135c

Realica kursusest teame, et Tallinna Reaalkool tähistab kokkuleppeliselt oma sünnipäeva 29. septembril ning nii tehti seda ka sel aastal. 

Sel puhul olid kõik kooli tulnud pidulikes riietes ja koolimütsid peas. Päeva esimene pool möödus meil tavapäraselt tundides, kuid kuuenda tunni ajal kogunes terve 135. lend aulasse, et kuulata, mida põnevat on meile rääkida viimastel Hüdra poistel. Piret Otsa suunavad küsimused tegid kuulamise palju toredamaks, sest kõige rohkem pakkus enamikele siiski huvi tolleaegne koolielu ja põnevad seigad nende meeste kooliajast.

Külalistunni lõppedes seadsime sammud staadionile, kus oli klassikaaslaste poolt kaetud laud Vapianost tellitud pitsaga. Enne sööma asumist pidas direktor kõne ning õnnitles rahvusvahelistel olümpiaadidel häid kohti saavutanud õpilasi ning ka neid, kes olid kooli spordivõistlustel edukalt esindanud. Meie klassist said sportlike saavutuste eest diplomi Jennifer ja Iris. Direktori kõne peetud, võisime asuda tellitud pitsat nautima. Kui kõigil olid kõhud kahe pitsalõigu (ning mõnel ka teiste klasside piduroogade) poolt täidetud, oli aeg suunduda veel viimasesse tundi, milleks oli kirjandus. Õpetaja andis meile kiirülevaate Puškini eluloost eelseisva Venemaa reisi tarbeks. 

Nõnda möödus 10.c klassi  esimene ühine kooli sünnipäev. Vaid kaks on veel ees!

Miks me nädal aega seitsmeks kooli läksime, mis otstarvel sai mõnest baleriin, teisest indiaanlane ja kolmandast muumipapa, millega seletada kümnendike zombie’likku käitumist neljapäeval ning mis see retsinädal endast üldse ette kujutab?

ESMAPÄEV Nonii. Kohe alguses tuleks mainida et retsinädal=mällar (armastame teid, meie kallid jumalad <3, kes te selle selgeks tegite). Riietusruumis läks poole seitsmest põrgu lahti. Jumalate kriitilise pilgu alt läbi kõndinud suundusime aulasse võimlema, millele järgnes tants, õnneks said sellega kõik hakkama (c klass represent). Meie lennu kõige kuulsam lause “Üks kõikide, üks kõikide” jääb samuti sellesse Õnnetusse Esmaspäeva. Samas lubasid kõik

end ilusasti vaktsineerida, onu Veikot aidata ja klassi õrnemat sugu nii mõnegi eest kaitsta, rebaste vanne oli geniaalne. Peale tunde pandi meid teatevõistlusi jooksma. Kõik, kes kohal olid, teavad: „Ära hammusta, lihtsalt ime.“ (Karl Johan Herodes 135C, 2017).

TEISIPÄEV Teiseks tunniks kooli, ooperisse. Mingi nali vist, et keset retsinädalat meile selline paus anti. Kõige levinum koolikott oli punutud korv, hiljem koridorides ringi vaadates (st, peale retsinädalat) võidavad sokid ja plätud. Siis veel viktoriin ja zumba. No ikka päris lõbus.

KOLMAPÄEV Äratus 5:15, tuleb pikkkk-pikkkk päev. Luikede dance battle.Meie käisime Anettile õlale koputamas ja tema pidi Villu matas kätekõverdusi tegema, klassivaim! Edasi: Maastikumäng. NB: Raekoja platsi ääres restodes on väga kurjad onud/tädid, keegi ei tahtnud meid muna praadimisel aidata. Kolmapäeva öö oli tohutult lõbus. Tegemisi jätkus ja nii mõndagi toimus. Meie klassis jõudsid osad isegi tunni või paar magada, ühesõnaga, väga vahva. Hommikune kooliminek oli aga juba täiesti teistsuguse noodiga.

NELJAPÄEV  Tänu Johann Ortin Õunale (133C) läksime me kooli 7:15ks. MAA ON LAME. Tõesti, igat minutit väärt kolmveerand tundi. Jumalad ütlesid, et meie olek sarnaneb sellega mis ootab üheteistkümnendas UT ajal. (kavatseme ka sellest kirjutada, eks näis mis aastakese pärast saab) Tants taandarenes. Ühtlasi, saime aru, et retsinädal tähendab, et sööma ei jõua ja kükke teed ilmselt rohkem, kui muidu elus kokku. Mõnda kätekõverdust muidugi ikka nägi ka aga no neljapäev oli suure tähega Raske.

REEDE Lõbus! Aga nüüd jõudis kohale, et ongi kõik. Kuidagi liiga kiiresti läks mööda see värk. Tants oli umbes-täpselt 99% selge. Siis Viru tänavale, tants kaks korda läbi ja retsi ametlik osa oligi läbi! (Õudus oli esmaspäeval ilma kostüümita kooli minna). Veel viimast korda harjutasid rebased kükkidega deviisi ning said selle ka lõpuks selgeks( Me ausalt oskame öelda “Üks kõikide, kõik ühe eest”). Lisaks jääb Reaalkool ALATI paremaks TIKist. Poole seitsmest algas ristimine, sellest rääkida ei tohi ;). Peale seda – tähistama!! Ja nii ta läkski.

