Arhiveeritud - kategooria: ‘Uncategorized’

Kooli sĂŒnnipĂ€ev 2021

KolmapĂ€eval, 29. septembril sai meie kool 140-aastaseks. Klassijuhatajatunnis kĂ€is meil 117. lennu vilistlane Paul Keres, kes rÀÀkis oma elu- ja töökogemustest. PĂ€rast seda kogunesime loomulikult staadionile, et tĂ€histada koos kooliga sĂŒnnipĂ€eva.

Henri Smitke

28.03.2022

Keskaegne Tallinn

Kaitserajatised

Pikk Hermann

Pikk Hermann on Tallinnas Toompeal asuva Toompea linnuse edelatorn. See asub Eesti vabariigi Riigikogu hoone lÀheduses ning torni tipus lehvib Eesti lipp.

Riigilipp heisatakse igal pĂ€ikesetĂ”usul (mitte varem kui kell 7.00) ning langetatakse igal pĂ€ikeseloojangul. Lipu heiskamisel mĂ€ngitakse Eesti hĂŒmni algusfraase ning langetamisel Gustav Ernesaksa Lydia Koidula sĂ”nadele loodud laulu “Mu isamaa on minu arm”. Torn ehitati aastatel 1360-1370 ja tĂ€iendati 16. sajandil, mil torn sai oma praeguse kĂ”rguse, 45.6m. Saksa keeles tĂ€hendab Pikk Hermann pikka sĂ”dalast vĂ”i suurt pealikku. Algselt tĂ€itis Pikk Hermann valve- ja kaitsetorni ĂŒlesandeid. Torn oli köetav ning ĂŒks esimesi rajatisi, kus kasutati antiikajast pĂ€rit Ă”hukĂŒtte sĂŒsteemi. Hiljem hakati kasutama sarnast kĂŒttesĂŒsteemi ka Tallinna elamutes.

Neitsitorn

Neitsitorn on osa Tallinna linnamĂŒĂŒrist, mis asub LĂŒhikese jala vĂ€rava juures. Torni mainiti esmakordselt 1373. aastal. Saksa keeles on torni nimi MĂ€dchenthurm, mille eestikeelne tĂ”lge on Neitsitorn. Torn sai Liivi sĂ”ja ajal (1577. aastal) kannatada, peale mida ehitati torn ĂŒmber ning kuni 1626. aastani tegutses seal vangla. 1842. aastast oli torn kasutusel elamuna ning seejĂ€rel kuni 1960. aastateni asusid seal kunstnike ateljeed. 1980. aastast asub seal Neitsitorni muuseumikohvik, mis on osa Tallinna Linnamuuseumist.

Keskaegses Euroopas usuti, et kui kindlusetorni vĂ”i lossiseina mĂŒĂŒrida elus neitsi, pĂŒsib ehitus vankumatult aegade lĂ”puni. Selles suhtes polnud erandiks ka Tallinn. Kui 1360. aastal hakati Tallinna kindlusmĂŒĂŒri tĂ€iendama uue nelinurkse kaitsetorniga, otsustati selle tugevdamiseks mĂŒĂŒrida torni esimese korruse seina sĂŒĂŒtu neitsi. Vaene neidis pidi oma elu hinnaga andma tornile seninĂ€gematu vastupidavuse.

Torn pidas tÔepoolest vastu kÔigis sÔdades ja linnale osaks langenud katsumustes ning kaunistab tÀnagi Tallinna siluetti.

LĂŒhikese jala vĂ€rav

See LĂŒhikest jalga ja Pikka jalga eraldav vĂ€rav oli keskajal all-linna ja ĂŒlalinna eraldajaks, ehk eraldas lihtrahvast kĂ”rgklassist. LĂŒhike jalg oli kuni 19.sajandi lĂ”puni ainus ĂŒhendustee Toompea ja all-linna vahel. VĂ€rav ehitati 1454-56.

Kiek in de Kök

Kiek in de Kök oli Tallinna linnamĂŒĂŒri suurtĂŒkitorn, mis asetseb linnamĂŒĂŒri edelalĂ”igul. See oli lÀÀnemeremaade vĂ”imsaim kaitsetorn. Kiek in de Kök rajati oma esialgsel kujul aastatel 1475-1483.  Kiek in de Kök tĂ€hendas alamsaksa keeles ‘kiika kööki’. Torni keskmiseks lĂ€bimÔÔduks sai 17,3 meetrit ja mĂŒĂŒride paksus ulatus 4 meetrini. Kiek in de Köki tulejĂ”ud oli erinevalt teistest Tallinna tornidest vĂ€ga vĂ”imas. Siin oli vĂ€hemalt 27 laskekambrit suurtĂŒkkidele ja 30 ava kĂ€sirelvade jaoks.

Paks Margareeta

Paks Margareeta on Tallinna linnamĂŒĂŒri ĂŒks kaitsetornidest. SuurtĂŒkitorn valmis 16. sajandi alguses ja selle rajamisega lĂ”peb Tallinna linnamĂŒĂŒri ehitamise ajalugu . Nime Paks Margareeta sai torn 1842. aastal, enne seda kandis see nime Rosencrantz. Paks Margareeta oli algselt viiekorruseline torn, esimesed kolm korrust olid mĂ”eldud suurtĂŒkkidele, neljas ja viies korrus aga masikuliikorrused. Torni lĂ€bimÔÔt on 25 meetrit ja seinte paksus 4,4-6,5 meetrit. PĂ€rast PĂ”hjasĂ”da paigutati torni elama sunnitöölised ja 1830. aastatel kasutati seda vanglana. Margreeta aias asus vanakraami turg. Paks Margareeta on aja jooksul olnud SĂ”jaministeeriumi, Haridusministeeriumi ja Teedeministeeriumi valduses. Aastatel 1978-1980 rekonstrueeriti torn Meremuusemi tarbeks, mis tegutseb seal praeguseni.

Kirikud

Toomkirik

Tallinna toomkirik ehk Domus Mariana on pĂŒhendatud neitsi Maarjale, nagu ka Vana-Liivimaa. Toomkirikut mainiti esmakordselt 1219. aastal. Praegust hoonet hakati ehitama tĂ”enĂ€oliselt 1230. aastatel. Taani kuningas Valdemar II tegi Tallinna Toomkirikust Eestimaa hertsogiriigi peakiriku. Aastani 1560 oli Tallinna Toomkirik katoliiklike Tallinna piiskoppide katedraalkirik. Hiljem hakkasid kirikus tegutsema Eesti luterlikud piiskopid ja superintendendid. Tallinna Toomkirikusse on maetud rootsi vĂ€epealik Pontus De la Gardie, tema abikaasa, Rootsi kuninga Johann III tĂŒtar Sophia Gyllenhelm ning esimest vene ĂŒmbermaailmareisi juhtinud admiral Adam Johan von Krusenstern.

