arh137a

17. -18. maiks sõitsime klassireisile Taevaskotta.

Kell 8 väljus buss kooli eest. Tee peale jäi Lõunakeskus, seega ostsime sealt head ja paremat veel kaasa. Kella 12 paiku jõudsime ööbimiskohta. Seadsime end sinna sisse ja hakkasime bussiga jõe äärde sõitma, et oma kanuumatka alustada. Enne väljumist küsis klassijuhataja meilt, kas kõigi pinginaabrid on kohal, ja kõik karjusid “jaaaaa!”. Kuid hetk hiljem helistasid Kristiina, Cassandra, Gerda ja Elisa, et nemad jäid maha. Sõitsime tagasi, et nemad ka peale korjata. 

Ilmaga meil vedas: päike paistis, kuid mitte liiga kõrvetavalt. Kanuud mahutasid kolm inimest. Esimeste takistuste juures oli palju äpardusi. Meie paat läks tagurpidi, nii et sõitsime selg ees edasi. Siis me pidime jõega risti kukkunud puu alt läbi saama, kuid lõime kõik oma pead vastu puud ära. Varsti saime tunnetuse kätte ja oskasime juba paremini puude alt läbi minna. Kõik sõitsid erinevate kiirustega ja varsti olid kõige tagumised paadid kõige ees. Vahel tekkisid rasketes kohtades ummikud, kuid rahulikes kohtades polnud läheduses ühtegi paati. Ei saa mainimata jätta meie kangelast Aleksit, kes astus ühes kivises ja palkidega täidetud kohas paadist välja, et kõiki teisi sealt mööda aidata. Ise jäi ta kõige viimaseks.

Tee oli 11 km pikk ja kestis umbes 2,5 tundi, kõige kiiremad lõpetasid 2 tunniga. Ainult üks paat kukkus ümber. Kui ka viimased inimesed olid kohale jõudnud, tõstsime kanuud autosse ja sõitsime tagasi puhkekeskusesse. Meil oli ka plaanis puhkekeskuse ronimisparki minna, aga kõik olid nii väsinud, et jätsime selle vahele. 

Õhtul panime grilli püsti. Seekord olid kõigil suured vorsti- ja vahukommivarud kaasas.  Mõned poisid võtsid isegi šašlõkki kaasa. Vabadel hetkedel mängisime ka palju võrkpalli. Ükshaaval hakkasid inimesed vaikselt tuppa minema, kuid mängud ja jutud kestsid veel kaua.

 

Järgmisel hommikul tegime ekskusiooni oma puhkekeskuse lähedal metsas. Kõige pealt nautisime vaadet Suure Taevaskoja paljandi nõlvalt ning siis hakkasime alla poole liikuma. Iga vaatamisväärsuse juures rääkis giid meile legendi. Nende juures olid ka sildid, mis nendest rääkisid, kuid giid jutustas meile teistsuguseid lugusid, mida rääkisid kohalikud. Need sarnanesid palju siltidel olevate juttudega, kuid mõni tegelane oli asendatud nõiaga. Taevaskojas filmiti ka osad “Viimse reliikvia” stseenid, nendesse paikadesse giid meid järgmisena viiski. Huvitavad paigad olid ka soovikivi ja allikas, kus pesemine pidi inimest nooremana hoidma. Nii legendid, ebausud kui ka ajalugu on Taevaskoja juures väga huvitavad. 

Peale seda nautisime veel veidi aega päikest ning hakkasime kodu poole sõitma. 

Reisist valminud filmijupp: