Armas Reaalirahvas!
Viimasel ajal on meie ümber jagunud suuri sündmusi sama palju kui vaguraid õpilasi keemia tundidesse ning kulminatsioon võib muuta reaalikate elu kardinaalselt. Eriti lahtine on tulevik algklassidel ja abituuriumil. On ju käes olevad riigieksamid tulevasele üliõpilasele otsustava tähtsusega. Siiski on rasked ajad ka teiste reaalikate jaoks. Tuleb lihtsalt vastu pidada ning sirge seljaga lõpuni minna. Palju on pingutatud ning VEEL ei tohi asju vabamalt võtta. Seda kas tundidest puudumise või kontrolltöödes ebaausate võtete kasutamise näolselline käitumine ei ole lihtsalt ju Reaalkoolile kohane. Iga reaalikas peaks endalt küsima, kas tema on olnud distsiplineeritud õpilane ning kas ta on üldse väärt realisti tiitlit. Vale oleks lasta sellel muutuda just nüüd, kui terves maailmas on suhted keerulised ning maine loeb rohkem, kui arvatagi oskaks. Sellepärast, armsad realistid, käituge väärikalt nagu reaalikale kohane!
Ilusat kevadet,
Kuldar

Sisukord
lk 2-3 – Uudised, “Häirekell heliseb!”, “Soovitusi tulevastele uurijatele”
lk 4-5 – Teaduspäev
lk 6 – Koolielu, “Avameelselt meedialaagrist”
lk 7 – Luuletus
lk 8-9 – lõpukell
lk 10 – Koolielu, “Spikerdamine – ebaaus võte või õppimismeetod?”
lk 11 – Eyjafjallajökull, “Islandi vulkaan ründab”
lk 12 – Abiturient, Doris Mark
lk 13 – Abiturient, Kati Pino
lk 14 – Kultuur, filmisoovitus
lk 15 – Väike maja, “Viimane koolikell”

lk 16 – Õpetajate tsitaate

Loe ajalehte!

Olgugi, et kevad on käes, pole esmapilgul sellest kippu ega kõppu. Vihma hakkas küll väheke sadama, kuid ega see meie töölusti ometigi sega! 9ndikel on nüüdseks enamik katseid seljataga ning on aeg keskenduda tavapärasele kooli tööle.
Samas 12ndikel hakkab eluke Reaal koolis otsakorrale saama. Seepärast tegimegi eksperimendi – saatsime 12ndik Kadri ühiskatsetele, et näha, kas gümnaasiumis juurdeõpitud teadmistega saaks ta Reaali sisse või ei. Järgmises numbris selgub, mis sellest toredast ettevõtmisest sai ning kas Kadril on õnne meie koolis tasemel füüsikat ning matemaatikat õppida.
Üritame end siiski natukene õppimisele tagasi suunata, suvi pole enam mägede taga! Kõigest 9 nädalat veel ning ongi võimalik, kasukas seljas, ranna poole nühkima hakata!
Nautige meie lehte ning järelejäänud kooliaega!
Merili

Sisukord
lk 2 – Keel
lk 3 – Arvamus
lk 4-5 – TEN
lk 6 – Intervjuu “1 nimi, 2 nägu, 3 küsimust”
lk 7 – Luuletus, Jürgen Rooste
lk 8-9 – 100. päeva ball
lk 10-11 – Välismaalt (Kadi Liis Saar)
lk 12 – Abiturient, Kadri Käver
lk 13 – Abiturient, Kati Pino
lk 14 – Kultuur, “Milline Tallinn?”
lk 15 – Väike maja
lk 16 – Õpetajate tsitaate

Loe ajalehte!