Oleviste kirik

Oleviste kirik on Tallinna suurim keskaegne ehitis. Kiriku nimipĂŒhaks on PĂŒha Olav – 11. sajandil Norra ristiusustamist juhtinud kuningas Olav II Haraldsson. Kiriku tĂ€pne rajamisaasta pole teada, esmakordselt mainiti kirikut 1267. aastal. TĂ€napĂ€evase mahu ja hiliskeskaegse ilme sai kirik 16. Sajandi alguse ĂŒmberehituses. Reformatsioonaegse pildirĂŒĂŒstega kirik vĂ€liselt kannatada ei saanud, kuid vÀÀrtuslik sisustus hĂ€vis. Oleviste kirikut on pidevalt kimbutanud vĂ€lk, mis on pĂ”hjustanud tulekahjusid. 29. juunil 1625 lĂ”i kiriku torni pikne ja tohutu hoone lahvatas pĂ”lema. Sellest peale tabas vĂ€lgunool jumalakoda veel kolmeteistkĂŒmnel korral.1428. aastal asutati kiriku juurde linnakool ja 1552. aastal linnaraamatukogu. TĂ€napĂ€eval on Oleviste kirikus avatud vaateplatvorm.

Oleviste kirikuga on seotud ka legend: Oleviste kirik oli omal ajal Euroopa kÔrgeim ehitus. Rajama hakati seda 1267. aastal ning ehitus vÀltas tervelt sada aastat. Kaasaegsetele tundus, otsekui oleks töid takistanud Vana Kuri ise. Lootusrikkalt kirikule nurgakivi pannud ehitusmeister kukkus tellingutelt surnuks. Ei lÀinud paremini ka jÀrgmisel kuuel mehel, kes end suursuguse hoone rajamisega sidusid. Alles kaheksas ehitusmeister, kelle nimi oli Olev, suutis tööd lÔpule viia. Ent ei jÀtkunud elupÀevi pikemalt ka temal. Ehituse lÔpetamist tÀhistavat pÀrga kirikutorni viies kuulis Olev, kuidas keegi teda alt hÔikab, kummardus vaatama ja kukkus surnuks nagu tema eelkÀijadki.

 

Niguliste kirik

Niguliste kirik oli keskajal ĂŒks Tallinna kahest kogudusekirikust ning linna tĂ€htsamaid pĂŒhakodasid. Kiriku nimipĂŒhak on PĂŒha Nikolaus, kaupmeeste ja meremeeste kaitsepĂŒhak. PĂŒhakoja rajasid Ojamaalt saabunud Saksa kaupmehed 13. sajandi keskpaigas. Niguliste kirikut on kirjalikes allikates esimest korda mainitud 1315. aastal. Esialgu oli Niguliste vĂ€ike kodakirik, 14. sajandil lisati sellele mitu kabelit. Praeguse ilme sai Niguliste kirik 15. sajandi alguses. Nigulistes on eksponeeritud ka osa Bernt Nokte teosest ,,Surmatants’’ ja gildide, tsunftide, Mustpeade Vennaskonna hĂ”bevara. Niguliste kirik oli ainuke kirik all-linnas, mis ei saanud kannatada reformatsiooni pildirĂŒĂŒstes – koguduse eestseisja lasi lukud tina tĂ€is valada, et mĂ€ratsev rahvas sisse ei pÀÀseks. Niguliste kirik sai tĂ”siselt kannatada 1944. aasta mĂ€rtsipommitamises. Muuseumi-kontserdisaalina on kirik avatud olnud 1984. aastast. Niguliste on ĂŒks ainsamaid PĂ”hja-Euroopa muuseume, mis asub endises sakraalhoones ja kus kiriklikku kunsti saab imetleda selle jaoks loodud keskkonnas.

PĂŒhavaimu kirik

PĂŒhavaimu kirik on Tallinna vĂ€ikseim keskaegne kirik. Esimesed kirjalikud andmed on pĂ€rit 1316. aastast. PĂŒhavaimu kirik oli seegikirik, kuid kirikul oli veel teinegi funktsioon – seal pidas aeg-ajalt oma avajumalateenistusi Tallinna raad. SeetĂ”ttu on kirikut mĂ”nikord nimetatud ka rae kabeliks. PĂŒhavaimu kiriku tuntuim kirikuĂ”petaja oli Balthasar Russow. Kiriku vanimaks osaks on umbes aastal 1300 ehitatud koor, kiriku torni tippu ehitati 17. sajandil uus barokne kiiver, mis meenutab vĂ€limuselt Raekoja oma. Kiriku pĂ”hjaportaali kohal asub 1684. aastast pĂ€rinev Tallinnas tuntud meistri valmistatud kell.

Mitmesugused hooned

Toomkool

Toomkool rajati peatselt pĂ€rast Toomkapiitli moodustamist (1240) piiskopliku Neitsi Maarja katedraali juurde. Toomkool on esimene Eestis rajatud koool. 1319 sai Taani kuningliku privileegi ainuĂ”iguseks rĂŒĂŒtlite ja linnakodanike poegade Ă”petamiseks. 1796 kujundati Eestimaa rĂŒĂŒtelkonna alluvuses RĂŒĂŒtliakadeemiaks, mille kasvandikud said ettevalmistuse ĂŒlikoolidesse astumiseks. Kool suleti venestamise ajal 1893, mil nĂ”uti ĂŒleminekut vene Ă”ppekeelele. Avati taas 1906. RĂŒĂŒtelkonna likvideerimise jĂ€rel (1920) tegutses saksakeelse ĂŒldhariduskoolina kuni baltisakslaste sunnitud lahkumiseni Eestist 1939.

Raekoda

Tallinna Raekoda on PĂ”hja-Euroopas ainus sĂ€ilinud gooti stiilis raekoda. Kunagise turuvĂ€ljaku lĂ”unakĂŒljel paiknev hoone on 36,8 meetrit pikk, laius lÀÀnes on 14,5 ja idas 15,2 meetrit. 1248. aastal kinnitas Taani kuningas Erik IV Adraraha Tallinnale LĂŒbecki linnaĂ”iguse, millele toetudes alustas raekojas tööd hansakaupmeeste seast valitud raad. Sellega astus Tallinn Euroopa Ă”igusruumi. Linnavalitsus töötas raekojas kuni 1970. aastani. TĂ€napĂ€evani munitsipaalomandis olev maja tĂ€idab oma ajaloolist ĂŒlesannet linna esindushoonena. Raekojast juhiti kogu linna poliitilist ja majanduslikku, osalt isegi seltskondlikku tegevust. Raekoda oli sageli kohtuhooneks ja kaupade tutvustamise kohaks. Esimest korda mainiti suure koosolekuruumiga Tallinna raekoda kinnisvararaamatus 1322. aastal. Raekoja ehituslugu ulatub 13. sajandisse, oma keskaegse kuju sai ta aastatel 1402-1404. 17. sajandil sai raekoda uue, hilis-renessanss-stiilis tornikiivri. Tallinna raekoja torni tipus 1530. aastast asuv tuulelipp Vana Toomas on kujunenud ĂŒheks Tallinna sĂŒmboliks.

Mustpeade Maja

Tallinna Mustpeade Maja on ĂŒks vĂ€heseid Tallinna vanalinnas sĂ€ilinud renessanssehitisi. See asub Pikk tĂ€nav 26. Mustpeade vennaskonna hoone kohal paiknes elamu arvatavasti juba 14. sajandil. 16. sajandi esimesel poolel ostsid selle mustpead, mil ehitati ka uus vĂ”lvimata laega saal. Hoonet on renoveeritud aastatel 1531, 1597 ja 1908. Mustpeade vennaskonna nimetus on seostatav nende kaitsepĂŒhaku PĂŒha Mauritiusega, kes legendi jĂ€rgi oli Aafrikast pĂ€rit mustanahaline. PĂŒha Mauritiuse pea on ka vennaskonna vapimĂ€rk. 

