135c

Pärast 11. klassi viimast arvestuste nädalat ja lõpuaktust sõitsime klassiga väljateenitud puhkusele Saaremaale. Praamilt maha jõudnud, võttis buss suuna Harilaiule, kus matkasime üheskoos Kiipsaare tuletornini. Julgemad ja karastunumad said ka tuletornini ujuda.

Sõitsime bussiga veel Suuriku panga äärde, kust matk tagasi kujunes kordi pikemaks kui plaanitud, sest meie bussijuht otsustas lepitud peatuskohast eemale sõita. Aga kuna jututeemasid jätkus, ei tundunud ka teadmata pikkusega rada tüütult pikk ja tegelikult oli olukord isegi humoorikas.
Ööbisime imearmsas Pidula puhkekülas, kus õhtu möödus paadisõitude ja erinevate pallimängude saatel. Kahjuks aga peale kella üheksat meil enam palli mängida ei lubatud. Üks grupp otsustas minna läbi metsa randa otsima. Kõndisime veidi aega küll vales suunas, kuid lõpuks jõudsime siiski päikeseloojanguks randa ujuma. Äsjalõppenud riigikaitselaagri jätkuks olid meiega samal ajal rannas ka mitu sõjamasinat, sest Saaremaal harjutati sel nädalal meredessandi läbiviimist ja sellele vastuhaku korraldamist. Sõdurid ootasid just seal samas ühe aluse maabumist, mistõttu käis üks neist meid hoiatamas, et me selleks ajaks kindlalt veest väljas oleksime. Saime õigel ajal veest välja ja nägime aluse maabumise ka ära – igatahes oli riigikaitsjate tegevust põnev vaadata, sest riigikaitselaagri emotsioonid olid veel värskelt meeles ja kaitseväelaste kõneviis ka jätkuvalt suus. Õhtuhämaruses leidsime tee puhkekeskusesse tagasi ja õhtu jätkus iga ühe meelistegevusega: kellel oli selleks siis paadisõit, kellel kõva häälega laulmine, kellel magamine ning mõni julgem käis ööpimeduses pikselöökide saatel ka kohalikus tiigis ujumas. Öösel oli üsna tugev torm ja kämpingute katused olid ehitatud võrdlemisi õhukesest ehitusmaterjalist, mistõttu oli ülemise korruse elanikel tunne, nagu oleks katusel sada venelast trampinud, kuigi tegu oli vaid vihmapiiskadega (äärmisel juhul rahega… või halvimal juhul ikkagi saja venelasega???)

Hommikul käisime veel Panga pangal, kus tehti külakiigele ikka korralik hoog sisse. Püha Eelkäija Skiita kloostri külastamine oli aga kindlalt kõige silmiavardavam käik terve reisi jooksul. Kohtusime ema Theofiliga, kes meile oma elu ja nende juures kehtivaid viisakusreegleid tutvustas. Kloostrisõuel võõrustas meid ka õde Theohariti, kes on pärit hoopis Saksamaalt, kuid rääkis meiega vaid eesti keeles. Ema Theofilil oli tegelikult suurepärane huumorimeel ja ta soovitas Gaboril, kelle dressika peale oli trükitud “antisocial social club”, siiski sotsiaalne olla, sest üksik inimene ei ole tema uskumuste järgi õnnelik. Võib isegi öelda, et mõne jaoks oli nunnade külastamine šokeeriv, sest nad elasid justkui teises maailmas, nende juures oli kõik nii rahulik ja nende enda olek nii teistsugune ning me ei olnud kunagi millegi sellisega kokku puutunud. Nad võtavad oma Reo külas asuvas kloostris kõik külalised vastu, seega tasub neid kindlasti külastada.
Samal päeval saime veidi vaba aega ka Kuressaares, kus me endale kehakinnitust otsisime ja linnapeal või lossivaremetes ringi uitasime. Jalutasime ka ringi ümber Kaali kraatri ja soovisime soovidepuu juures ühise soovi. Õhtul võtsime suuna Tallinna poole ning Orissaarest läbi sõites tegi Emma meile “linnatuuri”, mille käigus tutvustas ta meile nii Orissaare põhilisi tööandjaid kui ka talle märgilise tähendusega kraave.

