vahepeal olid moskvalased selle tagasi saanud ning ehitanud üles järk-järgult. Rootsi vallutas Jaanilinna uuesti 1581. aastal, kuid 1590. aastal võtsid venelased selle tagasi ja Täyssinä rahuga 1595. aastal jäi Jaanilinn Venemaa Moskva tsaaririigile. Uuesti vallutasid rootslased Jaanilinna 1612. aastal. Rootsi kuningas Gustav II Adolf andis Jaanilinnast ida poole tekkinud asulale 1617. aastal linnaõigused, kuid 1649. aastal liideti Jaanilinn Narvaga ja kuni jaanuarini 1945 kuulus Jaanilinn Narva koosseisu. Pärast Narva langemist Põhjasõjas 1704. aastal vallutasid venelased ka Jaanilinna. Järgnevalt kuulus Jaanilinn Narva linna osana Ingeri ehk Peterburi kubermangu koosseisu

 

Bastionid 

Narva bastionid rajati rootslaste poolt uuteks tulirelvadeks ebasobivate müüride täienduseks. Bastionitele ehitati kandilised seinad, et risttulega kindlust vaenlase eest kaitsta. Nende rajamine oli aga meeletult kulukas – aastas kulutati üksi neile kaks korda sama palju, kui Tallinna linnaga seotud projektidele. Tulemus oli aga märkimisväärne ja Narvast sai üks Põhja-Euroopa kaitstumaid linnu. 

 

Raekoda

Narva raekoda on barokk stiilis 17. sajandi teisel poolel ehitatud Narva raehoone. Ehitus kestis kolm aastat (1668 – 1671). See asub Narva vanalinnas Raekoja platsi ääres. Hoone on ehitatud LĂĽbecki ehitusmeistri Georg Teuffeli projekti järgi, Rootsi kuningas Karl XI käsul. Raekoja torni tipus seisab maalermeister Grabbeni kullatud tuulelipp. Eesti esimese hoonena sai Narva raekoda kodanliku õhukaitse kinnisvara märgi 1939. aastal. 

Raekoda on üks varasemaid Eesti barokkehitisi ning esindab varaklassitsistlikku suunda. Teises maailmasõjas sai hoone tugevalt kannatada, hävisid torn, katus, vahelaed, portaali figuuridegrupp ja trepp. 1950. aastal restaureeriti see esialgu pioneeride paleeks, 1976. aastal aga hakati taastama selle omaaegset nägu

Pildid:

Narvas käisid: Emma Margaret, Eva-Lotta, Alexandra, Ellen, Henri, Karl-Erik, Kristjan, Joonas

Lisas: ellen 06.12.2021 06:55

Maaliline keskaegne Viljandi

Viljandi ordulinnus

Viljandi ordulinnus — linnus, mille varemed siiani alles on — on üks esimesi Eestis rajatud kivilinnuseid. Rajama hakati seda 1224. aastal endise eestlaste linnuse kohale. Lõpliku kuju ja suuruse sai Viljandi ordulinnus alles 16. sajandi alguseks, olles üks silmapaistvamaid Eesti ja Läti aladel. Sõdade tõttu on tänapäevaks alles jäänud ainult mõni kivisein.

Esimest korda mainitakse eestlaste rajatud Viljandi muinaslinnust Viliende nime all 1211. aastal Henriku “Liivimaa kroonikas” selle piiramisega seoses. Pärast linnuse vallutamist hakati sinna rajama uut kivilinnust. Sajandi keskpaigas hakkas kivilinnuse kõrvale kujunema linnaline asula, millega seoses sai Viljandi 1283. aastal ka linnaõiguse. Kahjuks hävines linn Liivi sõjas, aga ehitati Vene ja Poola võimu ajal uuesti ĂĽles. Rootsi-Poola sõdade ajal hävines linn jälle ning ei saanud linnaõigust tagasi kuni 1783. aastani.

Pealinnust koos seda ümbritseva esimese eeslinnusega nimetatakse Kaevumäeks, teist eeslinnust Teiseks Kirsimäeks ning kolmandat eeslinnust Esimeseks Kirsimäeks. 

Tänapäeval on Viljandi ordulinnuse varemed riikliku kaitse all. Varemed ja selle ümber olev park kujunesid viljandlastele puhkealaks juba eelmise sajandi alguses ning praeguseks on sellest saanud ka oluline kultuuriürituste pidamise paik. Varemetelt avaneb kaunis vaade Viljandi järvele.