Talv on täies hoos, lumehanged kõrguvad teede ääres ning kohati tundub, et lumi ei kavatsegi enne juunikuud ära sulada. Igal juhul on tulemas järjekordne suusapäev ja mis kõige tähtsam – üheksakümne kahe aastaseks saab meie endi armas Eesti Vabariik! Sel imeilusal päeval, 24. veebruaril, tunneb ka kõige väiksem eestlane end osana hingelt ja vaimult suurest rahvast
ning on uhke enda ja rahvuskaaslaste üle.
Eelmises numbris ilmus viimaks kauaoodatud Moodle’ artikkel, mis sai palju vastukaja. Seega pidasime oluliseks mõningaid
arvamusi ka teiega jagada.
Pikk talv, pidev õppimine, olümpiaadidel osalemine ja uurimistööde kirjutamine on nii mõnegi koolilapse põhjalikult ära kurnanud, mille tulemusena on ka haigused kerged tulema. Pidage veel vastu, vaheaeg pole enam mägede taga ning seejärel algab loodetavasti veidike kergem kooliveerand. Hoidkem tervist, olgem tublid ja pingutagem suurema sisemise rahulolu (paremate tulemuste) nimel.
Ilusat 93. aastat!
Mari

Sisukord
lk 2 – Uudised
lk 3 – Koolielu
lk 4 – Kolm küsimust “1 ala, 2 nägu, 3 küsimust”
lk 5 – Vastukaja “Lugeja arvab”
lk 6-7 – Moeshow
lk 8-9 – Intervjuu “Me muudame maailma paremaks”
lk 10 – Tegus reaalikas
lk 11 – Vilistlaste meenutusi
lk 12 – Arvamus
lk 13 – Kultuur
lk 14 – Abituriendi elu
lk 15 – Väike maja
lk 16 – Õpetajate tsitaate

Loe ajalehte!

Märkamatult on taas kätte jõudnud uus dekaad teistsuguste lubaduste ning tegemistega. Seekord on algus väga paljulubav, sest millal on viimati nähtud nii palju lund Eesti pinnal? See algus on nii imetlusväärne, et seda kohe PEAB jäädvustama. Seetõttu kuulutab Reaali Poiss välja põhikooli loodusfotokonkursi.
Kuid valge vaip pole lihtsalt ilus, vaid pakub ka hulgaliselt rõõmu ja lusti ning kui keegi pole veel jõudnud talispordiga tegeleda, siis pole hullu – kooli staadionile on tekkinud meie oma liuväli! Kes teab, äkki saab just siit alguse kellegi uisukarjäär, mis viib taliolümpiale välja? Ei oleks ju esimene kord kui reaalikat taliolümpial näha oleks, sest osaleb ju meie vil! 120 Marten Kaldvee Vancouveri OM-il. Kellel pole kolmanda veerandi mahukuse kõrval aega, et ise minna ja sporti teha, istugu tugitooli ning elagu omadele kaasa!
Energiarohket aastat!
Kuldar

Sisukord
lk 2 – Uudised
lk 3 – Arvamus “Moodle”
lk 4 – Koolielu “Lumi – märgutuli”, “Ponnistused uurimistööga …”
lk 5 – vil! “Inimene, kes on nagu vesi”
lk 6 – vil! “Never say never!”
lk 7-9 – vil! Martten Kaldvee
lk 10 – vil! “Killukesi vilistlastest…”
lk 11-12 – Kolm küsimust “1 nimi, 3 nägu, 3 küsimust”
lk 13 – Kultuur “Kuhu minna”
lk 14 – Horoskoop
lk 15 – Väike maja “Kui minu isa Reaalkoolis käis”
lk 16 – Õpetajate tsitaate

