Ajaloo esitlused: Arvo Pärt
Arvo Pärt sündis 11. septembril 1935. aastal Paides. 1938. aastal kolis pere Rakverre, kus said alguse Pärdi muusikaõpingud Rakvere Muusikakoolis Ille Martini klaveriklassis. Pärast Rakvere 1. Keskkooli lõpetamist (1954) asus ta õppima kompositsiooni Tallinna Muusikakoolis Veljo Tormise juhendamisel, õpingud katkestas sõjaväeteenistus (1954-1956).
Aastal 1957 astus Pärt Tallinna Riiklikku Konservatooriumi Heino Elleri kompositsiooniklassi, mille lõpetas 1963. aastal. Sel perioodil veel üliõpilasena loodud teostest kuuluvad mitmed tänaseni helilooja ametlikku loomenimekirja.
Aastail 1958–1967 oli Pärt helirežissöör Eesti Raadios.
Pärdi loomingu ametlik retseptsioon toonases Nõukogude Liidus oli vastuoluline ja komplitseeritud. Ühest küljest oli tegemist oma põlvkonna ühe originaalsema ja väljapaistvama heliloojaga, kelle esiettekandeid saatis publiku elav huvi ning kelle teosed kõlasid ja leidsid tunnustamist ka väljaspool Nõukogude Liitu. „Credo” esiettekandele järgnenud skandaali ei põhjustanud aga mitte niivõrd teose helikeel, vaid selle sisuline sõnum ja tekstivalik, ning ilmselt ka „ohtlikult” tugev mõju publikule. Ladinakeelse tekstiga „Credo in Iesum Christum” kuulutas helilooja avalikult oma usku, mida toonane režiim käsitles poliitilise provokatsiooni ja riigivastase sammuna. Teos keelati ning Pärdi isik ja tema senine kontsertlooming sattus mitmeks aastaks ebasoosingusse.
1967. aastast on Pärt vabaloominguline helilooja. Pärast „Credo“ juhtumit töötas ta filmimuusikuna (põhiliselt nuku -ja joonisfilmid).
1980. aastal oli Pärtide perekond sunnitud emigreeruma – algul Viini, seejärel Berliini, kuhu jäädi ligi 30 aastaks.
Pärdi varasemad teosed olid loodud klassikalistes ja kinnistunud tehnikates. Nüüd aga tahtis ta leiutada uue kompositsioonitehnika. Selle tõttu 1970-te alguses viisid uue tehnika otsingud Arvo loomingulisse kriisi. 1972. aastal pöördus õigeusku. 1976. aastal valmis lõpuks uus kompositsioonitehnika, mille nimeks sai tintinnabuli (tintinnabulum – ladina keeles „kelluke”).
1984. aastal sai alguse helilooja tänaseni kestev koostöö tunnustatud plaadifirma ECM asutaja, produtsent Manfred Eicheriga. Samal aastal ilmus ECM-i egiidi all Pärdi autoriplaat „Tabula rasa”, mille edu tõi tema loomingule kuulajaid üle terve maailma. Pärdi muusika jõudis kiiresti nimekate orkestrite ja ansamblite repertuaari ning sealt edasi paljudele heliplaatidele.
Järgmistel aastatel kasvas Pärdi populaarsus aina rohkem. Talle hakati esitama tellimusi välismaised kirikukogudused, Euroopa riikide aristokraadid (Hannoveri printsessi tellimus Monaco vürsti Rainier lll valitsemise 50. aastapäevaks). Ta sai hulgaliselt auhindu, millest enamus olid ikkagi välismaised.
2010. aastal naases Pärt tagasi Eestise ning asutas Arvo Pärdi keskuse Laulasmaal, mille peamine eesmärk on helilooja isikuarhiivi loomine ning mille töös helilooja ja tema perekond ka ise osaleb. 2018. aastal avati veel üks Arvo Pärdi keskuse hoone.
Arvo Pärdi vanem poeg Michael on muusikaprodutsent, noorem poeg Immanuel on lendur, Pärdil on ka tütar. Arvo naine on Nora Pärt.
Pärdil on:
11 Grammy nominatsiooni
2 Grammy auhinda CD-plaatide eest (2007 – Da Pacem ja 2014 – Adam’s Lament)
Muid autasusid ja teenemärke on kokku 57
Autor: Maksim
Pilt: https://www.arvopart.ee/arvo-part/
© 2024, 139b