Vennaskond ĂŒhendas noori vallalisi kaupmehi enne nende Suurgildi vastuvĂ”tmist ja vĂ€lismaiseid kaupmehi, kes viibisid kĂŒll pikaajaliselt, kuid mitte alaliselt Tallinnas.

Eelmise sajandi teisel poolel vÔeti hoone kasutusele kultuurikeskusena.

Raeapteek

Tallinna Raeapteek on apteek Tallinnas Raekojaplatsil , mis tegutseb alates 15. sajandi algusest. See on vanim pĂŒsivalt tegutsenud apteek Euroopas ja ĂŒhtlasi Tallinna vanim ettevĂ”te. 1582-1911 oli apteek 10 pĂ”lve Burchardide perekonna omanduses. Esimene meditsiinilise haridusega Burchart oli 5. pĂ”lve Burchart, kes Ă”ppis Stockholmi ĂŒlikoolis. TĂ€napĂ€eval asub seal lisaks apteegile ka muuseum.

Suurgildi hoone

Tallinna Suurgild, mille liikmeteks olid linna kÔige vÔimsamad ja rikkamad kaupmehed, asutati umbes 1325. Tavaliselt valiti ka raehÀrrad Suurgildi liikmete hulgast.

Suurgild ostis oma seni puudunud hoone ehitamiseks 1406 Raekoja lĂ€heduses asuva krundi. Ehitus kestis 1407–1410, siseviimistlus lĂ”petati 1417. Suurgildi hoone on ehitatud hilisgooti stiilis. Hoone fassaadil on kĂ”ige silmatorkavamaks selle portaal koos tammepuidust ustega millel on suured pronksist koputid, mis valmistati 1430. aastal. Neid peetakse keskaegse Tallinna pronksivalu parimateks nĂ€ideteks. Suurgildi hoone on hilisgooti stiilis, sellel on olnud vĂ€ga palju funktsioone: hoones on toimunud Suurgildi liikmetest suurkaupmeeste pidustused, peetud pulmi ja jumalateenistusi (pĂ€rast Oleviste kiriku pĂ”lemist 1820. aastal), teatrietendusi, kohtuistungeid ja kontserte. 1872. aastast alates oli hoone Tallinna Börsikomitee kĂ€sutuses ning siis kutsuti hoonet Börsihooneks. Alates 1952. aastast on Suurgildi hoone olnud Eesti Ajaloomuuseumi pĂ”hihoone.

Muud rajatised ja paigad

Taani kuninga aed

Taani kuninga aia loomisel on mitmeid legende. Ühe legendi jĂ€rgi said taanlased 13.sajandil just seal oma lipu, Dannebrogi. Teise jutu jĂ€rgi pĂ€lvis kuninga aed oma nime 14.sajandil tĂ€nulikelt linnakodanikelt, sest Taani kuningas lahendas tĂŒli seoses Tallinna linnamĂŒĂŒri kavandiga. Traditsiooniks on kujunenud iga-aastane Dannebrogi – Taani lipu – pĂ€eva tĂ€histamine Taani kuninga aias. Aed on piiratud ĂŒhest kĂŒljest sĂ€ilinud Tallinna linnamĂŒĂŒriga. MĂŒĂŒr sisaldab 3 kaitsetorni. Antud torne nimetatakse Tallitorniks, Zegheni torniks ja Neitsitorniks.

Rataskaev

Tallinna vanalinnas Rataskaevu ja Dunkri tĂ€nava ristmikul asuvat mĂ€lestist Rataskaev mainiti esmakordselt 30. aprillil 1375 Tallinna pĂ€rusraamatus. Nimi ‘rataskaev’ tuleneb vee tĂ”stmiseks kasutatud seadeldise jĂ€rgi. Selle kasutamisest loobuti 19. Sajandi keskel, kui vee kvaliteet oli liialt halb. Kaev jĂ€i hooletusse ning kandis kinniajamiseni rahvapĂ€rast nime “Kassikaev”. RahvapĂ€rimuse kohaselt elanud Rataskaevu sĂŒgavuses nĂ€kk, kellele oli vaja igal aastal tuua ohver, et nĂ€kk linna ĂŒle ei ujutaks. SellepĂ€rast olnud linnaelanikel tavaks heita ohvriks kaevu lĂ”pnud loomi, eriti just kasse.

Martin VĂ€rton

05.02.2022

Eesti Arhitektuurimuuseum

24.09.2021 KĂ€isime klassiga Eesti Arhitektuurimuuseumis. Seal saime teada linnastumise kohta ning, kuidas kĂ€is elu Tallinnas aastatel 1900-1990. Koha peal jagati meid 4 gruppiks, iga grupp sai mingi asjastu Tallinna kohta uut ja pĂ”nevat teada. Minu grupi teema oli Tallinn 1940-1960. Sellel ajal oli Tallinnas NĂ”ukogude vĂ”im ning arhitektuuristiil oli poliitliselt kontrollitud, vĂ€he silmapaistev ning tuhm. Kui iga grupp olio ma töölehe valmis saanud, pidi grupp ette valmistama esitluse oma teema kohta. Esitulsed olid vĂ€ga pĂ”nevad ning enamjaolt said kĂ”ik oma töölehed tĂ€idetud. Kokku veetsime me seal aega umbes tunnikese ning pĂ€rast seda jĂ€tkusid meie tavalised tunnid ning Ă”ppetöö. Oli vĂ€gagi meeldiv kogemus ning soovitame seda kĂ”igil kĂŒlastada.

Sven-Marti Pajuri

05.02.2022

Keskaegne linn – Viljandi

Keskaegne Viljandi

  1. novembril kĂ€isime Eesti keskaegses linnas Viljandis. Seal kĂŒlastasime erinevaid ehitisi, mille juures tegime lahedaid pilte. Oli kĂŒlm, aga bossidele see pinget ei pakkunud.

Ordulinnus

Viljandi ordulinnus (saksa keeles Ordensburg Fellin) on ĂŒks esimesi Eestis rajatud kivilinnuseid. Viljandi pealinnus oli Liivimaal Riia jĂ€rel suuruselt teine pealinnus. 17. sajandi algul varemetesse jÀÀnud linnus kaevati suures osas lahti 19. sajandi lĂ”pul. SeejĂ€rel on linnusevaremed koos neid ĂŒmbritseva lossipargiga kujunenud puhkealaks ja vĂ”etud ehitismĂ€lestisena riikliku kaitse alla[. Lossivaremetes korraldatakse tĂ€napĂ€eval kontserte ja on peetud spordiĂŒritusi. Viljandi ordulinnus koosnes pealinnusest (13. ja 14. sajandi vahetusel rajatud konvendihoone) ning kolmest eeslinnusest. TĂ€napĂ€eval nimetatakse pealinnust koos seda ĂŒmbritseva I eeslinnusega KaevumĂ€eks, II eeslinnust Teiseks KirsimĂ€eks ning III eeslinnust Esimeseks KirsimĂ€eks. Sisuliselt oli keskaegne Viljandi linn neljas eeslinnus. LinnusemĂŒĂŒridest on tĂ€nini jĂ€lgitavad II eeslinnuse pĂ”hjasein, I eeslinnuse vĂ€rav ja konvendihoone vĂ€lisperimeeter. Äratuntavad on I eeslinnuse pĂ”hja- ja idakĂŒljel asunud hooned, linnuse lĂ”unakĂŒljel asunud Villu kelder ning vallikraavi ulatunud dansker.