Loe ajalehte

“Taas talv on tulnud, külm ja pime, on härmas puud ja lumi maas, kuid talv on siiski imeline, sest jõulud tulnud taas..“ nii on kirjutanud Piret Rips ühe armsa jõululaulu sõnadeks. Nojah, jõulud ja detsembrikuu peaks meie kõigi jaoks olema rahu ja vaikuse aeg, mil me saame keskenduda ainult oma perele ja sõpradele, nautida rammusat pühadepraadi, küpsetada ning hiljem maitsta piparkoogikiisusid ning lõõgastuda rutiinsest päevatööst. See on meie kõigi jaoks üks õnnelik aeg, sest meil on pere, mille keskel oma jõulud veeta. Kuid, kas olete kunagi mõelnud, et on olemas lapsi, kellel pole pärispere, vaid nende pereks on lastekodu, selle töötajad ja kasvandikud. Neil ei ole vanemaid, kes neid jõulude paiku oma ülevoolava armastusega üle valaksid …
Sestap otsustasid mõned gümnaasiumiklassid sel aastal oma klassisiseste jõulupakkide asemel teha kingitusi lastekodudele ja paljulapselistele peredele. Milleks teha enamjaolt mõttetuid klassikinke, kui meil on võimalus teha teistele head?
Hinnakem seda, mis meil on ning rõõmustame oma ilusa Eestimaa talve üle!
Jõuluööl teisi aidata püüdes,
Merili

Sisukord

lk 2 – Uudised
lk 3 – Intervjuu “1 nimi, 2 nägu, 3 küsimust”
lk 4 – Koolielu “Tunniplaani sünnilugu”
lk 5 – Koolielu “Reaalist rooli!” ja “Presidendi sõna”
lk 6 – Jõulutunne
lk 7-11 – Jõulueri
lk 12-13 – Tegus reaalikas
lk 14-15 – Väike maja
lk 16 – Õpetajate ütlusi

Loe ajalehte

Kätte on jõudmas jõuluaeg. Tundub tobe öelda, et aeg on kiirelt läinud, kuid nii ta on. Alles oli kooli algus ja raskused voodist üles saamisega, mitte et see kunagi lahkuks, aga alles oli ka suvi. Alles  oli hetk, kui hakkasin selle lehega tegelema ning nüüd on juba kätte jõudnud moment, kui sellest lahti ütlen.
See on minu viimane leht, mille välja andmiseks olen küljendanud kolm pikka õhtut. See on viimane leht Annile, kes tegutses selles lehes alates eelmise aasta novembrist. Kahju on lahkuda, kuid peale tuleb uus generatsioon uute ideedega ning energiaga nagu meie aasta tagasi.
Julgen öelda, et ajaleht on saanud tagasi jalule ja tunnen, et minu töö on siin tehtud. Küljendamise kogemust ootab Mari Kraav 10c klassist ning peatoimetamise õnn kukub seekord kaela Kuldar Rosenbergile 10b klassist. Edasi jätkab aga Merili Luuk.
Meeldivat nautimist!
Carolin

Sisukord:

lk 2 – Uudised
lk 3 – Arvamus : “Traditsioonid loevad”
lk 4-5 – Reportaaž “Resümee punasabade nädalast”
lk 6 – Intervjuu “1 nimi, 2 nägu, 3 küsimust”
lk 7-10 – Väike maja
lk 12 Koolielu – Rebaste eri
lk 13 – Reaali tähetargad Hiinas
lk 15 – Kultuur
lk 16 – Õpetajate ja õpilaste ütlusi ning sudoku

Loe ajalehte

Millal te viimati mõtlesite, hommikul üles ärgates, et TAHATE täna Reaalkooli minna ja seal võimalikult palju tööd teha ja see läbi targaks, valgustatuks saada? Nohkarlik ja kuiviklik mõte, kas pole? Mina arvan, et ei ole. Mul on palju lihtsam kooli minna, sooviga ISE midagi uut õppida, kui minna kooli pelgalt kohustuse pärast. Gümnaasium on vabatahtlik, ma ei ole kohustatud käima Reaalkoolis, ma ise valisin endale eneseületusrohke teekonna ülikoolini.
Martin Saar ütleb oma intervjuus, et ta kardab olla mõttetu inimene. Miks tunni ajal mobiiltelefoni mängude rekordeid löövad inimesed ei karda seda? Miks nad ei karda olla sisutühjad ja mõttetud?
Võtame näiteks tüdruku A, kes oskab imeilusasti kududa ja on selles meister. Reaalkooli matemaatika tunnid on tema jaoks tihti üle jõu käivad. Ülesannete lahendamise asemel ta koob. Tema käte vahel valmivad sallid, kindad, mütsid ja sokid. Peale kooli lõpetamist, häda vaevu, hakkab ta arendama erilist kudumismeetodit ja saab sellega maailmas kuulsaks. A on küll ühekülgne ja tema ema jääbki tema eest arveid maksma aga ta lööb läbi oma alal.
Kuid mida teevad need, kes salli kudumise asemel mängivad Snake’i või Summer Games’i? Hakkavad elatist teenima hea pöidla koordinatsiooniga, teevad maailmarekordi virtuaalses oda viskes?
Jah, Reaalkoolis käimine on raske ja pingeline rännak, kuid see on minu valik. Olla areenile ahelaid pidi veetud või ise areenile kõndida – vahe on tohutu.
Päikest teile!
Anni