 

Kaevumägi

Kaevumägi ja Konrad Mägi

Viljandi ordulinnuse varemed ja lossimäed on sedavõrd maalilised, et paljud Eesti kunstnikud on neid jäädvustanud. Nii ka Konrad Mägi, kes istus maalides Kirsimäel ilmselt üsna samas kohas, kus meie foto on tehtud. Seal maalitud „Vaade Viljandi lossivaremetest“ on dateeritud aastasse 1915-16 ning see kujutab muistseid lossivaremeid ja neid ümbritsevat maastikku – Viljandi järve ja lossimägesid.

Konrad Mägi on hetkel hinnatud Eesti kalleimaks kunstnikuks. Viimati, 18. novembril 2021, müüdi Konrad Mäe maal „Roma“ Rootsi kunstioksjonil enam kui 300 000 euroga. Jääb vaid oodata, mis on tulevikus maalilise Viljandi teose hind. 

 

Linnuse värav

Veel mõned aastad tagasi võis lossiväravast vasakul pool müüris näha sõrmejälgi, mida vahel kutsuti ka käpajäljeks. Räägitakse, et need on õnnesõrmejäljed ja igaüks, kes paneb oma sõrmed selle jälje sisse ja ütleb endamisi oma soovi, selle soov läheb täide. 

Legendi järgi on need sõrmejäljed pärit lossimüüri ehitamise ajast. Siis olla üks tellispõletajatest tahtnud ajalukku minna ja vajutanud oma parema käe sõrmed pehmesse savisse. Põletusahjust rändas kivi lossimüüri sisse. Kahju, et õnnejälge enam pole, kuna nüüd ilmselt kaob üsna varsti unustusse ka see tore legend.

LinnamĂĽĂĽr

Viljandi linnamüür rajati 1260.–1300. aastatel, esmakordselt on seda mainitud 1553. aastal. Rajatud müür oli ligi neli meetrit kõrge, kuni kahe meetri paksune, maakividest (rändkividest) laotud, kogupikkusega umbes 1,2 km ning kaitses linna kolmest küljest. Müüri juurde oli ehitatud neli torni: neljatahuline torn müüri loodenurgas, poolringikujuline torn põhjaküljel, Moskva torn müüri idaküljel (kolmveerandringikujuline) ning poolringikujuline torn samal küljel. Sisse- ja väljapääsuks oli rajatud kolm väravat: Riia värav e Storke värav linna lääneküljel, Tartu värav põhjaküljel ja värav pääsuks järve äärde müüri idaküljel. Väravad olid tornideta. Lisaks oli müüri ümber rajatud vallikraav. Liivi sõjas ning Poola-Rootsi sõjas 17. sajandil sai linnamüür tugevasti kannatada ning sellest säilinu lammutati 18. sajandil ehitusmaterjaliks. Siiski on mitmed fragmendid tänapäevalgi nähtavad, neist suurimad on eksponeeritud Arkaadia aias ja raekoja taga.

Jaani kirik

Ristija Johannesele pühendatud kiriku ajalugu algab frantsisklastega, kes selle ehitasid ja hakkasid kasutama 15. sajandil, kui nende eelmine kirik Viljandis hävis. Arvatavasti rajati hoone  ajavahemikus 1466-1472. Frantsisklaste ordu ideaalid olid kasinus ja ülev lihtsus, millest lähtuvalt pidi kirik olema tagasihoidlik ja võlvimata. Seetõttu puudusid ka Jaani kirikus võlvid ning kaunistused. Kuna pühakoda asus vahetult linnamüüri ääres, vajas see müürilõik kaitset. Nii sai kirik läänetorni, kuigi ordureeglite kohaselt ei peetud kirikutorne soovitavaks. 

Frantsisklaste kloostri tegevuse lõpetas reformatsiooni käigus usku vahetanud Viljandi komtuur Wilhelm von Fürstenberg 1559. aastal, mungad ise lahkusid aasta hiljem koos kloostri varadega. Vene väed purustasid kloostri 16. sajandil Liivi sõjas ja see jäi varemetesse. 1600-1624 oli Viljandi Poola-Rootsi vaheliste sõdade keerises ning lahingud muutsid linna ja kloostri rusuhunnikuks. Pärast rootslaste võitu alustati endise kloostrikiriku taastamist linnakoguduse tarbeks. Kirik pühitseti evangelist Johannesele. 

