Arhiiv november, 2017

nov.
24

Muljeid kulinaarsest teatrist

2017 Muljeid kulinaarsest teatrist kommenteerimine on välja lülitatud

9. novembri õhtupoolikul toimus Tallinna Teeninduskooli (Teko) õpilaste korraldatud kulinaarne teater, mida sai erinevatest üldhariduskoolidest kaks õpilast täiesti tasuta nautima minna. Ka meile pakuti seda võimalust ning kuna priist toidust ja sellega kaasnevast meelelahutusest niisama ikka ära öelda ei saa, võtsimegi pakkumise vastu.
Kui alles lauahõbedat poleeriti, olime meie juba jõudnud lähedal asuvasse trammipeatusesse, kuid et mitte paista liialt agarad, tegime väikese jalutuskäigu ning tutvusime õhtuse Lasnamäega. Julgust kogudes ja otsusele jõudes, et ehk ongi viisakas varem kohale jõuda, astusime küünaldega ääristatud kooliuksest sisse. Meie õnneks olid kõik kokad ja teenindajad nii keskendunult töös, et meid ei pandud alguses tähelegi. Varsti jõudsid ka teiste koolide esindajad ja meile tehti põgus koolituur. Nägime päris mitut õppekööki ja üleüldiselt maja, mis oli meie arust väga huvitava arhitektuuriga, ning sellest, mida vaadata, kindlasti puudu ei jäänud. Üsna pea oligi kell nii palju, et tuli minna õhtusöögile. Meile pakuti erinevaid suupisteid ja tervitusjooki ning siis jõudiski kätte aeg suunduda lauda, kuid olude sunnil pidime just meie kaks eraldi istuma. Siis saime enda üllatuseks teada, et õhtust oli oodata, mitte kolme ja isegi mitte nelja, vaid tervelt viit krüptiliste nimedega käiku, mis olid kõik geomeetrilises võtmes ning valmistatud õpilaste kokkuvõttena koka eriala peoteeninduse ainest. Nimelt oligi terve õhtu teema geomeetria, mis ei jää kindlasti reaalikatele elukaugeks. Laes rippusid keerukad geomeetrilised kujundid, mille tegemisega jääks hätta isegi vilunumad matemaatikud, ja seinu kaunistasid rippuvad jõuluvalgustused.
Õhtusöök ise oli küllaltki maitsev ning seda saatis elav muusika. Kõikidel käikudel olid köitvad nimed, näiteks “Täht on kuul” ja “Siga ruudus”. Nägime, kuidas meie endi silme ees pandi krevetid põlema, kuid olge mureta, see polnud mõne püromaani kätetöö ega õnnetus, vaid kokandustehnika, mille nimeks on flambeerimine. Ka taldrikud ei tundnud geomeetriast puudust. Neil sai näha otsekui sirkliga tehtud sealiha tükke, võrdkülgse kolmnurga kujulist kanasülti ja molekulaargastronoomia abil valmistatud erinevaid mittetasapinnalisi kujundeid toiduainetest, mis ise tavaliselt nii perfeksete mittetasapinnaliste kujunditena ei esine.
Õhtusöök möödus meil mõlemal üsnagi vaikselt ja kõik kulges kui lepase reega, kui välja arvata seika, kus Elinale kahvel pähe kukkus, ja kui paar korda mõnel kelneril keelekaste pokaali asemel laualinale läks. Lahkumisel taheti isegi meile mantel selga aidata, kuid meie keeldusime oma viisaka eestlasliku tagasihoidlikkusega. Hiljem, peale 3,5-tunnist lahusolekut, saime tänu ühtsele koduteele muljeid vahetada ja leidsime mõlemad, et kogemus oli täitsa põnev.
Teko ise tundus vägagi huvitav kool ja kui keegi näeb teenindusvaldkonnas endale tulevikku või tahab ennast lihtsalt täiendada kondiitri või kokana, siis soovitame rohkem uurida Teko veebilehelt.