Sisukord:
lk 2 – uudised
lk 3 – arvamus: “Abiturient olla on uhke ja hää?”
lk 4 – koolielu: Rebased
lk 5 – toimetuse jutuke: “Leidke päike läbi maailmalõpu pilvede!”
lk 6 – 7 – intervjuu keemiaõpetaja Martin Saarega:  “Konfrontatiivne õpetaja”
lk 8 – 9 – kultuuri nurk:  “7 põhjust, miks tantsuetendused on huvitavad” ja kuu kohvik, kuu sündmus ja kuu etendus
lk 10 – omalooming:  järjejutt (II) – “Miks parim palk ei tähenda alati parimat tööd” – “Viltkübara stiilis 2”
lk 11 – väike maja : luuletused
lk 12 – tagakülg koos õpetajate ütluste ja sudokudega

Loe ajalehte

Autor: Kristjan Kalam
Number 3 (71)
Detsember 2007

Ammu (no nii umbes 2 mln aastat tagasi) arenes välja esimene homo. Mõistagi siis esimene inimene – homo habilis. Talle oli suhteliselt ükskõik, millal missugune loodusvara otsa lõpeb, kuidas teda mõjutab globaalne soojenemine ja muud pakilised küsimused. Ta käitus nii kuis tahtis, enamasti vastavalt oma vajadusele, näljaga otsis toitu, külmaga midagi soojendavat. Aeg läheb edasi ja instinktiivne käitumine saab üha tsiviliseerituma vormi. Enam ei ole nii, et muudkui aga minnakse peole, endal hambad pesemata, jalad räpased ja loomanahad seljas. Ei, meil on nüüd kultuur.

Mida rohkem meid siia planeedile koguneb, seda rohkem peame me teistega arvestama. Oleme juba nii targad, et arvestame isegi oma kaugete järeltulijatega. Habilisel oli küll savi, et tema järeltulijad kasvatavad vuntsid/habeme ette ja hakkavad inimesi tapma, tema seepärast veel oma kama ei share’inud. Aga meie peame jagama, sest meid on nii palju, et muidu osad jääksid ilma. Ja jäävadki niikuinii. Meie paljusus on põhjustanud selle, et kõik tahavad teistele meeldida. Eks ikka seepärast, et teiste kamast osa saada. Ja meeldimise jaoks oleme välja mõelnud hulga masinlikke kombeid, mille tundjad on meeldivad ja mittetundjad ei ole. Seega, mida rohkem on inimesi, seda masinlikumaks nad keskmiselt muutuvad – nii kaua, kuni kõiksus on üks suur linn, inimesed on üks suur hallus ja kõik on jõle kombekad, et mitte kaaskodanike meelepaha alla sattuda. Või siis läheb paremini ja tsivilisatsioon variseb lihtsalt kokku, et ehk võib-olla kunagi jälle kerkida.
Kõik allakäiku toetavad protsessid algavad ja käivad. Mitte ainult üldiselt väiksest planeedijuntsust viimase pigistamine, vaid ka iga inimese tasandil liigutakse järjekindlalt emotsioonitu egoismi suunas. Emotsioonid kaovad kommete taha, nt. nutta ma ei tohi, sest mehed ei nuta, hambad laiali naerda ei tohi, sest see on lapsik jne.