Rippsild

Viljandi rippsild asub Viljandi ordulinnuse varemetes KaevumĂ€ge ĂŒmbritseval vallikraavil konvendihoone lÀÀnemĂŒĂŒri lĂ€hedal. Viljandi rippsild on jalakĂ€ijate rippsild Viljandi lossimĂ€gedes, riiklik ehitismĂ€lestis ja ĂŒks Viljandi linna sĂŒmboleid. Sild on 50 meetri pikkune, malmist portaalidega ja neetliidetega kinnitatud profiilterasest tarindiga. Silla valmistas 1879. aastal Riia firma Felser & Co ja see asus algselt Tarvastu ordulinnuse vallikraavil, kus see kergendas Tarvastu mĂ”isniku von Mensenkampffi pereliikmete juurdepÀÀsu linnuse varemetes asuvale kabelile. 1930. aastal kinkis mĂ”isahĂ€rra Karl von Mensenkampff silla metallosad ja kandetrossid Viljandi linnale. 1931. aastal paigaldas Werner Eldringi metallitööfirma silla Viljandi lossimĂ€gedesse ĂŒle 15 meetri sĂŒgavuse Suuroru. 1995. aastal rekonstrueeriti sild pĂ”hjalikult Viljandi Rotary Klubi eestvedamisel ja Viljandi Metall AS teostusel.

LinnamĂŒĂŒr

Viljandi linnamĂŒĂŒr oli taldmikuosas 1,8–2 m paksune, ĂŒlaosas paarkĂŒmmend sentimeetrit Ă”hem, ning oletatavasti 3–5 m kĂ”rgune. Linnaga lĂ”una pool liituv Viljandi ordulinnus oli ĂŒks Liivimaa vĂ”imsamaid, pealinnusega liitus kolm eeslinnust, ka linna vĂ”ib vaadelda linnuse eelkaitsena. Ehkk kivilinnuse rajamist alustati 1224. aastal, pole esialgse linnuse kuju teada, arvatavasti oli ringmĂŒĂŒriga piiratud alal mĂ”ni vĂ€iksem kivihoone. Konvendihoone rajamiseni jĂ”uti arvatavasti 13.–14. sajandi vahetusel, eeslinnuste rajamisaeg pole teada, kuid tundub vĂ€hetĂ”enĂ€oline et sellega alustati enne 14. sajandit. Linnus jĂ€i varemetesse Poola-Rootsi sĂ”dade (1600–1622) jĂ€rel.

Viljandi Jaani kirik

Viljandi Jaani kirik on Viljandis paiknev kivikirik, kus tegutseb EELK Viljandi Jaani kogudus. Kiriku kellatornis mĂ€ngib Eesti suurim, 25 kellast koosnev kariljon TĂ”nu KĂ”rvitsa spetsiaalselt Jaani kiriku kellamĂ€ngu jaoks kirjutatud teost. Kirik asub aadressil Pikk tĂ€nav 6. Aastatel 1466-1472 rajati kompleksi kloostrikirik. Klooster tegutses Viljandis kuni Liivi sĂ”jani ning aastal 1560 see suleti. Kloostri hooned hĂ€vinesid jĂ€rgnenud sĂ”dades. Rootsi ajal aga kohandati kloostrikirik luterlikuks linnakirikuks. Kirik sai uue tornikiivri aastal 1815 ja sellest ajast alates on kiriku vĂ€limus pĂŒsinud suures plaanis muutumatuna. Jaani kirik suleti aastal 1950. aastatel ja muudeti mööblilaoks. 1986. aastal hakati hoonet rekonstrueerima kontserdisaaliks ja 1989. aastal peeti kiriku taastamise plaane. 27. detsembril 1992 teostati taas kiriku sissepĂŒhitsemine.

Viljandi Pauluse kirik

Viljandi Pauluse kirik on pĂŒhakoda Viljandis aadressil Kiriku tĂ€nav 3. Kirikus tegutseb EELK Viljandi Pauluse kogudus. Kirik otsustati ehitada pĂ€rast seda, kui kogudus jagati 1860. aastal linna- ja maakoguduseks ning Viljandi Jaani kirik jĂ€i linnakogudusele. Punastest tellisest ja maakivist ehitatud uusgooti stiilis hoone projekteeris arhitekt Matthias von Holst. Kirik pĂŒhitseti 30. oktoobril 1866. Kiriku interjöör on avar ning kolmest kĂŒljest ĂŒmbritsetud rĂ”duga. Kirikusaali valgustab teiste seas erakordselt suur kroonlĂŒhter, mille kogudus hankis NĂŒrnbergist. Seal asub kauni prospektiga Eesti suurim tĂ€ismehaanilise traktuuriga orel, mille on valmistanud Guido Knauff. 

Viljandi raekoda

Viljandi raekoda asub LinnavĂ€ljaku ÀÀres Linnu tĂ€nav 2. Praeguse ĂŒsna moodsa ehitise asemel oli algul vana raekoda, mis oli ĂŒks neljast vanemast sĂ€ilinud kivimajast viljandis. Esialgsest on sĂ€ilinud vaid esimese korruse mĂŒĂŒrid. Kellatorn Hoone oli ehitatud ajavahemikus 1768-1774 elumajana justiitsbĂŒrgermeister Johann Nicolaus Ottole ning kuulus stiili jĂ€rgi murtud kelpkatusega lĂ”ppevasse barokiajastusse. 1838. aastal ehitati majale kellatorn. 1930. aastate alguseks oli vana raekoda oma aja Ă€ra elanud ja omadega lĂ€bi – talad ja katused olid mĂ€dad. Linnainsener Erich Otting projekti jĂ€rgi ehitati raekoda ĂŒmber ning 1932. aasta jaaniööl tegi oma esimesed löögid Saksa firmalt tellitud uus vastne kell. Algne tornikell oli puust ratastega, raekoja vahi kohustus oli kell hommikul Ă”igeks panna.Raekoja ĂŒmberehitamine oli osa Viljandi ĂŒldisest moderniseerimise plaanist, mille korraldajaks sai koolmeistrikutsega linnapea August Maramaa. Linnapeale rajati 2007. aastal pronksist mĂ€lestusmĂ€rk.

Fotod: erakogu

Autorid: Henri, Oliver, Tristan, Kevin, Christopher, Gregor T.

07.12.2021

Keskaegne linn – PĂ€rnu

Koidula park

Koidula park on PĂ€rnu kesklinna ĂŒks armastatumaid parke, kus saab nautida lillede ilu ja purskkaevu vulinat. Park avati 1929. aastal ja on pĂŒhendatud Lydia Koidulale, kes elas aastatel 1843-1886. Koos pargiga avati ka Lydia Koidula monument, mille autor on Amandus Adamson. AvamisjĂ€rgsel pidustusel Endla teatri majas pidas Koidulast kĂ”ne Aino Kallas. Lydia Koidula oli eesti luuletaja ja proosakirjanik. Kokku kirjutas ta 4 nĂ€identit, 86 proosateost ja ĂŒle 300 luuletuse. Lydia Koidula oli Johann Voldemar Jannseni, Perno Postimehe asutaja, tĂŒtar. Lydia aitas isa Perno Postimehega juba 12 aastasena, sealt arvatavasti sai ta ka kogemuse, mis aitas tal saada ĂŒheks tĂ€htsaimaks Ă€rkamisaja luuletajaks ja kirjanikuks.