Elina Liibak 135C
Regita Luukas 135C

nov.
24

Võimalik vaid Venemaal

2017 Võimalik vaid Venemaal kommenteerimine on välja lülitatud

26. oktroobril käisin filmi “Matilda” esilinastusel. Väga hea reputatsiooniga režissöör Aleksei Utšiteli uut filmi sildistati kui ajaloolist melodraamat. Venemaa viimane keiser Nikolai II ja priimabaleriin Matilda Kšessinskaja… Lühidalt, suurejooneline kostüümidraama räägib tulevase keisri ja baleriini armuintriigist. “Matilda” on keskmise taseme film, mille ajalooline ja filmikunstiline väärtus on kaheldav. Tõepoolest, sellega lõppekski artikkel minu isiklikust arvamusest selle filmi kohta. Antud juhul ei lase mul seda teha tohutu suur tähelepanu, mis filmile omistati ning alusetu skandaal, mida filmi ümber tekitati.
Et lugeja mõistaks “tohutu suure” ja “alusetu” tähendust antud kontekstis, annan lühiülevaate filmi tootmise kronoloogiast. Filmimisega alustati aastal 2014. Juba tootmise algstaadiumil hakkasid Venemaa avaliku elu tegelased vaidlema filmi üle. Skandaal seisnes selles, et nimelt solvab film usklike tundeid. Väideti, et õigeusu kiriku poolt pühakuks kuulutatud keisrit ei tohiks näidata tavainimese võtmes ning film mõnitab õigeusku ja vene kultuuri. Kogu hype jõudis haripunkti, kui riigiduuma saadik Poklonskaja esitas nii-öelda tavainimeste kaebusi peaprokuratuurile ning palus neid kontrollida. Pärast seda leidsid aset rahutused: kinosaali seina rammiti bussiga, põletati kaks autot ning õigeusklikud tulid plakatitega tänavaile. Kõike seda tehti enne filmi esilinastust. Kas see on lollus seeriast „Võimalik vaid Venemaal“ või reklaamikampaania? Õigupoolest vastata ei saa. Mina arvan, et film on kunstilooming. Läbi oma loomingu on autoril õigus oma nägemusele ning selle edastamisele vaatajatele.
Võib tunduda, et osutasin liiga suurt tähelepanu filmi taustale, kuid see aitab paremini mõista minu arvamust. Filmist endast ei ole palju rääkida. Alustame sellest, mis oli halb. Kõige suurem küsimus on mul stsenaariumi osas. Film oli justkui mõeldud sarjana, mida kohendati kahetunniseks filmiks. Teisisõnu oli süzee katkendlik. Seda toetas halb montaaž: algul on kroonimine, seejärel kohe stseen teatris ja sekund hiljem sõidab keisrikoda rongiga. Filmi sisu on justkui ajalooline vaakum, kuhu keisririigi eliit topiti – poliitilisi ja majanduslikke sündmusi ei eksisteerinud, kuigi jutt käib 19. ja 20. sajandi vahetusest. Selline vaakum oleks põhjendatud, kui armastuslugu oleks kvaliteetselt näidatud. Näitlejad Ingeborda Dapkunaite (Dagmar), Danila Kozlovski (armunud vürst) jt tegid oma töö väga hästi ära piirides, mida neile halb stsenaarium seadis. Mulle meeldis, et võeti näitlejaid välismaalt. Lars Eidinger (Nikolai II) ning vähetuntud, kuid lootustandev Michalina Olszanska (Matilda) nägid kaadris välja väga kooskõlalised. Vaatamata sellele ei teki kaastunnet, sest peategelased olid lõpuni avamata. Lisaks häiris mind, et Nikolai II oli stsenaristide poolt näidatud lollikesena. Nüüd aga sellest, mis oli tõepoolest hea. Kiitus filmi tehnilisele poolele: kostüümid, dekoratsioonid, rekvisiidid ja grimm olid väga heal tasemel. Siinkohal kandis film epohhi edasi ning vääris nimetust „suurejooneline kostüümidraama“.
Erilist tähelepanu väärib fakt, et tegemist on Venemaa ajaloo kõige kallima filmiga: selle eelarve oli $25 miljonit. Tegemist on järjekordse riigi poolt rahastatud läbi kukkunud projektiga. Film ei teeninud isegi poolt eelarvest tagasi. Igasugune patriotismi, õigeusu või keisri halvustamine oli väljamõeldis – mina seda filmis ei näinud. Vastupidi, filmi lõpus väänati ajaloolist fakti (sündmus Hodõnka väljal) ning sellega näidati Nikolai II heas võtmes. Ootused filmile sellesama skandaali tõttu olid väga kõrged. Milline oli minu kurvastus, kui sain aru, et nägin peaaegu “seebikat”. Film ei vääri talle omistatud tähelepanu. Minu hinnang on 5/10, kuid siiski soovitan vaatama minna, et kujundada oma arvamus seoses “usklike tunnete solvamisega”.