Taas sai  Jaani kirik  kannatada Põhjasõjas, kui Vene väed linna rüüstasid. Kiriku järjekordne ülesehitamine algas 18. sajandi teisel poolel. Siis sai kirik kõrge barokse tornikiivri. 1811. aastal kirik põles, mille järel sai see tänapäevase välimuse uue hilisbarokse tornikiivri näol. Jaani kirik elas üle kõik järgnevad võimuvahetused ja kirik tegutses veel pärast II maailmasõdagi kuni suleti 1952. aastal ja muudeti kaubalaoks. Kiriku varad ja sisustus päästeti aga hävingust ning jaotati mitme Eesti kiriku vahel. 

Jaani kiriku kui keskaegse arhitektuurimälestise päästmiseks alustati 1980. aastail hoone rekonstrueerimist kontserdisaaliks. Koos vajalike trasside kaevetöödega teostati ka arheoloogilisi kaevamisi. 1989 jätkati hoone taastamist kirikuks. Esimene jumalateenistus pärast 40 aastat kestnud vaheaega peeti 1991. aasta jõululaupäeval. Kirik pühitseti uuesti 1992. aastal. Praegu leiab pühakoda laialdast kasutust lisaks jumalateenistustele ka kontserdipaigana. 

Jaani kirik on vanim hoone Viljandi linnas, mis on tänaseni säilinud oma esialgses funktsioonis.

Autorid: Gregor Ludvig Kikas, Erki Andre Klemm, Siim Laane, Kert Jalukse, Tristan Šaraškin, Tanel Suik

 

Allikad: 

https://et.wikipedia.org/wiki/Viljandi_ordulinnus

https://visitviljandi.ee/et/vaatamisvaarsused/Viljandi+ordulinnuse+varemed

https://www.muinsuskaitseamet.ee/et/handbook/viljandi

https://ajapaik.ee/?album=8648&photo=280014&order1=time&order2=added&page=1 

https://ajapaik.ee/photo/247771/fotokoopia-viljandi-lossimaed-kaevumagi-u-1925/ 

https://www.muinsuskaitseamet.ee/et/handbook/viljandi

https://et.wikipedia.org/wiki/Fail:Viljandi_Castle_and_Town_plan.jpeg

https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=14709

https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=5843

https://estonianworld.com/culture/estonian-artist-konrad-magis-painting-sells-for-a-record-price-in-sweden/

https://kunilaart.ee/et/painting/vaade-viljandi-lossivaremetest/

https://ajapaik.ee/?album=559&photo=18201&order1=time&order2=added&page=1 

https://reisijuht.delfi.ee/artikkel/83230861/eesti-100-aaret-i-viljandi-lossimagedes-on-paik-kus-soovid-taituvad

https://www.puhkaeestis.ee/et/viljandi-keskaegne-linnamuur

https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=14713

https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=27010

https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/app/kultuurimalestised

https://et.wikipedia.org/wiki/Viljandi_linnam%C3%BC%C3%BCr

https://ajapaik.ee/?album=18952&photo=138665&order1=time&order2=added&page=1

http://www.teelistekirikud.ekn.ee/2021/kirik.php?id=236

https://et.wikipedia.org/wiki/Viljandi_Jaani_kirik 

https://forte.delfi.ee/artikkel/83387183/jaak-juskega-kadunud-eestit-avastamas-viljandi-jaani-kirik-raagib-loo-kadunud-kloostrist

https://viljandi.praostkond.eelk.ee/kogudus.php?id=158

Lisas: ellen 06.12.2021 06:35

Pärnu

Keskaja alguses (13. saj) tekkis Pärnu jõe kallastele kaks linna. Jõe paremale kaldale Vana-Pärnu ning vasakule Uus-Pärnu. Pärnu jõgi oli aga piiriks ordu ja Saare-Lääne piiskopkonna vahel ning seega kuulusid linnad erinevatesse feodaalriikidesse. 

 

Vana-Pärnu oli Saare-Lääne piiskop Heinrichi residents, mis tänu sellele sai ka 1251. aastal linnaõiguse. Sinna oli rajatud toomkirik ning tekkis mõnesaja elanikuga asula. Linn hävis, kui 1263. aastal põletasid selle koos katedraaliga maha rüüsteretkel olnud žemaidid (Leedus elanud hõim). Peale seda linn küll taastati, kuid linnamüüri puudumise tõttu ei olnud see eriti tugev ja jäi Uus-Pärnu varju ning langes ka edaspidi rüüsteretkede ohvriks hävides täielikult Liivi sõjas. Kunagist piiskopkonna keskust tähistab mälestuskivi Vana-Pärnu kalmistu väravas.

