Koroonapäevik #5nädal
Viimane aeg siin kodus istudes on olnud rahulik. Ikka väga rahulik. Nii rahulik, et kui koolipäevi poleks, ei teakski enam, mis päev parasjagu on. Nii rahulik, et võiks panna aeda üles oma isikliku linnuvaatluspunkti ja rahulikult kõik linnud, kes aias käivad ja laulavad, üles märkida. Nii rahulik, et ema, kellele filmid ega kino ei meeldi ja kes neist suure kaarega mööda käib, oli nõus ühte filmi vaatama. Nii rahulik, et vanemad otsustasid 90ndate videomängud riiulist välja võtta ja mängisid nendega hulk aega.Â
Tõesti on elu viimastel kuudel olnud väga rahulik. Paljud ütlevad, et on isegi nii rahulik, et kodus istudes võib lausa hulluks minna. Aga mina ütlen, et on nii rahulik ja mõnus kodus istuda ja mõelda, et ma ei igatsegi tagasi tsivilisatsiooni.
Olen nende nädalatega õppinud seda kuidas inimesi mõista, nendega mitte tülli minna ja kuidas tüli lepitada. Olen õppinud palju enda kohta ja jõudnud natuke lähemale elu mõttele. On aega olnud käia perega matkamas, taas avastada oma kaduma läinud andeid ja potentsiaale. Kõik see on olnud väga silmi avav ja samal ajal ka ahastav, sest kellele ikka meeldib tõde kuulda.Â
Pole olnud paremat aega omi asju ajada ja ennast hästi tunda ning võib-olla midagi uutki õppida.Â
Võib-olla õpid ära mõne uue keele või avastad järsku endas mõne uue ande või leiad, et sulle sobib India joogi või askeedi elu. Ja miks mitte, sest praegu on suurepärane aeg proovimaks askeetlust: loobuda kõigest, lukustada end oma tuppa, kustutada tuli ja istuda kuskil nurgas või lamada teki all täielikus rahus ja harmoonias ning mõelda elu mõtte üle.Â
Niimoodi mõeldes tuleb pähe palju erinevaid mõtteid ning lõpuks mõistad, kui ilus on see elu ja kui tore on, et saame elada just sellel ajal, just siin ja praegu, just nende inimestega, kes meile kallid on.
Autor: Sarah Elisabeth Tihvan
Toimetas: Anett Veskimägi
© 2024, 139b