Brackmanni park

Barckmanni park on park PĂ€rnu kesklinna. Park on nimetatud Oskar Brackmanni jĂ€rgi. Park rajati 1930. Aastatel endise PĂ€rnu vallikraavi alale. Rahvas kutsus parki sellel ajal PĂ€tsi pargiks, sest sinna plaaniti rajada Konstatin PĂ€tsi ausammas. 1970. Aastatel ĂŒhendati park kohe kĂ”rvalasuva Koidula pargiga. Bracmanni nime sai park alles 1991. Aastal, kui seal avati Oskar Brackmanni mĂ€lestusmĂ€rk. Oskar Brackmann (1841-1927) oli baltisakslane. Ta oli PĂ€rnu raehĂ€rra, bĂŒrgermeister ja linnapea aastatel 1879-1915 ja 1918. Brackmanni linnapeaks oleku ajal sai PĂ€rnu raudteeĂŒhenduse Valga ja Tallinnaga, esimese linnana tolleaegsel Tsaari-Venemaal vĂ”eti kasutusele elektrivalgustus.

 

Eliisabeti kirik

1741 andis Vene keisrinna Jelizaveta Petrovna kĂ€su rajada PĂ€rnusse luterlik kirik. Kiriku nurgakivi pandi maha 25. juuli 1744 ning ehitusmeistriteks olid GĂŒterbock ja WĂŒlbern Riiast. Kiriku nupp ja vaskne kukk pandi tornitippu 1747 ning hiljem samal aastal vĂ”ttis raad töö vastu. Kirik sai lĂ”plikult valmis ja pĂŒhitseti 29. mĂ€rtsil 1750. 1893 ehitati kirikule tiibhoone ning tehti ĂŒleĂŒldist remonti. OrelirĂ”du sai lĂ”pliku kuju 1928 uue oreliga. II maailmasĂ”jas kannatada saanud katus vahetati vĂ€lja 1991. aastal. Kirikus on altari kĂ”rval Wilhelm Gabriel Wagneri hauaplaat, kes oli Vestringi mantlipĂ€rija ja kirikuĂ”petaja.

PĂ€rnu Katariina kirik

PĂ€rnu SuurmĂ€rter Katariina kirik (ka Jekateriina kirik) on PĂ€rnus Vee tĂ€nava ja Uue tĂ€nava nurgal asuv barokkstiilis kirik. Kirik on ehitatud arhitekt Pjotr Jegorovi projekti jĂ€rgi 1768. aastal, umbes sajand varem kui enamik teisi Ă”igeusu kirikud, mistĂ”ttu on sellel teistega vĂ”rreldes erinev arhitektuur. Kiriku rajamiseks anti korraldus pĂ€rast 1764. aastat, kui PĂ€rnus oli lĂ€bisĂ”idul olnud Venemaa keisrinna (1762–1796) Katariina II. Kirik ehitati Katariina II kĂ€sul ja rahastamisel algselt PĂ€rnu garnisonile 1752. aastal rajatud puukiriku asemele. Kirik pĂŒhitseti sisse 1769. aastal. Kirikul on kuus torni.

  

Endla Teater

PĂ€rnu aktiivseimad kĂ€sitöölised, meistrid, kaupmehed ja haritlased koostasid Vanemuise seltsi eeskujul ja C. R. Jakobsoni algatusel 1875. aastal uue laulu- ja mĂ€nguseltsi pĂ”hikirja. Uuele seltsile pandi F. R. Faehlmanni mĂŒĂŒdi „Endla jĂ€rv ja Juta” jĂ€rgi nimeks Endla.  Esimese pĂ”hikirja jĂ€rgi oli Endla Seltsi eesmĂ€rgiks laulmine, kasulike kĂ”nede pidamine ja nĂ€itemĂ€ngude mĂ€ngimine. Seltsi esimeheks sai Kristjan Erm. 1878. aastal sai Endla tegevus Peterburist kinnituse. Enne oma maja saamist tegutses Endla Selts mitmel pool PĂ€rnus. 1899. aastal ĂŒĂŒriti avaramad ruumid, kus hakati teglema nĂ€itlemisega. 1907. aastal hĂ€vines tulekahjus Endla ĂŒĂŒripind. Hakati ehitama uut Endla teatrimaja. Uue maja kavandiks valiti arhitekt H. Jungi ja insener G. Hellati projekt. 23. mail 1910 pandi majale pidulikult nurgakivi. Endla uues majas toimus 1911. aastal A. Kitzbergi “Libahunt” esietendus. 1915 PĂ€rnu kutseline teatrielu katkes, teatri ruumid vĂ”ttis ĂŒle sĂ”javĂ€ehaigla. 1918. aasta 23. veebruaril kuulutati Endla teatri rĂ”dult vĂ€lja Eesti Vabariik. Teatri juhtideks oli aastail 1918-1920 August Reiman ja aastail 1920-1922 Johann Kull. JĂ€rgmised 20 aastat oli Endla teater rahalistes raskustes. 1950 likvideeriti Endla operetitrupp ja orkester. 3. novemberil 1967 avati PĂ€rnu Endla uus teatrimaja August Jakobsoni nĂ€idendiga „VĂ”itlus rindejooneta“, lavastajaks oli Enn Toona. Uues teatrimajas oli suurem saal (600 kohta), normaalmÔÔtmetega pöördlava, avarad proovisaalid jpm. Endla teatrihoone renoveeriti pĂ”hjalikult juubeli puhul 2001. aastal. Endla teater asub PĂ€rnus tĂ€naval KeskvĂ€ljak 1.

Punane torn

Punane torn on keskaegne Uus-PĂ€rnu linnamĂŒĂŒri torn, tĂ€napĂ€eval PĂ€rnus aadressil Hommiku tĂ€nav 11. Torn ehitati 15. sajandil. See on Uus-PĂ€rnu linnamĂŒĂŒri ainus maapeal sĂ€ilinud ehitis ning PĂ€rnu vanim ehitis. Kuussada aastat tagasi vangi- ja kaitsetornina ehitatud hoone on viimase saja aasta jooksul kasutuses olnud nii laohoone, kui ka linnaarhiivina. Kohalikud mĂ€letavad seda ka kui mitmete kultuuriasutuste peatuspaika. TĂ€ies mahus vĂ”eti Punane torn aga kasutusele alles nĂŒĂŒd. Varem suletud torni endisest kaitsekorrusest – tĂ€nasest pööningukorrusest – on saanud uudne ringpanoraamkino.

Fotod: erakogu

Autorid: Alex, Hendrik T., Ainar, Rene, Sven-Marti, Rasmus

07.12.2021

Keskaegne linn – Haapsalu

Vanalinn

Haapsalu vanalinna vĂ”ib jagada keskaegseks ja 20. saj. alguse kuurordipiirkonnaks. Keskaegne osa on piiskopilinnuse ala koos keskaegse Kooli, Jaani, Vee, Linda, RĂŒĂŒtli ja VĂ€ike-Mere tĂ€navavĂ”rgu ja ehitistega.Seda ĂŒmbritseb kuurordi kĂ”rgajast pĂ€rinevate puitpitsiliste majade vöönd koos Promenaadi, Aafrika ranna ja parkidega. Haapsalu vanalinna kitsad tĂ€navad aga suunduvad mereni.