Vana-Pärnu pärusraamat

Vana-Pärnu rekonstruktsioon

 

Jõe teisel kaldal asus aga Pärnu ordulinnus, kus omal ajal olid konvendihoone, linnamüür ja kaks eeslinnust. Uus-Pärnu oli Vana-Pärnust elanike arvu poolest ligi kolm korda suurem. Pärnu asus strateegilisel kohal Liivimaa ja Eestimaa vahel. 16. sajandil ehitati linnamüüri ka kaks torni. Üks neist oli punane torn, mida kasutati linnavanglana, on säilinud veel tänasenigi. Ordulinnusest itta jäi Uus-Pärnu linn, mis oli kaitstud linnamüürga ning kuulus Eesti nelja hansalinna hulka. Linnus sai sõdade käigus tugevalt räsida ning peale Põhjasõda kaotas oma tähtsuse. Linna kasvades lammutati ette jäänud linnus, ainsana säilinud kaitseehitis on Punane torn, mida kasutatakse arhiivina. Linna ümbritses kindlustusvöö: 7 muldbastionit ja kaks raveliini (kolmnurkse põhiplaaniga kaitseehitis kindluse välisküljel), bastionite keskel asusid moonalaod ning neid ümbritses vallikraav. Bastionid said oma nimed taevakehade järgi: Saturnus, Mars, Sol, Jupiter, Mercurius, Luna, Venus ning raveliinid Hommikutäht ja Õhtutäht.

Uus-Pärnu enne müüri lammutamist

Punane torn

 

Peale Punase torni võib Pärnu vanalinnas näha ka mälestusmärki Nikolai kirikule. Tegemist on Püha Nikolai auks püstitatud kirikuga 13. või 14. sajandist. See oli ehitatud punastest tellistest Gooti stiilis. Nikolai kirik on olnud enamjaolt luterlik, kuid Poola Eestis viibimise ajal oli see katolik. Kirik on mitmeid kordi põlenud ning saanud pikse pärast kannatada. Märtsipommitamise tulemusel 1944. aastal muutus kirk varemeteks ja 1954. aastal õhiti täielikult. Alates 1989. aastast seisab seal mälestusmärk. (Pärnu muuseum)

Nikolai kiriku mälestusmärk

Seoses keskajaga on tähtis ka ära mainida Eesti vanim laev 14. sajandist. Sellest on saanud ajaloolased järeldada kaubandust Kesk- ja Lääne Euroopaga. Seda kutsutakse ka Pärnu kogeks ning sellest on säilinud ainult 12 tammepuust lavakaart ja 6 klinkersüsteemis ühendatud kereplanku. (Pärnu muuseum)

Pärnu koge

 

Pärnu vanalinnas Hospidali tänaval asub, nagu nimi juba ütleb vana varjupaik vigastele ja haigetele, mis kannab nime Seegi maja. See ehitati 1658. aastal ning on vanim maja Pärnus. Vana seegi vundamendi puitparvede põhjal on arvatud, et see ehitati tegelikult juba 1250-1350. aastatel. Arvatakse ka, et 16. sajandil võis seal kõrts asuda, kuna enne maja rekonstrueerimist leiti reini keraamikat (importveine, keedunõudest tulnud potikilde, noateritus luisk, tulekivi ja liivi sõdalase kukru münte). 20. sajandi olid majast alles ainult müürid, millele 17. sajandil Leevi Soku ja Rein Raie projekteerisid ehitusstiili järgides uue hoone. Praegu asub majas restoran. 

 

Seegi maja

17. sajandist säilinud Baltikumi ainsa värava nimi on Tallinna värav. Seda on nimetatud ka Carl Gustavi väravaks, kuna see oli Karl X Gustavi auks ehitatud. Tegu on barokses stiilis tunneliväravaga, mis suundus kuninga tänavalt randa. Selle värava valmimise üle otsustas kindralkubermang Erik Dahlberg, kelle ülesandeks oli vastutada Liivimaa kaitseehitiste eest. Ehitamine algas 1670. aastal ning lõppes 1696. aastal, enne Põhjasõja algust. Selle kõrval asusid Mercuri ja Luna bastionid. Tallinna väravaks hakati kutsuma seda alles Vene võimu ajal, kui Tallinnasse Vana-Pärnust mööda Sauga jõe kallast viis tee. 1836. aastal tasandati Pärnu bastionid, ajati käigud täis ning läheduses asunud Mercuri bastioni kohale kuhjati praegusel ajal tuntud ,,Munamägi”. 

