Tallinna Reaalkool - 138a » Blogi arhiiv » Maaliline keskaegne Viljandi

Maaliline keskaegne Viljandi

Viljandi ordulinnus

Viljandi ordulinnus — linnus, mille varemed siiani alles on — on üks esimesi Eestis rajatud kivilinnuseid. Rajama hakati seda 1224. aastal endise eestlaste linnuse kohale. Lõpliku kuju ja suuruse sai Viljandi ordulinnus alles 16. sajandi alguseks, olles üks silmapaistvamaid Eesti ja Läti aladel. Sõdade tõttu on tänapäevaks alles jäänud ainult mõni kivisein.

Esimest korda mainitakse eestlaste rajatud Viljandi muinaslinnust Viliende nime all 1211. aastal Henriku “Liivimaa kroonikas” selle piiramisega seoses. Pärast linnuse vallutamist hakati sinna rajama uut kivilinnust. Sajandi keskpaigas hakkas kivilinnuse kõrvale kujunema linnaline asula, millega seoses sai Viljandi 1283. aastal ka linnaõiguse. Kahjuks hävines linn Liivi sõjas, aga ehitati Vene ja Poola võimu ajal uuesti üles. Rootsi-Poola sõdade ajal hävines linn jälle ning ei saanud linnaõigust tagasi kuni 1783. aastani.

Pealinnust koos seda ümbritseva esimese eeslinnusega nimetatakse Kaevumäeks, teist eeslinnust Teiseks Kirsimäeks ning kolmandat eeslinnust Esimeseks Kirsimäeks.

Tänapäeval on Viljandi ordulinnuse varemed riikliku kaitse all. Varemed ja selle ümber olev park kujunesid viljandlastele puhkealaks juba eelmise sajandi alguses ning praeguseks on sellest saanud ka oluline kultuuriürituste pidamise paik. Varemetelt avaneb kaunis vaade Viljandi järvele.

Kaevumägi

Kaevumägi ja Konrad Mägi

Viljandi ordulinnuse varemed ja lossimäed on sedavõrd maalilised, et paljud Eesti kunstnikud on neid jäädvustanud. Nii ka Konrad Mägi, kes istus maalides Kirsimäel ilmselt üsna samas kohas, kus meie foto on tehtud. Seal maalitud „Vaade Viljandi lossivaremetest“ on dateeritud aastasse 1915-16 ning see kujutab muistseid lossivaremeid ja neid ümbritsevat maastikku – Viljandi järve ja lossimägesid.

Konrad Mägi on hetkel hinnatud Eesti kalleimaks kunstnikuks. Viimati, 18. novembril 2021, müüdi Konrad Mäe maal „Roma“ Rootsi kunstioksjonil enam kui 300 000 euroga. Jääb vaid oodata, mis on tulevikus maalilise Viljandi teose hind.

Linnuse värav

Veel mõned aastad tagasi võis lossiväravast vasakul pool müüris näha sõrmejälgi, mida vahel kutsuti ka käpajäljeks. Räägitakse, et need on õnnesõrmejäljed ja igaüks, kes paneb oma sõrmed selle jälje sisse ja ütleb endamisi oma soovi, selle soov läheb täide.

Legendi järgi on need sõrmejäljed pärit lossimüüri ehitamise ajast. Siis olla üks tellispõletajatest tahtnud ajalukku minna ja vajutanud oma parema käe sõrmed pehmesse savisse. Põletusahjust rändas kivi lossimüüri sisse. Kahju, et õnnejälge enam pole, kuna nüüd ilmselt kaob üsna varsti unustusse ka see tore legend.

Linnamüür

Viljandi linnamüür rajati 1260.–1300. aastatel, esmakordselt on seda mainitud 1553. aastal. Rajatud müür oli ligi neli meetrit kõrge, kuni kahe meetri paksune, maakividest (rändkividest) laotud, kogupikkusega umbes 1,2 km ning kaitses linna kolmest küljest. Müüri juurde oli ehitatud neli torni: neljatahuline torn müüri loodenurgas, poolringikujuline torn põhjaküljel, Moskva torn müüri idaküljel (kolmveerandringikujuline) ning poolringikujuline torn samal küljel. Sisse- ja väljapääsuks oli rajatud kolm väravat: Riia värav e Storke värav linna lääneküljel, Tartu värav põhjaküljel ja värav pääsuks järve äärde müüri idaküljel. Väravad olid tornideta. Lisaks oli müüri ümber rajatud vallikraav. Liivi sõjas ning Poola-Rootsi sõjas 17. sajandil sai linnamüür tugevasti kannatada ning sellest säilinu lammutati 18. sajandil ehitusmaterjaliks. Siiski on mitmed fragmendid tänapäevalgi nähtavad, neist suurimad on eksponeeritud Arkaadia aias ja raekoja taga.

Jaani kirik

Ristija Johannesele pühendatud kiriku ajalugu algab frantsisklastega, kes selle ehitasid ja hakkasid kasutama 15. sajandil, kui nende eelmine kirik Viljandis hävis. Arvatavasti rajati hoone ajavahemikus 1466-1472. Frantsisklaste ordu ideaalid olid kasinus ja ülev lihtsus, millest lähtuvalt pidi kirik olema tagasihoidlik ja võlvimata. Seetõttu puudusid ka Jaani kirikus võlvid ning kaunistused. Kuna pühakoda asus vahetult linnamüüri ääres, vajas see müürilõik kaitset. Nii sai kirik läänetorni, kuigi ordureeglite kohaselt ei peetud kirikutorne soovitavaks.

Frantsisklaste kloostri tegevuse lõpetas reformatsiooni käigus usku vahetanud Viljandi komtuur Wilhelm von Fürstenberg 1559. aastal, mungad ise lahkusid aasta hiljem koos kloostri varadega. Vene väed purustasid kloostri 16. sajandil Liivi sõjas ja see jäi varemetesse. 1600-1624 oli Viljandi Poola-Rootsi vaheliste sõdade keerises ning lahingud muutsid linna ja kloostri rusuhunnikuks. Pärast rootslaste võitu alustati endise kloostrikiriku taastamist linnakoguduse tarbeks. Kirik pühitseti evangelist Johannesele.

Taas sai Jaani kirik kannatada Põhjasõjas, kui Vene väed linna rüüstasid. Kiriku järjekordne ülesehitamine algas 18. sajandi teisel poolel. Siis sai kirik kõrge barokse tornikiivri. 1811. aastal kirik põles, mille järel sai see tänapäevase välimuse uue hilisbarokse tornikiivri näol. Jaani kirik elas üle kõik järgnevad võimuvahetused ja kirik tegutses veel pärast II maailmasõdagi kuni suleti 1952. aastal ja muudeti kaubalaoks. Kiriku varad ja sisustus päästeti aga hävingust ning jaotati mitme Eesti kiriku vahel.

Jaani kiriku kui keskaegse arhitektuurimälestise päästmiseks alustati 1980. aastail hoone rekonstrueerimist kontserdisaaliks. Koos vajalike trasside kaevetöödega teostati ka arheoloogilisi kaevamisi. 1989 jätkati hoone taastamist kirikuks. Esimene jumalateenistus pärast 40 aastat kestnud vaheaega peeti 1991. aasta jõululaupäeval. Kirik pühitseti uuesti 1992. aastal. Praegu leiab pühakoda laialdast kasutust lisaks jumalateenistustele ka kontserdipaigana.

Jaani kirik on vanim hoone Viljandi linnas, mis on tänaseni säilinud oma esialgses funktsioonis.