Nüüd oleme me täisväärtuslikud Reaalkooli gümnasistid!

Teisipäeval, 19. septembril, käisime terve gümnaasiumiosaga kuulamas-vaatamas meie oma Reaalkooli vilistlase Rasmus Puuri ooperi „Pilvede värvid” peaproovi.

Kuigi tegemist oli retsinädala teise päevaga ja esmased retsiemotsioonid võtsid meis võimust, ei kurtnud keegi, sest tänu sellele sai ära nii mitmestki tunnist ning ooper oli tegelikult vahva. Ka stiilsetest retsikostüümidest sai õnneks üheks päevaks vabaks (va need õnnelikud, kelle jumalad veel peale ooperit need selga käskisid ajada), sest Estonia teatrisse sisenemiseks oli vaja välja näha viks ja viisakas.

Ooper ise oli kiiduväärt ning halbu emotsioone ei jätnud kellelegi. Sündmustik toimus Nõukogude Eestis ja see, et tekst oli eesti keeles, mitte mõnes võõrkeeles nagu tavaliselt ooperis käies võib kohata, tegi lavastuse paremini arusaadavamaks ning seda oli huvitav jälgida. Lisaks jättis hea mulje värvikas libreto ning retrohõngu kostüümid.

See jutuke ei räägi kahjuks Marco Tasase 3 aastat tagasi laineid löönud laulust, vaid hoopis meie enda kooli spordipäevast, mis toimus 15. septembril. Kahjuks ei olnud seal võimalik kaela saada medaleid ja ega sixpack’e ka ei näinud. Reaalkoolis töötab süsteemike siis nii, et päev on jagatud erinevate “vanusegruppide” (ehk klasside) vahel ära, et Kalevi staadion 16. Septembril ka alles oleks.

Mida meie klass tegema pidi? Tüdrukud viskasid palli, jooksid 100 m ja ka 400 m. Poisid peale 100 m jooksu läbima ka 800 m ning meie klassi parimad jalgpallurid pistsid rinda teiste gümnaasiumi klassidega sõbralikus võistluses. Koos võisteldi ka 10×100 m pendelteatejooksus, kus me tulime arvatavasti 2. kohale.

Meie (ja loodetavasti ka õpetajate) rõõmuks ei kesta spordipäevad väga kaua ning üsna kindlalt võin väita, et võimalus hakata nädalalõppu varem nautima tekitas 135.c seas kõige rohkem emotsioone, kuigi sündmus ise oli ka iseenesestmõistetavalt meeliülendav. Lahkusime staadionilt lootusega järgmisel aastal oma tulemusi parandada ja suuremas koosseisus kohale ilmuda.

Esimesel septembril koolimajja sisenedes tundus kõik uus ja võõras. Maja peal liikus veel vähe inimesi. Kogunesime klassi ja õpetaja jagas meile kätte päevikud ning rääkis veidi sellest, mis meid ees ootab. Kaua me vestelda ei saanud, sest kell liikus kiirelt üheksa poole ning meie pidime üksteise selja taha rivisse võtma, et Pudi reas mütside aktusele suunduda. Kõik kümnendikud seisid aktusel Poisi kuju juures ning me saime ükshaaval klassijuhatajalt oma mütsid. Kui kõigil olid mütsid peas, lugesime, samal ajal üksteisel kätest kinni hoides, vande. Lennu kõige pikem noormees asetas Poisi ette küünla. Aktuse lõpus viskasime me kõik mütsid õhku. Peale mütside aktust liikusime staadionile, kus toimus esimese septembri aktus. Aktuse alguses heisati lipud ning direktor Ene Saar pidas õppeaasta alguse puhul kõne. Kui aktus lõppes, liikusid kõik Pudi reas oma klassidesse. Kümnendike päeva lõpetasid kaks loengut, üks flogistoniteooriast ja teine õppimise ja inimese ajus olevate närvirakkude seostest. Loengud olid väga huvitavad ning juhatasid sisse meie kõigi kolm aastat tõsist tööd.

Istuge maha, poisid ja tüdrukud, ning kinnitage turvavööd, sest siit tuleb 135C ajaveeb. Loodetavasti läheb ka see nagu meil kõik muu – alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Võibolla veel (rõhk sõnal veel) natuke tagasihoidlikud, oleme me üks päris muhe kamp – pooleldi tehno ja pooleldi majandus, terviklikult üks õige hea gümnaasiumi klass. Tegemisi meil on, õnnestumisi ja pange panemisi niisamuti. Olge kadedad, sest meie keemiaõpetajaks saab Martin Saar ning meie klassi soe süda on Tatjana Truuväärt. Ta hoiab meid väga, mis sest, et me vene keelt ei oska. Üleüldiselt on 135C üks vahva sats, valmis võitlema muusikateooria, füüsika lisaülesannete ja kõigi suurima hirmu, vene keelega.