Keskaegne Tallinn

 

Viru värava eesvärav

Viru värav ehitati 14. sajandil. See oli langevõrega kolmekorruseline ehitis, mille all asus väravakäik, võimaldades liiklust. Teisel korrusel asusid vajalikud tõsteseadmed langevõreks ning kolmas korrus oli lahtine platform. Veerand sajandit hiljem ehitati lisaks Viru väravale ka eesvärav, mis on tänapäeval tuntud Viru väravana. Eesvärava hoone oli kahekorruseline ning selle külgedel asusid valvetornid, mis on ainukesena tänapäevaks säilinud. Eesväravahoone lammutati algselt 15. sajandi keskel ning taasehitati peatselt, kuid lammutati jällegi 19. sajandi keskel maha.

 

Raekoja plats ja raeapteek

Raekoja plats oli koos raekojaga äärmiselt oluline osa Tallinnast, olles turukohana hansalinna kese. Esimest korda on Raekoja platsi turuväljakuna mainitud 1313. aastal, kuid ilmselt algas ehitus juba 13. sajandi teisel poolel. 1555. aastal rajati väljakule ka vaekoda, olles ühtlasi ka Tallinna all-linna esimene renessanssehitis, kus oli võimalik turule toodud kaupu kaaluda ning nende kvaliteeti kontrollida. Vaekoda hävis teise maailmasõja käigus 1944. aastal märtsipommitamises. Peale vaekoja oli ka muid ühiskondlikke hooneid, nagu raevangla, raekantselei, raeapteek jt, kuid Raekoja platsi ilme määras raekoda. Tallinna raekoda mainiti esmakordselt 1322. aastal ning see on Baltimaade ainus hilisgooti raekoda. Tänapäevane kuju anti hoonele 15. sajandi algul ning Vana Toomas paigutati sinna alles 1530. aastal. Ka raekoda sai märtsipommitamise käigus viga, kuid see restaureeriti. Raekoda oli äärmiselt tähtis osa linnast, kuna seal tegutses raad, sega sealt juhiti kogu linna poliitilist ja majanduslikku tegevust. Lisaks kasutati seda tihti kohtuhoonena ning kaubalaona, kohati isegi teatrina.

Tallinna raeapteek on üks vanimaid pidevalt tegutsenud apteeke Euroopas. Seda mainiti esimest korda 1422. aastal, kuid olemas oli see juba varemgi. Hoone on kahekorruseline ning barokse fassaadiga ning selle taga peitub kolm keskaegset hoonet, mida on mitu korda ümber ehitatud. Apteegile kuulus ka 15. sajandil ravimtaimede aed, mis asus Harju värava ees, linnamüüridest väljaspool. Lisaks ravimitele oli võimalik apteegist osta vürtse, värve, paberit, mängukaarte, kangaid, küünlaid, maiustusi jm. Olgugi, et tänapäeval tegutseb ruumides moodsaid ravimeid müüv apteek, on sealt siiani võimalik osta vanadest retseptidest inspireeritud tooteid, näiteks klaretti, mis oli suhkurdatud ja vürtsitatud reinvein.

 

Niguliste kirik

Niguliste kirik on 13. sajandil rajatud gooti stiilis kirik, mille rajasid Ojamaalt saabunud Saksa kaupmehed ning on pühitsetud kaupmeeste ja meresõitjate pühakule Nikolausele. Kuna sellel ajal ei olnud Tallinn täielikult kaitserajatistega piiratud, oli see ka suletavate sissepääsudega, laskeavadega ning pelgupaikadega mõeldud kaitsekirikuna. Esialgsele kolmelöövilisele kirikule lisati hiljem ka mitu kabelit, Püha Matteuse kabel olles üks neist. Niguliste kiriku peaaltar on suur nii mõõtmete kui tähtsuse poolest. See valmistati Lübecki meistri Hermen Rode poolt 15. sajandi teisel poolel ning sellel on kujutatud stseenid Püha Nikolause ja Püha Viktori elust. Niguliste kirik oli ka ainus kirik Tallinna all-linnas, mis jäi seest puutumata reformatsiooniga kaasnenud pildirüüste käigus 1523. aastal, kuna kiriku lukud lasti sulatina täisvalada ning pildirüüstajad ei saanud kirikusse sisse. Sellegipoolest sai kirik tõsiselt kannatada märtsipommitamise käigus 1944. aastal. Langesid katus ja tornikiiver ning terve hoone oleks äärepealt ära lammutatud, kuid lõpuks otsustati see taastada. Lisaks toimus 1982. aastal kirikus tulekahju, milles tornikiiver ja osa katusest hävis, kuid need taastati.

 

LĂĽhike jalg

Ainult jalakäijatele mõeldud lühike jalg oli koos Pika jalaga ainus ühendustee Tallinna all-linna ja Toompea vahel. Kahe tänava “jala” eri pikkuste tõttu nimetatakse Tallinnat ka “lonkavaks linnaks”. Lühikese jala lõpus asub Lühikese jala värav ning sissepääs Taani kuninga aeda.