Kui suvi juba peaaegu käes oli, pidime ka meie, nagu kõik 11. klassid, sõdurivormi selga tõmbama ja kolm päeva uutmoodi elu proovima. Kogunemispaika jõudes oli õues kohutavalt palav ja teadmine, et varsti tuleb selga panna pikad püksid ja frentš, ei tekitanud erilist entusiasmi. Siiski oli sees kerge ootusärevus ja lootus, et tuleb põnev nädalalõpp. Autokastis loksudes ja lõpuks meie “staapi” jõudes pidimegi oma riietest loobuma ja selga tuli tõmmata suur seljakott. Seejärel jaotati meid rühmadesse. Muidugi hakkas ühel hetkel ka korralikult vihma sadama, mis järgmisel hetkel asendus kõrvetava päikesega. Esimesel päeval meid kohe metsa ei saadetud, vaid sõitsime autodes kasarmusse ja õppisime kaitseväelaste “igapäevaelu” tundma. Õppisime, kuidas korralikult voodit teha, osal ei vedanud ja said seda kohe täitsa mitu korda uuesti proovida, sest mõni rühmaülem suutis ikka kuskilt paar kortsu leida. Selgeks sai ka rühmas seismine ja marssimine. Lõpuks, kui kõik juba näljast nõrkemas olid, anti meile ka süüa. Need kellel rühmaülemaga hästi ei läinud, said õhtul veel paduvihmaga rividrilli harjutada ja kätekõverdusigi teha. Kell 21 aga asusime kõik “Aktuaalset kaamerat” vaatama ja õige pea oli käes ka uneaeg. Hommikul oli äratus kella kuuest. Valikut polnud ja kiirelt oli vaja riided jälle selga saada jooksuga alla jõuda. Peab tõdema, et pool uimasena nööpe kinni toppida ja mütsi õigesti pähe panna ei ole üldsegi lihtne. Kerge hommikuvõimlemine ja siis saime hommikust süüa. Kui kasarmu viimse tolmurullini koristatud, oligi aeg oma kott jälle selga võtta ja edasi liikuda. Korraks käisime jälle “staabist” läbi, saime kotti veel korralikult kola juurde ja liikusime lõkkeplatsile süüa tegema. Kui konservipurgist kartulipuder ja lihapallid söödud, saime asuda töötubasid tegema. Õppisime esmaabi andma, madalroomamist tegema, granaati viskama, kompassi lugema, telki kokku panema ja näomaalinguid tegema. Samuti oli tore kuulda rühmaülemate lugusid nende üleelamistest kaitseväes. Kui kõik õpitoad läbi tehtud, oli aeg asuda sööki valmistama. juurvilju, puuvilju, liha, küpsiseid, kohupiima ja muud täis kotid anti kätte ja ülesandeks oli valmistada korralik õhtusöök, mida pärast esitada žüriile ja millest jätkuks ka kogu rühmale süüa. Kui võistlus oli juba üsnagi lõpu lähedale jõudnud ja teha oli veel viimased viimistlused, hakkas otseloomulikult sadama paduvihma. Osa hoidsid varjusid lõkke, inimeste ja eelkõige toidu kohal, teised üritasid õhtusööki kuidagi valmis saada. Ilmselt ei juhtu just tihti, et satud paduvihmaga metsa ja üritad toitu teha ning samal ajal näed silmanurgast välku, mis maasse lööb. Kuidagi saime siiski kõik valmis ja lõpuks otsustas ka torm järele jääda. Varsti oligi käes õhtune rivistus, kus need, kes telefonidest õigel hetkel loobuda polnud suutnud, said ette lugeda luuletusi. Lõpuks, kui kõik juba väsinud olid, oli aeg telkidesse magama minna. Telki pidime mahtuma terve rühmaga, umbes 18 inimest, nii et pikali tuli heita sõna otses mõttes külge-külje kõrvale. Mõni suutis just veidigi silmad kinni saada, kui kõlas “HÄIREEEEE”. Riided jälle selga, telgi ette rivvi ja aeg jooksma hakata. Mõned said jälle porilombis kätekõverdusi teha, osa pääses kergemalt. Lõpuks saime tagasi telki pikali ja uuesti proovida magama jääda. Eriti hästi see muidugi välja ei tulnud, sest telgis oli kohutavalt palav, riided vihmast märjad ning kui juba tundus, et harjub ära, hakkas ikka keegi kõva häälega norskama. Hommikul umbes seitsme paiku oli aeg tõusta, rivistusele minna, asjad ja telk kokku panna ja hommikust süüa. Seejärel läksime kõik 8 kilomeetrisele matkale. Finiš oli samas kohas, kuhu esimesel päeval oma asjad jätnud olime ning sinna jõudes saimegi jälle oma riided selga panna ja toimus ka laagri lõpetamine. Seejärel viidi meid autode kastides tagasi Tallinna. Pärast laagri lõppu kummitas veel mitu päeva ringi kõndides “vasssak parrrem, parrem vasssak” ja 1-2-3-4, mulle meeldib kaitsevägi”. Ehkki koju jõudes oli väsimus suurem kui pärast arvestuste nädalat, oli enamik siiski selle kogemusega rahul. Vastupidiselt igapäevaelule, oli tore vahelduseks oma pea täiesti välja lülitada ja lihtsalt teha seda, mis öeldakse.