138a

Kooliaasta algul tegi klassijuhataja meile ettepaneku minna kinno „Talve“ filmi vaatama. 27. oktoobri pärastlõunal peale tunde seadsimegi klassiga sammud Artise kino poole. Tundus, et enamikule film meeldis, sest peale filmi lõppu olid näod naerul. Öeldi, et eesti filmi kohta tavapärasest parem. Mitmed nägid filmi juba teist või kolmandat korda, kuid ütlesid, et neile väga meeldis, vaatavad kunagi korra veel. Soovitame kõigil, kes filmi juba näinud ei ole, seda kindlasti vaadata!

– Eva-Lotta

29. septembril tähistati Reaali 139. sünnipäeva. Pidustustega käisid kaasas kõik elemendid, mis selle päeva õpilaste seas üsna tähtsaks on kujundanud – vilistlased, kes jagasid kogemusi ja andsid head nõu õpetajate koha pealt, autasud silmapaistavatele realistidele ja loomulikult pidusöök. Tõsi küll, peale hommikust kehalist oli üpris tüütu hakata väikses ja kitsas soojakus viigipükse ja pintsakut selga tõmbama, kuid peale viisakat hilinemist jõudsid siiski kõik täitsagi korralikus rõivastuses koolimajja.

Peale muusikatundi suunduti eelmainitud vilistlaste juttu kuulama, mille juurde käis ka asjakohane Kahoot. Kui oli aeg staadionile suunduda, ruttasid osad garderoobist oma mütse võtma ja teised pidulauda tooma. Peale mõnda minutit sagimist jõudsid kõik edukalt oma klassigruppide juurde. Tehti mõned pildid, kohale toodi toidud.

Tseremooniat alustati hümniga, seejärel jagati tunnustusi, kusjuures nii mõnedki neist läksid ka meie klassile. Järgnes ehk ürituse oodatuim osa – söödi pitsat/kooki, ajati juttu, muljetati. Ootamatult (kuigi sellele jagati eelnevalt nii mõnegi korraldaja poolt vihjeid) tuli kümnendikel läbi teha oma retsitants. See möödus vahelduva eduga, kuid loodetavasti kandus mõte isegi läbi poolunustatud kava siiski publikuni.

Inseneeria pool klassist oli ülejäänud päeva vabaks palunud, kuid progammeerijatel ei olnud see õnnestunud, mistõttu jäid hiljem koristajateks peamiselt paar inse-poole inimest, kelle abil sai laua enam-vähem puhtaks. Üks õnnetu koogitükk, mis oli suure sagimise käigus staadionimurul lõpetanud, jäeti loodusliku erosiooni hooleks.

-Kristjan

     

Sel kolmapäeval, 23. septembril lükkasime äratused taas nõksu varasemaks, sest pidime juba hommikul vara kohtuma Russalka juures.

Meie õnneks oli ilus hommik. Tutvusime paralleelklassiga, rüüpasime teed ja vaatasime õhetavat taevast. Julgemad said mereveegi ära katsutud. 

Kuulasime ka. Klassivend Mart tutvustas meile Russalka lugu, õpetaja Anu Kell kõneles Amandus Adamsonist. Ajalooõpetaja Madis Somelar avas ürituse üldisemat tausta ja pani meile viimaks veel südamele, et tagasiteel mõtiskleksime pisut eelseisva gümnaasiumiaja ja omaenda eesmärkide üle. 

Millest siis unistab 10. a?

Millest ikka – vahvatest sõpradest ja klassivaimust, põnevatest kogemustest ja õnnelikust kooliajast, vene keele neljast, aga võibolla mõnest medalistki…

Igatahes on gümnaasiumile kes-teab-mitmes avapauk antud, nüüd jääb vaid seatud eesmärkide poole rühkida!

-Ellen