Ja mis kõige hullem: (ei, mitte see, et ma alustan iga lauset sidesõnaga) kõige hullem on see, et me ei kuula enam teineteist. Dialoogid on muutunud monoloogideks, kus kaks inimest näivad rääkivat, kuid tegelikult rääkija lihtsalt vatrab millestki pealiskaudsest ja „kuulaja“ vahib tühjusesse ja ootab oma korda, et saaks tobedusi suust välja ajada. Kui keegi midagi räägib, siis ole inimene – kuula. Tehnika areng viib meid varsti selleni, et kodust ei pea enam lahkuma – juba praegu tuuakse meile ju soovi korral suur osa soovitut koju kätte, töötada saab kodust, arvuti juurest lahkumata. Inimesed ei oskagi enam teineteisega suhelda. Küllap saab varsti kõik vajadused kätte tablettide abil: söögi-joogi ja kõigi meelte vajaduste rahuldamiseks leiutatakse tabletid. Kogu Maslowi püramiid saab täidetud ja me oleme lihtsalt kütusel töötavad robotid, kelle ülesandeks on teha mitte midagi, sest segaduses aju ei saa aru, et tal millestki puudus oleks. Kui keegi lõi kõiksuse ja on tõepoolest Kõiksuse Looja, siis evolutsioon on tal kahtlemata päris hea idee olnud, aga inimesega pani ta kuskil puusse.

Autor: Laura Limperk
Number 3 (71)
Detsember 2007

Üsna tagasihoidlik, kuid ometi klassivanem. Kardab verd, kuid ometi tahab arstiks saada. Spordipäeval näitab sprindis poistelegi kandu ning hüppab keskmisest eestlasest kaugemale, kuid ometi arvab, et seda on vähe. 12B klassi õpilane Anni Tolk sattuski Reaali Poisi huviorbiiti peamiselt oma sportlikkuse tõttu ja teada sai nii mõndagi.

Miks sa klassivanemaks hakkasid? – Tegelikult ma ei tahtnud ise. Aga kui olid valimised ja sai kandidaate esitada, siis üks klassiõde pakkus mu nime välja. Ja siis hääletati ja nii ta läks.

Nagu näha võtsid koha vastu… – noh jah.

Rääkides koolist, siis mis hinded sul keskmiselt on? – Neljad-viied ikka.

Aga lemmikained? – Aaa… no vene keel mulle õudselt meeldib. Tegelikult ei oskagi öelda, matemaatika meeldib ja… aa, keemia meeldis ka ja bioloogia.

Kas sa oled algusest peale Reaalkoolis käinud? – Ainult gümnaasiumis.

Kus sa siis varem käisid? – Viis aastat seal Saksa gümnaasiumis ja siis Mustamäe gümnaasiumis kuuendast üheksandani.

Kuuldavasti teed jooksus isegi poistele pähe… Kas sa oled ainult kergejõustikuga tegelnud? – No kuni viienda klassini tegelesin tantsimisega.

Millise tantsuga? Rahvatantsuga? – Ei, šõutantsuga. Ja siis viiendast klassist alates hakkasin kergejõustikuga tegelema.

Miks sa just kergejõustikusse läksid? – Mõtlesin muide sellele, et eks mu isa natuke suunas ja mu kaks klassiõde käisid ja siis mõtlesin, et lähen ka nendega.

Mis su peaala on kergejõustikus… see on ju nii suur ja lai ala? – Kaugushüpe.

Ja mis rekord on? – 5,28. Tegelikult on see vähe…

Mis su suurimad saavutused kergejõustikus siis on? – Ei oskagi öelda. No praegu ma pean saavutuseks seda, kui olen mitmevõistluse lõpetanud.