 

1741. aastal soovis Vene keisrinna Jelizaveta Petrovna Pärnusse ehitada luterliku kiriku. Kiriku nimeks sai Eliisabeti kirik, piiblitegelase Püha Eliisabeti järgi. Ehitamist alustati aastal 1744, kirik valmis 1747. aastal. Kiriku sisetööd aga kestsid edasi ja hoone pühitseti 1750. aastal. Sellega ei olnud aga kiriku ehitustööd sugugi ühel pool. 1893. aastal ehitati kirikule juurde telliskividest tiibhoone ja renoveeriti põrandaid ja rõdusid ning kirik pühitseti uuesti. Viimane suurem ehitus viidi läbi aastatel 1993-1995, mil kirikule ehitati abihoone.

Katariina kirik on õigeusu kirik Pärnus, mis ehitati aastal 1764. Selle sündimise looks räägitakse vahepeal ka legendi, kuidas Mohri majas Katariina II olla selle maja aknast välja vaadanud ning näpuga näidanud praegusele kiriku asukohale ja öelnud, et tahab sinna kirikut. Algselt seisis seal puidust kirik, kuid tänu Pjotr Jegorovi projektile valmis sinna asemele 1769. aastal barokk-kirik. Antud kirikul pole sibulkuppleid, nagu on tavaline õigeusu kirikutele, vaid kuus tornikiivrit. Selle kirikus olla ka abiellunud Vene õigeusku Eesti esimene president Konstantin Päts 1902. aastal Wilhelma Ida Emilie Pedyga. (Õpetaja Anu Kella jutu põhjal)

 

Rahvusliku ärkamisajaga kaasnes Eestis mängu- ja lauluseltside teke. Pärnus loodi aastal 1875 laulu- ja mänguselts Endla ja 23. oktoobril 1911 loodi Pärnusse Endla teater. Endla vana teatrimaja oli Eestis esimene teatrimaja, mis oli projekteeritud eesti arhitekti poolt. Endla vana teatrimaja asus praegusel Iseseisvuse väljakul. Endla vana teatrimaja on Eesti ajaloos oluline, kuna 23. veebruaril 1918 loeti selle hoone rõdult ette esimest korda Manifest kõigile Eestimaa rahvastele. Kahjuks oli Endla teatrimaja kurva saatusega, kui II maailmasõja lõpus sai ta põlengus kahjustada. Endla teater kolis ajutiselt üle Eesti Panga majja ning vana hoone varemed õhati 1961. aastal. Endla teatri uus teatrimaja valmis oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäevaks ning avati 3. novembril 1967. Uus teatrimaja asub aadressil Keskväljak 1.

 

Pärnu Poeglaste Gümnaasium asub Pärnus, Kuninga tänaval (Kuninga 29). Koolimaja valmis 1875. aastal ja on ehitatud hilisklassitsistlikus stiilis. See hoone on tunnustatud riiklikuks kultuurimälestiseks. 1875-1942 asus selles hoones Pärnu Poeglaste Gümnaasium, hetkel asub seal Kuninga Tänava Põhikool. Uue koolimaja projekt valmis aastal 1869, ehitus algas 1871. aastal ja lõppes 1875. aastal. Lisaks Pärnu Poeglaste Gümnaasiumile ja praegusele Kuninga Tänava Põhikoolile on seal tegutsenud veel neli erinevat õppeasutust.

 

Pärnu Poeglaste asutamisaastaks võib lugeda 1588. aastat, kui Heinrich Schele pani käima üheklassilise kooli koos ühe õpetajaga. Teine klass koos teise õpetajaga liitus alles 1652. aastal ja kolmas klass kolmanda õpetajaga 1693. aastal.

 

Hoone ees on kooli kunagiste õpilaste Paul Kerese pronksbüst ja Jüri Vilmsi leinajalakas. Aias kasvab poeet Aleksander Pushkini mälestustamm.

 

Pühavaimu tänaval on kaks maja kokku ehitatud. Neid kutsutakse Heno ja Steineri majaks. Samuel Christian Heno maja ehitati 1670. aastal ning 1674. aastal ehitati sinna juurde Franz Carl Steiner maja. Majad on ehitatud algselt küll barokk stiilis, kuid aastatega muudetud klassitsistlikusks, nagu on seda Tallinna Reaalkool. Sealt on võimalik ära tunda frontoon katuse ja teised sellele ajastule omased elemendid. Selle maja juurde kuulus ka hoone ees olev linnakvartal, kus hetkel asub Steiner aed. Pärast mehe surma läks maja Lübecki kaupmehele Peter Bergile. Hiljem läks maja Hans Dietrich Schmidtile, kes rajas sinna kaubakontori. Pärast ostis mees ära ka Heno maja. Majad ehitati kokku alles 1877. aastal. Pärast Teist maailmasõda läks hoone politsei käsutusse. Pärast seda sai see kahjustada ning toimus 1978-1981. aastal hoone restaureerimine. 1986. aastal kuulus see pioneeridele ja 1999. aastast asub seal kool.