Linnus

Haapsalu piiskopilinnuse esimese etapi valmimisajaks loetakse 1300. aastat. LĂ€bi 14. ja 15. sajandi toimus aga pidev linnuse uuendamine ja ringmĂŒĂŒri kĂ”rgendamine. Linnus asub praeguse Haapsalu linna kesklinnas. Linnusel oli suur roll Liivi sĂ”jas, kus see moderniseeriti rootslaste poolt. VĂ€lismĂŒĂŒrist sissepoole ehitati veel ĂŒks vallikraav ning sellest sisse muldvall. Peale Liivi sĂ”da soovis Prantsuse pĂ€ritolu Rootsi aadliperekond kiriku ehitada grandioosseks renessansslossiks, kuid 1688. aastal toimunud tulekahju tĂ”ttu ehitustööd katkestati ning kĂ”ik peale kiriku hĂ€vis. Umbes poolteist sajandit kasutati varemetes lossi hoovi karjamaana. 18. sajandil kirik taastati, kuid sajand hiljem tormi kĂ€igus viis kevadtorm kiriku katuse ning taaskord jĂ€eti pĂŒhakorda maha kuni 1889. aastal see taaspĂŒhitseti. 1980. aastatel alustati kiriku restauratsiooniga ning aastal 2001 leiti linnuse pĂ”hjapoolse mĂŒĂŒri vastu ehitatud hĂ€sti sĂ€ilinud hoone rusud. TĂ€napĂ€eval kasutatakse linnuse varemeid ja selle hoovi nĂ€iteks kontserditeks

Toomkirik

Haapsalu Toomkirik asub Haapsalu linnuse sees ja on kivikirik. See oli 1250/1260. aastatel rajatud Saare-LÀÀne piiskopkonna peakirik ehk katedraal, kus asus Saare-LÀÀne piiskopi ametitool ehk kateeder ja tegutses piiskopi vaimulik kolleegium, Saare-LÀÀne toomkapiitel. Toomkirik on oma 15,5 m kĂ”rguste kuplitaoliste domikaalvĂ”lvide ja 425 mÂČ pindalaga ĂŒks suuremaid ĂŒhelöövilisi kirikuid PĂ”hja- ja Baltimaades. Esimest korda on kirikut mainitud 1279. aastal. Toomkirik kuulub ehitusstiililt romaanikalt gootikale ĂŒleminekustiili. Kirikus on Eestis ainulaadne ĂŒmmargune ristimiskabel, mis pĂŒstitati arvatavasti 15. sajandil. Kirik sai kannatada 23. mĂ€rtsil 1688 toimunud tulekahjus, 1726. aasta tormis hĂ€vis kiriku katus taas. Varemetes kirik taastati 19. sajandi teisel poolel. Kiriku ehitusaegne interjöör ja sisustus on hĂ€vinud. Viimane suurem restaureerimine toimus 1960. aastatel. Ristimiskabeli aknale ilmuvat igal aastal augusti tĂ€iskuuöödel saladuslik Valge Daam.

Valge daam

Valge Daami legend ulatub Saare-LÀÀne piiskopi valitsemisaega Haapsalus. Usutakse, et augusti tĂ€iskuuöödel vĂ”ib Haapsalu toomkiriku kĂŒljes asuva ristimiskabeli aknal nĂ€ha valgesse riietatud naisterahva kuju. 

Keskajal pidid kĂ”ik toomhĂ€rrad kloostri seaduste jĂ€rgi elama kasinalt ning naised ei olnud linnusesse lubatud. Kuid ĂŒks toomhĂ€rra armus eesti soost tĂŒtarlapsesse ning lahusolek tundus neile vĂ”imatu. Neiu otsustati poisirĂ”ivastes linnusesse kirikukoori lauljaks tuua. Pettus tuli avalikuks, piiskopi otsusel jĂ€eti toomhĂ€rra linnuse vangikongi nĂ€lga surema. Neiu mĂŒĂŒriti klaasi vee ja leivatĂŒkiga elusalt ristimiskabeli seina. Naise hing ei saanud rahu. Nii juba sajandeid leinab ta oma armastatut ristimiskabeli aknal ja jutustab inimestele surematu armastuse lugu.

Kohtasime valget daami ka 1902 ehitatud raudteejaamas.

Marten Henrik Kelement, Kaspar Helm, Kadriann Kummer, Nora Liisa Suislepp, Elisabeth Lauri, Gregor Gerretz, Caroline Markov, Hendrik Jaagant

04.12.2021

Keskaegne linn – Paide

Keskaegne Paide

Paidet on esmakordselt kirjalikes allikates mainitud 1265. aastal, mil Liivi ordu maameistri Konrad von Manderni eestvedamisel ordulinnust rajama hakati. Paide linnuse ja linna esialgne nimi oli Wittenstein, mis tollal aadlike seas kĂ”neldud alamsaksa keeles tĂ€hendab valget kivi. Nimi pandi ordulinnuse ehitamiseks kasutatud paekivi jĂ€rgi. LinnaĂ”iguse sai Wittenstein  30. septembril 1291 ordumeister Haltilt. JĂŒriöö ĂŒlestĂ”usu ajal 4. mail 1343 hukati Paide ordulinnuses eestlaste saadikud. (Vikipeedia 2020 s.v. Paide ajalugu)

1441. aastal kasutati esmakordselt Paide linnusetorni kujutist Paide vapina. Liivi sĂ”ja kĂ€igus langes linn nii Rootsi kui Vene vĂ€gede kĂ€tte. (Paide linna kodulehekĂŒlg) Seejuures pĂ”letasid Vene vĂ€ed 1558. aastal linna maha ning 1573. aastal tapsid Ivan Julma juhitud Moskva vĂ€ed pea kĂ”ik linnaelanikud.(Vikipeedia 2020 s.v. Paide ajalugu)

Paide ordulinnus

Liivimaa vanem riimkroonika mĂ€rgib Paide linnuse olemasolu juba 1265. aasta paiku ordumeister Konrad von Manderni ajal. Linnuse asukoht oli vĂ€ga hĂ€sti valitud. See ehitati Viljandist Tallinna viiva tee ÀÀrde soise ala keskel asuvale kĂ”rgendikule. Linnuse rajamist ei seganud ka 1238. aastal sĂ”lmitud Stensby leping, mille jĂ€rgi oli ordul keelatud  rajada JĂ€rvamaale linnuseid ilma Taani kuninga nĂ”usolekuta, sest Paide ĂŒmbrus ei kuulunud toona JĂ€rvamaale, vaid Kesk-Eesti vĂ€ikekihelkondade vööndisse. Pikka aega valitses arvamus, et linnus esimeses jaos ehitati 13. sajandi keskpaigas kĂ”rge kaheksatahuline peatorn Pikk Hermann ning alles hiljem nelinurkse pĂ”hiplaaniga kastell koos vĂ€ravakompleksiga. Kaur Alttoa ja Kalle Lange 1980. aastate arheoloogiliste uuringute pĂ”hjal on aga arvatud, et Pikk Hermann ehitati koos teiste linnuseehitistega alles 14. sajandi alguses

14. sajandil oli Paide linnus kastellilaadne nelinurkne hoonekompleks, mida ida poolt kaitses neljatahulise torniga eelĂ”u koos vesivĂ€ravaga. LÀÀnde jĂ€i peavĂ€rav kahe tĂ”stesillaga, mille ette rajati 15. sajandi lĂ”pul ning 16. sajandi alguses kahe nurgatorniga eeslinnus, millest veel lÀÀne poole jĂ€i Lossialev ehk Rootsi alev, mis vĂ”is olla mĂŒĂŒriga ĂŒmbritsetud teine eeslinnus, kuhu majutati palgasĂ”javĂ€gi. NĂ”nda sai Paidest ringmĂŒĂŒriga ĂŒmbritsetud eeslinnustega laagerkastell. 16. sajandi lĂ”pul asuti Paides rajama kivimĂŒĂŒride ette muldkindlustusi ehk bastione. (Alliksoo et al. 2012)

Paide PĂŒha Risti kirik

Kirik on Paides eksisteerinud 13. sajandist, alguses ordulinnuses. Kiriku ehitamise aega pole teada.
  1. jaanuaril 1573. aastal lasid venelased Liivi sĂ”ja kĂ€igus Paide piiramisel Ă”hku ka PĂŒha Risti kiriku. (Ibid.)