Tegeled ka mitmevõistlusega? – No jaa, olen kõiki alasid teinud, aga tänu vigastustele ei saa tegeleda mitmete asjadega, siis olen kaugushüppe juurde jäänud. Aga mitmevõistluses kui olen lõpetanud heade tulemustega, olen rahul. Ei oskagi öelda või neid tiitleid ei oskagi hinnata. No kui olen isikliku rekordi teinud, siis pean seda saavutuseks.

Aga kas sa oled ainult Eesti-siseselt võistelnud või oled ka välismaal käinud? – Olen Eestit esindanud Balti maavõistlusel, seda ühe korra ainult. Ja siis ma olen… aajaa, klubiga me võitsime Eestis juunioride arvestuses ja käisime esindamas Euroopa klubide karikal Eestit see aasta. See oli tiimitöö.

Kes on su lemmiksportlased? – Lemmikut mul nagu otseselt pole st. ma ei fänna kedagi isiklikult. Eesti sportlastest on sümpaatse mulje jätnud Andrus Veerpalu ning Gerd Kanter. Julge ütlemise poolest Erki Nool – ta jääb oma seisukohtadele alati kindlaks. Neid kõiki ühendab tohutu sihikindlus ning töökus. Carolina Klüft on vaieldamatult üks võimsamaid ning säravamaid sportlasi maailmas. Hindan tema juures seda, et ta suudab võistlustel samal ajal teha mitut asja: esiteks suudab end kokku võtta ning võitlusviha on temas viimse hetkeni, teiseks suhtleb publikuga ja paneb nad kaasa elama, sõbralik suhtumine konkurentidesse.

Kuid kas sport on sul tulevikuplaanides ka prfessionaalsel tasemel sees või võtad teda ainult kui hobi? – Ei, ma võtan teda ikka hobina. Eriti praegu, et ikka rõõmuga teha.

Selge, aga kui sa sprodiga edasi ei tegele, et mida pärast kaheteistkümnendat klassi teha kavatsed? – Tahan Tartusse minna. Tahaks minna arstindust õppima.

Mis arstiks sa saada kavatsed? – Selles suhtes, et see kujuneb seal välja. Enamjaolt keegi seal päris täpselt ei tea, kelleks ta tahab saada, ikkagi kuus aastat õppimist pluss veel neli.

See on ju nii pikk aeg… kuidas sa viitsid nii kaua ülikoolis käia? – No seda küll, aga samas nii.. ma ei tea, inimesi aidata. Ma arvan, et see on päris äge.

Kas sa oled alati tahtnud arstiks saada? – Mm… ma kardan verd! Tähendab… (naer…). Tegelikult ma väiksena ei tahtnud saada. Mu ema on arst… et noh pooleldi. Ja siis ma haigla lõhna ei talu absoluutselt ja verd. Aga nüüd ma olen hakanud vaikselt niimoodi. Ma minestasin kogu aeg juttude peale ära. Aga nüüd see on viimase aasta, kahega muutunud.

Huvitav, sul on täpselt nii, et isa viis sind kergejõustiku juurde ja tänu emale tahad arstiks saada? – No mitte otseselt, aga ma lihtsalt ema kõrvalt näen. See on hea, et ma näen, mis seal tegelikult toimub – tahangi rohkem seda teha.

Aga anna lõpuks üks hea soovitus, kuidas olla tegus ja aktiivne? – Sa pead lihtsalt tahtma asju teha. See tuleb minu meelest iseenesest, kui sa ei taha nagu vaadata pealt, kuidas on korralagedus, sa tahad ise midagi muuta.

FAKTIKAST
Sünnipäev: 16. september
Pikkus: 177,5 cm
Juuksevärv: pruunikas
Silmavärv: rohekas
Lemmik füüsika valem: F=ma

Autor: Erik Mölder
Number 3 (71)
Detsember 2007

Ragnar Kaasik (vanemad Igor Kaasik ja Helen Kaasik):

Kui palju kulutad aega kodus eesti keele ja mata õppimisele?
Eesti keelele minimaalselt, matemaatikale hästi palju.