 

Steineri maja                                 Heno ja Steineri maja sissekäik

 

Pärnu muuseumi juures asub Gustav Fabergé ausammas. Tegemist on Pärnus sündinud kullaseppaga, kes tegutses põhiliselt Peterburis. Tema auks valminud monument kingiti juveliir Alexander Tenzo poolt kingituseks Pärnule. 

 

Pärnu Vabadussõja monument on püstitatud Vabadussõjas langenute auks. Antud mälestusmärk asub Alevi kalmistul Amandus Adamsoni poolt valmistatuna aastast 1922. Ühel pool kujul on kujutatud haavatud sõdurit, kes suudleb Eesti lippu, kaitseinglit tema kohal. Külgedel võib näha madudega võitlevaid kotkaid ja kahuritorusid. Teisel pool on kujutatud lesknaist kahe lapsega (poeg ja tütar) seismas kabeli lävel. Sellega olevat tahtnud kunstnik Adamson kujutada oma perekonda. Kui Adamson suri, maeti ta sinna samasse surnuaeda. 1945. aastal lõhati kuju ning hiljem proovisid sealsed inimesed kujust mingeid osi päästa. Suudeti päästa ainult lillepärga punuva poisi kuju. See asub hetkel Pärnu muuseumis. 1993. aastal taastati kuju. 

 

Pärnu Rannakohvik on 1938. aastal ehitatud lõbustuasutus. See on projekteeritud arhitektide Olev Siinmaa ja Anton Soanso poolt funktsionalistlikus stiilis. Selle rajamist toetas ka Konstantin Päts. Hoone kujutab mingil määral külilivajunud laeva, kus võib ära tunda  laeva reelingutele sarnanevaid rõdusid,  illuminaatoreid akendeks ning selle sümboliks on ka seenrõdu. Enne selle ehitamist asus seal sama arhitekti valminud puidust rannahoone, mis oli ka esimene omataoline. 2009. aastal taastati seal ka rannapaviljonid, mis olid 1967. aastal tormidega hävinud. 90ndatel toimusid hoones ka videodiskod, mis olid moodsaimad baltikumis. Nee kujutasid endast diskosid, kus seinale oli projektoriga kuvatud muusikavideo MTVst ja selle järgi tantsiti. Hetkel tegutseb hoones erinevaid kohvikuid ja ööklubi Sunset.

 

Pärnu mudaravila on uusklassistlikus stiilis hoone, mis valmis 1838. aastal, kui seal asusid merevannid ja saunad. Kuid 1915. aastal hävis hoone tulekahjus. Mudaravila taastati Olev Siinmaa juhtimisel 1926.-1927. aastatel Erich von Wolffeldt ja Aleksander Nürnbergi projekti järgi. 1929. ja 1935. aastal uuendati mudaravilat ehitades hoonele juurde vastavalt vasak tiib, kus asus süsihapperaviosakond ja parem tiib, kus oli vesiraviosakond. Kuid hoone jäi pärast Eesti taasiseseisvumist tühjaks ja kasutuseta. 2013. aastal aslgas mudaravila renoveerimine arhitektide Inga Raukase, Tarmo Teedumäe ja Paco Ulmani projekti järgi. 2014. aastal avati seal spaahotell Hedon. 

Pärnu mudaravila

 

Raimond Valgre (1913-1949) oli eesti helilooja ja pillimees. Valgre oli üks esimesi levimuusikaloojaid. Ta sai suurt inspiratsiooni 1920. aastatel algul Eestisse jõudnud džässmuusikast. Kokku on ta loonud ligi sada laulu, nende seas on ka “Aegviidu valss”, “Helmi”, “Pärnu ballaad”, “Sinilind”  ja “Saaremaa valss”. 2003. aastal rajati Pärnusse Raimond Valgre mälestusmärk, mille skulptoriks on Rait Pärg. Aastatel 2003-2017 toimus Pärnus ka igasuvine muusikafestival “Kummardus Valgrele”.

