Mis Positivusel Maarja Kellaga tegelikult juhtus
Meie klassis on levinud müüt seoses minu, Mathias Kübara käiguga Positivuse festivalile 2017. aasta suvel. Käivad jutud, et ma olin ebaadekvaatses konditsioonis Maarja Kellaga kohtunud ning juttu vestnud, et ma olin oksendanud ja liiga palju alkoholi tarbinud. Algul oli naljakas küll, kuid nüüd hakkavad faktieksimused juba liialt au pihta käima. Selliste valearusaamade likvideerimiseks räägin nüüd mina, Mathias Kübar, kuidas minu Positivuse festivali esimene päev tegelikult välja nägi. Sõit Positivusele algas Tallinnast bussi peale minemisega. Reisikaaslaseks oli Robin. Sõitsime, seljakotid seljas, tuju hea, Ikla piiripunkti. Pean tunnistama, et Lätti jõudes käisime ka läbi alkoholipoest, ning ostsin endale festivaliks mõned odramärjukesed. Ma ostsin humalavett vähe, sest ei läinud ju festivalile jooma, vaid head seltskonda ning muusikat nautima. Iklast hakkasime Robiniga hääletama. Salacgrivasse, kus toimus Positivus, oli minna umbes 15 km. Saime korralikult edasi kõndida, kuni lõpuks üks auto peatus ja meid peale võttis. Tegemist oli Keilast pärit perekonnaga, kes sõitsid puhkusele Lätti. Hüppasime Salacgrivas auto pealt maha ja olimegi kohal. Alguspauk oli juba käinud ning telkimisplats oli rahvast täis. Helistasime Robiniga tuttavatele ja leidsimegi eestlaste telkimisala üles. Ametlikku “eestlaste telkimisala” küll ei olnud, kuid meie sõpruskond oli lihtsalt telgid ühte kohta paigutanud, et oleks lõbusam aega veeta. Inimesi oli meie klassist, noorematest lendudest, vanematest lendudest ja teistest koolidest. Kõik teadsid aga kõike ja ees oli ootamas väga lahe nädalavahetus. Esimene kontsert oli Eestist pärit poistebänd Beyond Beyond. Peale kontserti liikusime telklaalale ning siis toimuski segadusse ajav “Maarja Kella juhtum”. Seletan selguse mõttes, kuidas nüüd sündmused arenesid. Nimelt telkimisplatsil kaarte mängides tuli mõte, et võiks natuke sporti teha. Mõtlesime teha väikese teatejooksu ümber telkimisplatsi. Jooksu tegi eriliseks fakt, et peale igat ringi pidi võistleja ära jooma purgi ühte Läti magusat karastusjooki, mis me pidasime vajalikuks kastiga Iklast kaasa tuua. Palav päike peakohal, hakkaski jooks pihta. Pidime igaüks läbima kümme ringi ehk ära jooma ka kümme purki karastusjooki, kutsugem seda “Läti magusaks”. Peale seitsmendat ringi hakkas juba pea natuke ringi käima. Kuumus ja soe magus jook olid teinud oma töö. Enne kaheksandale ringile minekut tundsin korra, et jooks hakkas südame peale ning läksin igaks juhuks prügikasti najale. Just sel hetkel nägi mind Maarja Kell ja imestunult küsis minu seisukorra kohta. Olukorra ära seletanud naersime veidi ja rääkisime, mis muidu suvel teinud olime. Mingit nipsutamist ega oksendamist ei toimunud, nagu levinud juttudes räägitakse. Pärast meeldivat vestlust läksime oma teed ning kahjuks festivalil rohkem ei kohtunud. Mina jooksuvõistlust lõpuni ei teinud, kuid alla andmine käis mulle au pihta. Ma ei olnud õnneks ainuke, kes jooksu ei lõpetanud, ning tulemusena tegime teisel päeval jooksu uuesti. Sel korral tegime aga joogi vahetuse. Edasi teate juba isegi, millegipärast alati esimesel õhtul juhtunut tõlgendatakse valesti. Mõtteavaldusega sain kivi südamelt ja lõpuks tuli tõde päevavalgele.
Kübar
06.03.2018