Foto: afisha.ru

Ilja-Viljard Vronski 133C

nov.
01

oktoober 2017

2017 oktoober 2017 kommenteerimine on välja lülitatud

Seljataga on sündmusterohke ja meeleolukas september nii meile, kümnendikele, kui ka eeskujuks olevatele abiturientidele – toimus ju rets ning muu tants ja trall. Oktoobrikuuga jõudis meile kui värsketele gümnasistidele kohale, et nüüd peab reaalselt õppima hakkama ja vaba aeg kuulub kohustuslikule kirjandusele või füüsikale. Koolis veedetud aeg ületab unetunnid, õues on külmem ja pimedam, hommikune ärkamine muutub aina vaevalisemaks. Samuti on üle elatud meie päris esimene arvestuste nädal, loodame parimat! Sel aastal on meil aga veel esimesi. Leht, mida käes hoiad, on meie esimene toimetatud leht. Jõu ja nõuga on jätkuvalt Mirel küll abiks, kuid teadagi on 12. klassis vaja välja mõelda, mis ja kuidas edasi saab ning ajapuudus on alati probleemiks. Niisiis võtsimegi vastu väljakutse olla peatoimetajad ning kergendada Mireli koormat. Kaebuste ja mõtete korral tule otsi meid üles!
Veergu kirjutades olime just kooliuksel kinni lasknud vajuda ja suundusime patareide laadimiseks vaheajale. Siinkohal vajavad kõigi toetust ja hoolitsust kallid 11ndikud, kelle puhkust ilmestab uurimistöö. Kuid motivatsioonisüst on antud – kauaoodatud sõrmused on käes! Meil aga mõlgub mõttes vaid üks: “Aastake veel, aastake veel…”. Abituuriumi aasta retsept sisaldab nii magusat kui mõru. Lõpukell, märgipidu ja kõik helge juba paistab, kuid endiselt painavad arvestused, mõtted lõpueksamist ning kellel kindlad, kellel umbmäärased mõtted sellest, mis küll saab järgmisel sügisel. Neile soovime head viimase nautimist ning võtke veel kõik, mis võtta annab! Olete kõik armsaks ja kalliks saanud. Ning erinevalt neist, on meil kõik alles ees.
Aina rohkem hakkan mõistma meie deviisi “Üks kõikide, kõik ühe eest!”. Reaalis hoitakse kokku ja see on hea tunne. Me oleme üks pere ja peame toimima ühtse tervikuna, sest muidu laguneb süsteem koost. Seega, kallid koolikaaslased, hoidke üksteist, aidake ja märgake ning üks ebaõnnestunud füüsika töö ei muuda su elu just drastiliselt. Suhtu kooli eluterve mõistusega ning leia aega ka iseendale.
Päikest ja vastupidamist!
Kirke ja Karmen

Sisukord
lk 2 Toimetaja ja direktori veerg
lk 3 Hõissa! Venelaste armastatuim partei haaras taas võimu Tallinna üle! EV 100 Tehumardi öölahing.
lk 4 Katalooniast.
lk 5 Neetud valimised, nad on igal pool.
lk 6-7 Mälupildid: Taani
lk 8-9 Kõik teed viivad Pihkvasse
lk 10 Mõtteid polaarekspeditsioonist
lk 11 Arvustused
lk 12 Jah, see on vegan!
lk 13 Füüsikatunnist pilvede värve avastama.
lk 14 Õudusjutud vol 1.
lk 15 Väike maja
lk 16 Ütlused. Sudoku. Palju õnne!

Loe ajalehte!