 

Kiek in de Kök

Kiek in de Kök on 15. sajandil rajatud Tallinna linnamüüri suurtükitorn ning asub Lühikese jala värava ning Harju värava vahel. Kiek in de Kök on Tallinna kõrgeim, ühtlamisi ka Läänemeremaade võimsaim kaitsetorn. Oma kõrguse tõttu oli tõepoolest võimalik tornist vaadata ümbritsevate hoonete köökidesse, kuid ka vastaste tegevust tema “köögis” ehk lähtepositsioonidel. Torn sai kannatada 1577. aastal Liivi sõja käigus toimunud Tallinna teisel piiramisel Moskva tsaaririigi vägede poolt, kuid see taastati Rootsi ajal 17. sajandil üheskoos teiste bastionite rajamisega. Liivi sõja mälestuseks müüriti tornipaigale suured suurtükikuulid sisse.

 

Toomkirik

Toomkirik on seni teadaolevail andmeil Eesti mandriosa vanim sakraalehitis (kultusliku otstarbega ehitis). Hoonet mainiti kõige esimesena 1233. aastal seoses võõrvõimude omavahelise võimuvõitlusega Tallinnas – seal toimus lahing mõõgavendade ordu ja Taani kuninga vasallide vahel. Ilmselt ehitati algne puukiriku vorm peale taanlaste saabumist aastal 1219 ning hiljem dominiiklaste poolt kivikiriku vormiga alustati 1229. Kloostrikirikuks kavandatud, kuid peakirikuks kohandatud hoone valmis 1240 pühendatuna Neitsi Maarjale. Arhitektuuristiili poolest on hoone kolmelööviline basiilika.

 

Oleviste kirik

Oleviste kirik on Tallinna suurim keskaegne ehitis. Kiriku nimipühak on Püha Olav – 11. Sajandil Norra ristiusustamist juhtinud kuningas Olav II Haraldson. Legend aga räägib, kuidas kirik sai nime ehitaja Olevi järgi, kes tornitippu risti kinnitades alla kukkus ja surma sai. Kirjalikes dokumentides mainiti esimest korda 1267. aastal, kuid kindlasti rajati varem, ning üldjoontes tänapäevase kuju sai 15.-16. sajandi ümberehituses. Kirik on korduvalt läbi elanud välke, millest viimane tekkinud tulekahju juhtus 1931. aastal.

 

Paks Margareeta

Paks Margareeta on Eesti varasemaid rannakaitse ehitisi. Nüüd asub seal Eesti Meremuuseum. Suurtükitorn ehitati Suure Rannavärava eesvärava kolmanda uuendamise käigus 1518.–1529. aastatel. Praeguse nime sai torn 1842. aastal, enne seda kandis torn nime Rosencrantz. 1683–1704 toimus rekonstrueerimine, mille käigus uuendati korruseid ning toooorn kaeti kõrge kivikatusega.

 

Suurgildi hoone

Tallinnale iseloomuliku hilisgooti arhitektuuristiilis Suurgildi hoone valmis 1410. aastal. Sajandite vältel on see hoone etendanud linna elus silmapaistvat osa: seal on toimunud suurkaupmeeste pidustusi, linnakodanike rongkäike, pulmapidusid jpm üritusi. 1896. aastal leidis Suurgildi hoones aset esimene filminäitamine Eestis – näidati filmiprogrammi, mis koosnes kümnest umbes minutipikkusest palast.. Suurgild ise suleti koos teiste seisuslike organisatsioonidega 1920. aastal ning 1952. aastast on hoones tegutsenud Eesti Ajaloomuuseum.

 

Mustpeade maja

Mustpeade maja oli keskajal Tallinna Mustpeade Vennaskonna peakorter. Mustpeade vennaskond oli Tallinna vallaliste kaupmeeste gild. Peale kaubanduse organiseerimise tegutses gild suurel määral sotsiaalse asutusena, korraldades pidusid ja muid üritusi oma liikmetele ning pakkudes toetusi. Mustpeade maja ise on renessanslik, ning maja oli olemas juba 14. sajandil. Vennaskond ostis maja 1531. aastal ja ehitas selle ümber. 1597. aastal ehitati Madalmaade renessansi stiilis fassaad, mida kaunistavad paljud dekoratiivelemendid ning raidfiguurid. Hoone renoveeriti 1980. aastatel ning praegu kasutatakse seda erinevateks kultuuriüritusteks.

 

PĂĽhavaimu kirik

Pühavaimu kirik rajati Püha Vaimu Vennaskonna poolt 14. sajandil seegi osana. Kirik on ehituse poolest valdavalt jäänud samasuguseks, nagu rajamisel. Kirik funktsioneeris seegi kõrvalt ka rae kabelina. Kirikut mainiti esimest korda 1316. aastal. Kuna kirik on seegikirik, on sellel kahe lööviga disain: üks lööv oli linnaelanikele ja teine seegi elanikele. Kiriku peaaltar on kujundatud Bernt Notke poolt gooti stiilis. 1684. aastal lisatud kell on Ackermanni looming.

 

Dominiiklaste klooster

Dominiiklaste PĂĽha Katariina klooster all-linnas rajati 1260. aastal dominikaani ordu poolt. Algselt oli klooster ehitatud puidust, 13. sajandi lõpul alustati kivimĂĽĂĽride ehitamine. Kokku ehitati kloostrit järk-järgult pea kolmsada aastat. 1400. aasta paiku oli kloostril praegune ĂĽldine arhitektuuriline disain. Kirik on minimalistliku disainiga. 1524. aastal rĂĽĂĽstati kirikut ning 1531. aastal põles see täielikult maha. 1950. – 1960. aastail toimus põhjalik restaureerimistöö.

Tallinnat avastasid uue nurga alt Romet, William ja Sten-Egert

Kommenteerimine on keelatud.