Mida tahad teha peale Reaali lõpetamist?
Üritan kuidagi sõjaväest kõrvale hiilida.

Miks sa sõjaväkke minna ei taha?
Ma arvan, et see on suhteliselt suur ajaraisk ning ei usu, et ma sealt väga midagi olulist juurde saan, pigem tahaksin minna kohe ülikooli õppima.

Aga kuhu sa õppima minna tahad?
Tartusse kindlasti.

Mida siis?
Üks variant on arsti, aga proovin igale poole.

Kui tihti saad sa kooli pealt vihaseid pilke või kommentaare oma vanemate poolt koostatud kontrolltööde pärast?
Mina saan pigem ainult positiivseid kommentaare vanemate kohta.

Mida siis öeldakse?
Ema kohta öeldakse, et on hästi hea õpetaja-rahulik ja õpetab selgeks. Isa kohta võibolla mitte nii positiivseid, kuid pigem naljakaid ütlusi. Näiteks iga tunni alguses võtab Vaaderpassilt Äripäeva ära ja siis loeb seda terve tunni ( Taniel Vaaderpass, 12C).

Midagi šokeerivat vanemate kohta?
Ema laulab koristades.

Kas tänu sellele, et su vanemad on õpetajad, mõistad sa ka paremini õpetajaelu raskusi ja koormusi?
Jah, esiteks on noorte õpilastega vahepeal hakkama saada päris raske ning järeltöid teha mingi ühe inimese jaoks, kes ei viitsinud õppida on raske, ka töid parandada on raske. Kui sa tahad tundi hästi ette valmistada, siis sellega läheb pool ööd.

Mis sa arvad, kas su vanemad on koolis austatud, vihatud, kardetud, armastatud või põlatud õpilaste poolt?
Ma arvan, et suhteliselt austatud ja veidi kardetud.

Kardetud? Mõtled siis siinkohal just isa? Miks?
Isa on vahel otsekohese väljaütlemisega, kuid ka ema ei suhtu sellistesse laiskadesse just hästi.

Anu Kuurme (isa Mart Kuurme):

Milline on kõige naljakam/lahedam/veidram lugu, mis sul seoses isaga meelde tuleb?
Võib-olla see, et kui ma olin väike, siis alati kui isa koju tuli, hüüdis ta esimese asjana Mutsulalala, mis oli siis minu hüüdnimi. Kuna ma olen kõige noorem tütar 4-st, siis ta hoidis mind väga ja hüüdis Mutsulalalaks mind kogu aeg.

Kui tihti saad sa kooli peale vihaseid pilke või kommentaare oma isa poolt koostatud kontrolltööde pärast? Kas on välja kujunenud ka n.ö. „püsivad vingujad“?
Mu endine klass (11B) tuleb pidevalt, et Anu, su isa töö on lihtsalt kohutav, ma ei oska seda ainet. Ma olen niisama ka kuulnud klassist välja tulles, kuidas vingutakse isa kallal, et appi kui nõme õpetaja-ma ei saa üldse aru millestki.

Ütled sa siis ka midagi isale?
Vahel ma ikka ütlen, et tead, too ütles, et su töö oli väga raske ja siis isa ütleb tavaliselt ka midagi vastu, näiteks, et ma panin tähele jah, et tal ei olnud tunnis kõik väga hästi just. Isa leiab alati vabanduse.

Kirjelda oma isa ka paari sõnaga.
Ta on üks muhe mees (muigab). Ta jookseb kogu aeg ringi, nii koolis kui ka kodus- ta on täiesti püsimatu.

Midagi šokeerivat/meeletut, mida keegi su isast ei ootaks?
Noo…ülikooli ajal oli isa pikkade blondide juustega bändimees ansamblis FIX (ema ütles, et tal oli palju austajannasid) ja peale seda oli ta ka 2 aastat Nõukogude Liidu armee ohvitser.