2007.–2008. aasta Paide kirikus ning 2013. aastal kirikus ja kirikuaias arheoloog Villu Kadaka juhtimisel toimunud vĂ€litööde kĂ€igus selgus, et praegune kirikuhoone on ehitatud 18. sajandi teisel poolel keskaegse kiriku alusmĂŒĂŒridele. Leitud tugipiilari jÀÀnuste pĂ”hjal jĂ€reldati, et kirik oli jaotatud neljaks traveeks ning et hoone oli ilmselt vĂ”lvlaega. TĂ”enĂ€oliselt oli kirik kolmelööviline. Nelja travee puhul pidi jĂ€relikult kokku olema 12 vĂ”lvi, mida kandsid lisaks seintele neli piilarit. VĂ”lvide ja tugipiilarite paigutuse pĂ”hjal jĂ€reldati, et vĂ”lve kandsid arvatavasti kuus ĂŒmarsammast. (Kadakas 2013: 159-160)

Praeguse Paide kiriku hoone vorm pĂ€rineb  1909-1910. aastast. Hetkel tegutseb pĂŒhakojas EELK Paide PĂŒha Risti kogudus. (Vikipeedia 2020 s.v. Paide kirik)

Paide linna keskvÀljak

Paide keskvĂ€ljak on omapĂ€rasemaid keskvĂ€ljakuid Eestis. VĂ€listelt mÔÔtmetelt suur, kujult trapetsilaadne ja heade proportsioonidega, asudes linna plaanistruktuuris tsentraalselt ja omades linnakujunduses juhtivat kohta. See asub tĂ€pselt PĂŒha Risti kiriku kĂ”rval. KeskvĂ€ljak pĂ€rineb keskajast ning ajalooline tĂ€htsus on sellel peamiselt olnud turu- ja kauplemisplatsi nĂ€ol. SÀÀrane tĂ€htsus sĂ€ilib tĂ€napĂ€evani. KeskvĂ€ljakut ĂŒmbritsevad mitmed erinevad kauplused, Paide Raekoda ja söögikohad.

Nelja kuninga mÀlestuskivi

PĂ€rast JĂŒriöö ĂŒlestĂ”usu 4. mail 1343. aastal hukati Paide linnuses reeturlikult Saksa Ordu poolt neli eestlasest kuningat koos kolme sĂ”jasulasega. Neli kuningat olid 1343. aasta jĂŒriöö ĂŒlestĂ”usu ajal Harjumaa mĂ€ssuliste juhid. 20. augustil 1965. aastal pĂŒstitasid paidelased VallimĂ€ele seitsme mĂ”rvatud saadiku auks mĂ€lestuskivi. 

Patrik Roostfeldt, Mihkel Ratassepp, Karl Gustav JurtĆĄenko, Robert Pappel

 

04.12.2021

Keskaegne linn – Rakvere

Rakvere

Vanimad jĂ€ljed Rakvere linna asustusest on pĂ€rit praeguselt TeatrimĂ€elt, kus vanim inimtekkeline kultuurkiht on dateeritud 3.–5. sajandisse. Ilmselt selle asula kaitseks rajati VallimĂ€ele, praeguse kivilinnuse kohale, ka puitlinnus. Selle kahekordse palktaraga linnuse vanim teadaolev dateering kuulub 5.–6. sajandisse.

  1. aastal sai Rakvere linnuse juurde kujunenud Wesenberghi asula LĂŒbecki linnaĂ”igused.  Praegu on linna pindala 10,64 km2 ja elanike arv 14 984.

Rakvere keskvÀljak

Rakvere linnus

Aastail 1238-1346 kuulus Rakvere, mida saksapÀraselt Wesenbergiks (otsetÔlge eestlaste TarvanpÀÀst) kutsuma hakati, Taani kuninga Eestimaa hertsogkonna koosseisu. 

  1. sajandi keskel rajasid taanlased eestlaste muinaslinnuse asemele esimesed kivist kaitserajatised ning 14. sajandi keskpaigaks seisis VallimĂ€el taanlaste rajatud ringmĂŒĂŒrlinnus.

Rakvere linnus on aegade jooksul kuulunud nii Taani kuningatele, Liivi ordu rĂŒĂŒtelmunkadele kui ka Rootsi ja Poola riigile.

Aastail 1600-1629 toimus Poola-Rootsi sÔda, mille kÀigus poolakad 1605. aastal linnuse osaliselt Ôhku lasid, hiljem tegid seda veel ka rootslased ning sellest ajast seisab linnus varemeis. 1635. aastal kustutasid rootslased Rakvere linnuse kindluste nimekirjast.

Praegu asub Rakvere linnuses 16. sajandi linnuse eluolu kujutav teemapark, kus saab osa vĂ”tta erinevatest programmidest ja tegevustest ning seal toimuvad ka erinevad ĂŒritused.

Rakvere Kolmainu kirik

Rakvere Kolmainu kirik asub Pikal tĂ€naval ning kirik valmis 15. sajandil. PĂ”hjasĂ”jas sai kirik tugevasti kannatada: hĂ€vinesid torn, vaheseinad ja katus, aga aastaks 1730 sai kirik taastatud. Praeguses gootipĂ€rases kirikus tegutseb Eesti Evangeelsesse Luterlikku Kirikusse kuuluv Kolmainu kogudus. Kirikus leidub huvitavaid puunikerduse meistriteoseid – kantsel ja altarisein. 

Rakvere teater

  1. aasta sĂŒgisel asutati teatrihuvilisi koondav Rakvere NĂ€itlejate Ring (RNR). MĂ€ngiti peamiselt kĂ€sitööliste seltsimajas Laial tĂ€naval. Rakvere mĂ”isa endise hĂ€rrastemajakĂ”rvale hakati teatrimaja (arhitekt Johann Ostrat) ehitama 1929.aastal, ehitus kestis vaheaegadega 1940. aastani. Valminud teatrihoone avati piduliku aktusega 1940. aasta 24. veebruaril. 2004. aastast tegutseb Rakvere teater sihtasutuse Rakvere Teatrimaja koosseisus. 

Fotod: erakogu

Autorid: Karolin, Katriin, Laura, Karl-Martin, Kaur-Erik, Anette, Karl Joosep, Mark.

04.12.2021

Keskaegne linn – Tartu

  1.  novembril kĂŒlastasid 4 138.c klassi Ă”pilast ĂŒlikoolilinna Tartut, et uurida selle keskaegset ajalugu. Õpilased alustasid oma vĂ€ikesteks seiklust Keskpargis. Esimese peatuseni ei tarvitsenudki kaua kĂ”ndida, keskaegne pĂ€rand asus kohe pargi kĂ”rval. Sarnaselt Tallinnale ĂŒmbritses ka Tartut keskajal linnamĂŒĂŒr. Nagu ka Tallinnas, on Tartus linnamĂŒĂŒri piirkonnad nĂ€htavad tĂ€nava sillutisel. Samuti on Ă€ra mĂ€rgitud keskaegne hoonestus.