Raimond Valgre kuju

 

1904. aastal tellis Pärnu kaupmees Hermann Leopold Ammende luksusliku hoone projekti, kus oma tütre pulmapidu pidada. Hiljem pidi hoonest saama perekonna suvemaja. Hoone telliti Peterburi arhitektibüroost Mieritz & Gerassimov. Pärnu linnaarhitekt kinnitas projekti 5. mail 1904. aastal. Hoonet hakati kohe ehitama ning see valmis juba järgmisel aastal. Pärast esimest maailmasõda ja Eesti riigi teket sattus Ammende kaubakontor raskesse majanduslikku seisu ning see läks pankrotti. Hoone pandi seepeale enampakkumisele, mille tulemusena sai selle omanikuks 1927. aastal Pärnu linn. 1929. aastal tehti hoone alumises korruses ümberehitus linnaarhitekti Olev Siinmaa juhtimisel, et hoones saaks hakata tegutsema suvekasiino. Kasiino tegeles seal kuni 1940. aastani kuniks see läks Nõukogude sõjaväe kätte. Saksa okupatsiooni ajal asus Ammendes ohvitseride kasiino. Pärast sõda kasutati hoonet erinevatel eesmärkidel, vastavalt oli see kas sanatoorium, raamatukogu või restoran. Pärast Eesti taasiseseisvumist jäi hoone tühjaks kuniks 1995. aastani, mil Rein Kilk ja Hans H. Luik otsustasid Ammende Villa renoveerida. Pärnu linn andis neile hoone 50-aastase hoonestusõiguse. 1999. aastal alustas villas tööd hotell ja restoran. 2020. aastal toimus villas ulatuslik renoveerimine. Kuna Ammende on üks esimesi juugendstiilis hooneid Pärnumaal, siis on see tunnistatud riiklikuks kultuurimälestiseks.

Ammende villa

 

1930. aastatel tekkis Pärnus vajadus uue hotelli järele, kui Pärnut külastas üha rohkem turiste. 1934. aastal kuulutati välja arhitektuurikonkurss, kuid ükski neist töödest ei sobinud. Seega pandi konkuritöödest kokku hotelli projekt Olev Siinmaa ja Anton Soansi poolt. Hotelli ehitamine hakkas 1935. aastal Konstantin Pätsi rahalisel toetusel. Hotell avati 17. juunil 1937. aastal. Hotell töötas 1940. aastani kuniks Rannahotellis avati Eestimaa ametiühingute keskliidu puhkekodu. 1942. aastal avati hoones Saksa sõjaväe puhkekodu. Saksa ja Nõukogude sõjaväelased paiknesid hoones 1946. aastani, kui maja hakati kasutama sanatooriumina. Estonia nime kandnud sanatoorium tegutses kuni 1990. aastate alguseni. 1992. aastal hakati hoonet tagasi muutma hotelliks. Hotell avati 1994. aastal. Hotell on funktsionalismi stiilis ehitatud ja see on ka tunnistatud riiklikuks kultuurimälestiseks. 

Pärnu rannahotell

 

Rannapromenaad on selle ajastu suurejooneliseim maastikukujundus Pärnus. See on pälvinud Pärnu Postimehe aasta teo tiitli ja parima kommunaalehituse tiitli. See on poole kilomeetri pikkune, mis algab rannakohvikuga ning lõppeb Tervise Paradiisi veekeskusega.Selle on loonud arhitekt Kersti Lootus, kes on kujutanud looklevat teed ääristatud purskkaevudega, kibuvitsapõõsaste vahele paigutatud pinkide, kohviku ja paviljoniga. 

 

Olev Siinmaa on eesti arhitekt, kes põhiliselt projekteeris funktsionalistlikus stiilis maju. Funktsionalism käsitleb ehitise kujundust eelkõige otstarbe järgi. 1925. aastal sai Siinmaast Pärnu linnaarhitekt. Tema kuulsamateks töödeks on Pärnu mudaravila, staadioni esimene tribüün, kõlakoda, rannahoone ja rannahotell. Teise maailmasõja lõpus emigreerus SIinmaa Rootsi, kus töötas arhitektina edasi. Mehele püstitatud mälestusmärk asub ka tema endise kodu ees.

