Kevadkontserdist
Nii… 1,2,3 ja meid oodatakse lavale. Lõppevad viimased sekundid juuste sättimiseks, kui uhkelt, selg sirge ja naeratus näol, aulasse sisenen. Olen veidi mures oma liialt väljapaistva pikkuse pärast (sest seisan tillukese Helena kõrval), kuid pole aega sellele pikemalt mõelda – on aeg särada.
On 24. mai õhtu ja kohe kõlab esimene akord Karl August Hermanni laulust „Oh laula ja hõiska“. Olin päris üllatunud, saades teada, et Karp oli otsustanud kogu meie 10. klassis repertuaari kontserdikavva võtta, niisiis saime kolm korda niigi ohtlikult juhtmetega kaetud põrandal edasi-tagasi käia. Kontsert ise aga osutus üpriski mitmekülgseks – lavalt kuuldus nii moodsamaid rütme („Swag“ Karl-Erik Märtsoni esituses)  kui ka parmupilli meloodiat („Metshaldjad“ Hanna-Ingrid Nurm ansambliga). Meie klassist olid laval peale minu Mia, Saskia, Robert, Karl, Georg ja Johann, kelle juures ei saa rääkimata jätta kõige rohkem kuulsust ja ülihead tagasisidet toonud lõpuloost – Queen „Somebody to love“. Ma ei  hakka pikalt heietama sellest, kui väga Queeni lood mulle meeldivad, aga seda lugu oli tõeliselt hea laulda. Loomulikult suur kummardus Johannile, kes lõppude lõpuks siiski päris normaalse esituse tegi. Ka Karp oli sellest esitusest väga vaimustunud ja ütles, et mitte kunagi varem pole selline popp-lugu, mida esitatakse koos ansambli ja kooriga, nii hästi kõlanud ja välja tulnud.
Kontsert sai läbi ning ma ei suutnud juba ära oodata, kuni saan neid kemikaalidest pungil plastmassmaitsega maasikaid sĂĽĂĽa. Tagasiteel jooksis mulle vastu mu õde, silmad suured, ning suus kõlamas ainult ĂĽks mõte: „MA TAHAN KA SEGAKOORI“. See näitas mulle, et kontsert oli tõesti hästi õnnestunud. Kui kĂĽsisin talt tema lemmiknumbrite kohta, vastas ta: „See viiuliga poiss ning lugude teadustaja“. Tema jaoks meenutas see noormees peategelast filmist „Life of Pi“. Mis siis ikka. Nii vanaemalt kui emalt ei tulnud ka ĂĽhtegi halvustavat sõna kontserdi kohta, vaid kõik positiivsed ja ĂĽlivõrdes. Nagu pärast igat esinemist, suundusime nĂĽĂĽdki neljakesi Solarise Lidosse sööma. Proovisin esmakordselt sealset suppi, spinatisuppi, mis maitses ĂĽllatavalt hästi, kuni leidsin sealt seest keedetud muna tĂĽkid… Igatahes olin täitsa õnnelik nii kordaläinud õhtu eest ning lõpetaksin siinkohal oma reportaaĹľi Ene Saare sõnadega: „Mul on kahju nendest, keda siin ei olnud“. Ega nii vägevat kontserti niipea uuesti tule.
Laura
© 2024, 133c