arh137a

Sel aastal õppisime palju tundma kompassi, tingmärke kaardil ja kaardi järgi orienteerumist ning kordasime ilmkaari. Sel korral saime kaasa kompassid, mille õpetaja laenas suurest majast. Me oleksime võinud kompassina kasutada ka iPade, kuid õpetaja lõi põnnama, kartes, et keegi võib tänaval lapselt sellise peene elektroonilise vidina ära krabada.

Päev oli palav ning õpetaja ei tahtnud, et me ringi tormame, arvas, et mõistlik on rahulikult jalutada. Kui olime kokku leppinud, kuidas tegutseda, kui ära eksime, asusime paarikaupa orienteeruma ja küsimustele vastama. Ja jällegi, meie kartliku õpetaja rahustamiseks, pidime aeg-ajalt Raekoja platsilt läbi jalutama. Kui kokkulepitud ajal Raekoja ukse ees kohtusime, selgus, et lühikese jala trepi astmete arv jääbki saladuseks, sest pea kõigil olid erinevad vastused.

Seejärel külastasime Raekoja torni. Viimane poiste sats sattus torni täpselt siis, kui kell 12 lõi – kõik ehmusid algul koledasti ja mõnel jäid kõrvad lukku. Torni aknast paistis väga kaugele ja ka meri oli näha. Ka see oli üks tore praktiline koolipäev.

Toredad käsitöötunnid olid meil Nõmme Noortemajas. Päev algas koois tundidega, seejärel sõitsime liinibussiga Nõmmele ja pidasime väikese pikniku noortemaja muruplatsil – kooli sööklast pandi meile kaasa saiake ja jook. Klass jagunes kaheks rühmaks: pooled tegid keraamilisele plaadile mereteemalist seinapilti ja teised viltisid alusele kevadet. Õpetaja oli üliõnnelik, sest ülikitsastes oludes käitusime superhästi. Ka tööd said ilusad, kuigi vahepeal tundus, et mõne föönil saime hinge õhtusse – õnneks föönid mõne aja pärast toibusid ja urisesid ning kuivatasid jälle värvi. pildid tulid aga kõigil ilusad – maalijad pidid oma loomingu küll ajalehe sisse pakkima, et need ei laguneks. Viltijad kõndisid aga uhkelt tänaval, pildid paelaga kaelas. oli igati tore retk ja ettevõtmine.

Täna oli staadionil järjekordne Ohhoo!!! päev. Leiutied ja katsed ajasid silmad kirjuks. Seekordne jahe ilm soosis tulevasi teadlasi ja huvilisi nii suurest kui väikestest majadest jätkus ürituse lõpuni. Meie klassi esindasid Mihkel ja Hannes, Tormi, Elisa Marie, Indrek ja Richard, Anna ning Õnne-Liis. Parim on aga see, et ka võit tuli meie klassi – Elisa Marie tikutopsis kaamera osutus kõige populaarsemaks leiutiseks.

Käisime jälle suures majas – seekord kahes keemia tunnis, kus õp. Toomas Kangro õpetas meile, kuidas tähelepanelikult kuulata, juhendeid järgida ja katseid teha. Oli natuke õudne ja ärev tunne – mõni katse oli natuke ohtlik ka. Eriti tähelepanelik tuli olla silmadega, et oma sõrmi silma ei topiks või aineid laiali ei pritsiks. Kandikutel oli palju aineid, mida omavahel kokku kallasime. Mõnel juhul muutus katseklaas soojaks, mõnel juhul külmaks, mõnel juhul muutus klaasi sisu värviliseks, siis jälle läbbipaistvaks. Ega enam ei mäletagi, miks see kõik juhtus, meelde jäi aga see, et igal ainel on oma ülesanne.

Meil käisid külas soomlased! Nad õpetasid erinevaid mänge, kus tuleb kaaslastega suhelda ilma sõnadeta või vastupidi, suhelda nii, et keegi kellegagi midagi kokku ei lepi. Hästi tore mäng oli “Pop-pop””, kus paaris on kaks tegelast, kus üks oskab öelda ainult “pop” või “pop-pop”. Teine ei oska midagi – mõistab ainult liigutada oma kehaosi, millest paariline näiliselt kinni hoiab. Tore mäng oli ka numbrite loendamine nii, et kogu rühmast ainult üks võib öelda järgmise numri ja vaadatakse, kui kaugele jõutakse. Meie klassi rekord on “7”. oli tore ja rõõmus tund.

Pehme villaga torkimine on üks ütlemata tore tegevus kui oskad oma näpud nõelast eemal hoida. Igaüks mõtles, mida ta viltida soovib ning mis värvi vilti vajab. Töö ei olnud raske, kuigi soovitud kuju saavutamine ja kõvaks torkimine nõudis kannatust – mõni rahutum hing suutis nõela pooleks süstida. Tulemus oli aga armas ja emadele kinkimist väärt. Lemmikud vormid olid lilled, südamed ja kalad.

Tänapäeval on väga kuum teema materjalide taaskasutamine. Inimesed kulutavad palju raha pakendamisele, pakenditele ning pakendite hävitamisele. Meie aga püüdsime meisterdada ja anda materjalidele teise võimaluse. No ütleme ausalt, et kaubanduslik välimus jäi vajaka, kuid ideed olid ju suurepärased!

Seekord tutvustati meile õhku ja vett e tehti katseid tõestamaks, et meie ümber on õhku ja vett. Juhendajad olid päris osavad, kuigi kõik katsed ei õnnestunud – aga füüsikas ongi nii, et vahel õnnestub ja vahel mitte, peab teadma, mida sa tõestada soovid ja uuesti proovima. Oli päris tore tund – oli nii tossu kui pauku.

Klassiõhtu oli väga tore. Tegime viktoriini ja mängisime mänge. Me kuulasime muusikat, sõime ja tantsisime. Klassiõhtu ei läinud päris nii nagu me
lootsime, kuid kukkus väga tore välja.

Karmel, Sarah, Elisa Marie ja Gerda

Tähistasime meiegi täna lippude heiskamise ning 10- minutilise aktusega priiuse põlistamise päeva. Direktor pidas kõne ning palus meelde jätta, et 7890 päeva kestis meie esimene iseseisvus aastatel 1918 – 1940. Tänasest on meie taasiseseisvumine kestnud sama kaua ning loodame, et see nii jääbki.