Pildid:

Kasutatud allikad:

https://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%A4rnu_Poeglaste_G%C3%BCmnaasiumi_hoone

https://parnu.postimees.ee/2099597/parnu-poeglaste-gumnaasium-ehk-kuninga-tanava-pohikool

https://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%A4rnu_Eliisabeti_kirik

https://forte.delfi.ee/artikkel/78875006/jaak-juskega-kadunud-eestit-avastamas-lugu-parnu-kahest-rannahoonest

https://www.slideshare.net/hansaraamatukogu/meie-maja-arhitekt-olev-siinmaa

https://www.dropbox.com/s/6ugvsmgo5huakgg/Pärnumaa.pdf

https://www.puhkaeestis.ee/et/gustav-faberge-malestusmark

https://et.wikipedia.org/wiki/PĂĽhavaimu_8

https://et.wikipedia.org/wiki/Tallinna_värav

https://et.wikipedia.org/wiki/Pärnu_seegi_maja

https://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%A4rnu_mudaravila

https://et.wikipedia.org/wiki/Raimond_Valgre

https://et.wikipedia.org/wiki/Ammende_villa

https://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%A4rnu_rannahotell

Pärnu muuseum

Õpetaja Anu Kella jutt Pärnu ekskursioonil

Õpetaja Madis Somelari jutt ekskursioonil keskaegne Pärnu

Õpetaja Anu Kella esitlus “Teater Eestis”

 

Pärnu Muuseum

Gruppi kuulusid: Eliise, Ronja, Lisell, Katariina

Lisas: ellen 06.12.2021 06:08

Digilõpukell

14. aprillil toimus meie jumalate lõpukell. Ăśritus viidi läbi veebisilla kaudu, kuid selle erakordselt hea korraldus lõi pahviks mitmeid – oli näha, et pikaks veninud distantsõppe jooksul on direktsiooni nutipädevus hĂĽppeliselt arenenud. Oludest hoolimata kandsid abituriendid tradsioonipäraselt rahvarõivaid ning ĂĽritus möödus vägagi emotsioonikĂĽllaselt. Kokku oli monteeritud mitmeid köitvaid videoid ning kõne pidasid direktor, klassijuhatajad ja mõned õpilased. Kõige meeldejäävam oli REKi presidendi kõne, mille järel võis karta, et arvuti saab veekahjutuse, sest nii ekraaniakendes kui ka endal pisarad voolasid. Ăśritus oli mälestusväärne ja tuletas meilegi meelde, et gĂĽmnaasium ei kesta igavest ning seda tuleb nautida seni kuni see kestab. Jõudu ja jaksu 136. lennule!

– Emma

Esines ka virtuaalkoor (kuvatõmmis ürituselt)

Lisas: ellen 14.04.2021 14:00

Suusapäev Kõrvemaal

Kolmapäeval, 3. veebruaril käisime 138. lennuga Kõrvemaa Suusakeskuses suusatamas. Hommikul olid Pirita teel enneolematult suured ummikud, mistõttu ka mõned inimesed hilinesid ning paralleelklassi bussiga järgi pidid tulema. Ilm oli aga suusatamiseks imeline ning kõik said päeva nautida. Klassidevahelisel teatevõistlusel me küll eriliselt ei säranud, ent meeleolu oli sellegipoolest hea. Peale suusatamise saime ka tuubitada, kuid paljudel jäi see lõbus tegevus proovimata tiheda programmi tõttu. Päeva lõpetasime maitsva frikadellisupi ja sooja teega.

– Mart

Hooga mäest alla! (pildistas Eva)

Lisas: ellen 03.02.2021 08:00

Aasta viimane klassijuhatajatund

Sel aastal ei õnnestunud meil gĂĽmnaasiumiga aulasse koguneda ja jõule tähistada, kuid see ei hoidnud meie klassi istumast 22. detsembril veebikaamera taha, et ĂĽheskoos jõulumeeleolu nautida. Panime endale mĂĽtsid või erandlikul juhul jõulutulukesed pähe ja istusime laua taha, kes siis piparkookide, tee, glögi või mõne muu söögipalaga ja alustasime selle aasta viimast klassijuhatajatundi. Meeleolu tekitamiseks mängisid Siim ja Patrick mõlemad oma versiooni klassikast: “Me soovime kauneid jõule,” vastavalt klaveril ja fagottil. Osad klassikaaslased ja ka õpetaja olid ette valmistanud ka luuletused talve, pĂĽhade ja muude päevakohaste teemade kohta. Jagasime ka enda pĂĽhadetraditsioone ja soovisime ĂĽksteisele kauneid jõule ja ohutut aastavahetust.

138.a soovib teilegi häid jõule!

– Ronja

Lisas: ellen 25.12.2020 22:50