Mis on sinu ja su isa kõige sarnasemad ja erinevamad jooned?
Tegelikult ma olen väga oma isa moodi. Me oleme mõlemad sellised, kellele meeldib kogu aeg midagi teha. Näiteks meeldib meile suvel näiteks kossu koos mängida. Kuna meil on hästi palju ühiseid huvisid, võib öelda et isa huvid on mulle üle kandunud. Kui ma väike olin käisime isaga hästi palju spordivõistlustel koos ja suusatamas talvel. Ma ei ütleks, et ma olen oma isa prototüüp, aga vahe on meil ehk see, et mina olen ööinimene ja isa on hommikuinimene.

Mis mõttes?
No talle meeldib kell 3 öösel üles ärgata ja hakata töid parandama ja mulle meeldib kell 3 öösel magama minna.

Kui erinev on su isa koolis võrreldes koduga?
(Vaikib pikalt)…Ma olen nii palju mõelnud selle peale, tegelikult kodus on ta üldiselt lihtsalt väga väsinud kuna ta koolis jookseb kogu aeg ringi, seega kodus ta lihtsalt istub, sööb ja magab. Nädalavahetusiti käib ta ikka väljas ka. Aa, nüüd ma tean erinevust-kodus ta ei kanna lipsu!

Hendrik Ahuna (ema Heli Ahuna):

Mis on kõige veidram/šokeerivam/jubedam lugu või jutt, mis sul seoses emaga meelde tuleb, mida keegi ei tea?
Mul ema annab süüa vastavalt hinnetele.

Mis mõttes?
Ma ei tahaks sellest rääkida…

Kui palju sa kodus aega kulutad ajaloo õppimisele?
(Naerab kõva häälega)…Kuus või? Nädalas?

No ütleme nädalas…
Kui töö on siis pool tundi või niikaua, kui ema viitsib seletada.

Kuidas hindad abituriendina läbisaamist oma rebasega?
(Naerab)…Misasja? Mis mõttes nagu? Me saame hästi läbi…

Ma ei rahuldu sellise vastusega…
(Naerab)…Ma ei ütle sulle rohkem!

Kui tihti saad sa kooli peal vihaseid pilke oma ema poolt koostatud kontrolltööde pärast? Kas on välja kujunenud ka püsivad vingujad?
Peaaegu iga päev saan. Põhilised on 12A, 12C,11B ja siis Erkki Junolainen 9-dast.

Mis nad räägivad sulle siis?
Paluvad hindeid muuta kodus ja küsivad töö küsimusi ja siis peale tööd sõimavad.

No ja mis sa siis vastad neile?
Mul ei ole midagi vastata, emal on kõik väga hästi ära peidetud.

Kirjelda oma ema paari sõnaga.
Hästi kuri!

Millega tegeled nädalavahetusiti? Kas seda ka kardad, et ema koolis teistele õpetajatele räägib, mis jamaga sa jälle hakkama said?
Ei karda, sest tal on endal piisavalt häbi.

Seega nädalavahetused on sul metsikud?
Kuidas kunagi.

Kas sa kunagi õpetajaks oleksid nõus saama?
Kui palgad paraneksid, siis küll.

Mida sa õpetaksid?
(Naerab)…Ajalugu!

Kuidas su ema suhtuks tüdrukusse, kelle sa tood koju õhtusöögile ja tutvustad teda oma pruudina, kui su ema teda õpetama peaks järgmine päev?
Tunnis natuke mõnitaks ehk. Kutsuks tunnis järgmine päev vastama!

Hendrik, blondi peaga, mõnusa suhtumisega, ilus poiss nagu sa oled-kas pead koolis austajaid kurikaga eemale peletama?
(Naerab)…Ei kommenteeri…Minu arust ei pea aga Merili on nagu suhteliselt vihane. Ise ma nagu mõtlen, et miks ma peaks kedagi eemale ajama?

Milline su ema koolis on?
Räägitakse, et teeb tunnis naljakaid nägusid ja poose.

Millised need poosid ja näod on siis?
Ma ei tea, mulle räägitakse, aga keegi ei oska imiteerida ( õp. Ahuna on osav!).