LinnamĂŒĂŒri piirjoon KĂŒĂŒni tĂ€naval

 

Tartu linnamĂŒĂŒrid

Tartu linnamĂŒĂŒr oli keskajal ehitatud Tartu kaitserajatiste sĂŒsteem. LinnamĂŒĂŒri hakati ehitama 13. sajandil ning see valmis mitte enne 14. sajandit. MĂŒĂŒr ĂŒmbritses keskaegset linnasĂŒdant, selle pikkuseks oli kaks kilomeetrit ja keskmine paksus kaks meetrit. LinnamĂŒĂŒr ĂŒmbritses ToomemĂ€ge, kulges pĂ”hjakĂŒljel Laia ja Kroonuaia tĂ€nava vahelisel alal nende tĂ€navatega paralleelselt. LĂ”unakĂŒljel oli Poe tĂ€nava piirkonnas. LinnamĂŒĂŒri kindlustati ja tĂ€iustati kuni PĂ”hjasĂ”jani. 1708. aastal lasi Vene armee Tartu linnamĂŒĂŒri Ă”hku, kuna kardeti linna langemist Rootsi kĂ€tte. 18. sajandil linnamĂŒĂŒril enam kaitsetĂ€hendust ei olnud. Enamik mĂŒĂŒrist on pĂ€rast suuri tulekahjusid kasutatud ehitusmaterjaliks uute hoonete rajamisel. Osa sĂ€ilinud linnamĂŒĂŒri on konserveeritud-rekonstrueeritud, kaetud katusega. Rekonstrueerimata osa seisukord on rahuldav, kohati halb. Rekonstrueeritud mĂŒĂŒriosa kĂ”rgus on 3-4 meetrit.

PĂ€rast linnamĂŒĂŒri jalutasid Ă”pilased mööda KĂŒĂŒni tĂ€navat edasi Hugo Treffneri gĂŒmnaasiumi suunas, sel korral kĂŒll mitte nende kĂŒlastamiseks, vaid koolimaja kĂ”rval asuva keskaegse Jaani kiriku nĂ€gemiseks. KĂ”nnakut ajal vĂ”is veel mĂ€rgata mööda KĂŒĂŒni tĂ€navat looklevad keskaegse hoonestuse piiri. 

Keskaegse hoonestuse piir mÀrgitud punaste tellistega. 

Paraku oli sel pĂ€eval Jaani kirikus kontsert ning seega seda kĂŒlastada polnud vĂ”imalik. KĂŒllaga said Ă”pilased kuulata kontserti kiriku ukse taga.

Jaani kiriku ukse taga kuulamine.

Jaani kiriku fassaadi kaunistavad kujud.

Kiriku torn

Tartu Jaani kirik

Tartu Jaani kirik on keskaegne gooti stiilis kirik, mis on pĂŒhendatud Ristija Johannesele. PĂŒhakoda on 63 meetrit kĂ”rge, kolmelööviline ning ehitatud peamiselt tellistest. Kirikut mainiti esimest korda 1323. aastal. Kirik on tuntud oma terrakotafiguuride poolest, mis on kĂ”ik (algselt oli neid ĂŒle tuhande) ĂŒksikult savist valmistatud, nii et kĂ”ik kujud on omanĂ€olised. Praeguseks hetkeks on kujusid sĂ€ilinud 200 ning ĂŒhe teooria jĂ€rgi kujutavad need Tartu kodanikke. Kirik on kannatada saanud Liivi sĂ”jas (1558-1583), PĂ”hjasĂ”jas (1700-1721) ning kĂ”ige hullemini mĂ€rtsipommitamise kĂ€igus (1944). Seega on kirikut ka korduvalt restaureeritud ning sellele juurdeehitusi tehtud (nt 18. sajandil ehitatud LĂŒbecki kabel). PĂ€rast mĂ€rtsipommitamist jĂ€igi kirik ĂŒle 40. aastaks varemetesse ning kiriku taaspĂŒhitsemine ja avamine toimus alles 2005. aastal. TĂ€napĂ€eval tegutseb kirikus luterlik Tartu Jaani kogudus.

 

Viimane keskaegne objekt, mida Tartus kĂŒlastada plaaniti, oli ToomemĂ€el asuv Toomkirik. Teel Toomkirikuni möödusid Ă”pilased ka 1632. aastal asutatud Tartu Ülikoolist. Ülikooli taga oli nĂ€ha Gustav II Adolfi, asutamisaastal vĂ”imul olnud Rootsi kuninga monumenti. Ülikooli tagant viib jalgtee ĂŒles ToomemĂ€ele Toomkiriku juurde. Tartlaste seas kutsutakse seda ka aeglaseks surmaks tee pikkuse ja vĂ€ikese tĂ”usu tĂ”ttu. LĂ”puks mĂ€e tippu jĂ”udes avanebki vaade Toomkirikule.

Toomkirik eemalt vaadatuna.

Kirik koosneb varemetes ja rekonstrueeritud osast, neist viimases tegutseb hetkel Tartu Ülikooli muuseum. Muuseumi kĂ”rgeimal korrusel asub aga Hullu Teadlase labor, kus saab tutvuda loodusteadustega. 

Hullu Teadlase plakat Toomkiriku ees.

Muuseumi korruste vahel saab liikuda mööda treppe, palju pĂ”nevam kogemus on aga selleks kasutada hoopis 1928. aastast pĂ€rit Schindleri lifti, mis 2018. aastal taas kĂŒlalistele avati. Lisaks muuseumile on vĂ”imalik ronida ka Toomkiriku torni, kust avaneb suurepĂ€rane vaade Kassitoomele.

Toomkiriku varemetes.

Varemed, kus on selgelt nÀha gooti stiilis kaared.

Rekonstrueeritud osa Toomkirikust, kus tegutseb Tartu Ülikooli muuseum.

 

Tartu Toomkirik

Toomkirik on ebamÀÀrases vahemikus 13.-16. sajand ehitatud gooti stiilis kirik, mis oli Tartu piiskopkonna peakirik ja Tartu piiskopi katedraal. Oskame oletada, et selle ehitamist alustati 13. sajandi kolmandal veerandil ning seejĂ€rel tĂ€iustati umbes 16. sajandini. TĂ”enĂ€oliselt oli see esialgu kavandatud kolmelöövilise kaheksatraveelise basiilikana, kuid plaanid muutusid ja ehitus jĂ€tkus kodakiriku pĂ”himĂ”tteil. Toomkirik kannatas tugevalt reformatsiooniaegse pildirĂŒĂŒste all ning jĂ€i pĂ€rast seda tĂŒhjaks ja lagunema. Liivi sĂ”jas laastasid juba Ă”nnetus seisus olevat kirikut veel venelased. Huvi toomkiriku vastu kerkis taas 1802. aastal, mil alustati raamatukogu kavandamist. See idee teostati aastatel 1804-1807 ning asus hoones kuni 1981. aastani, pĂ€rast seda kolis sinna Tartu Ülikooli muuseum.

Fotod: erakogu

Autorid: Karmen, Barbara, Ats ja Jakob

04.12.2021

AjarÀnnak

  1. septembril toimus Tallinna Reaalkoolis ajarÀnnak, kus rÀndasime tagasi aastatesse 1987-1991, meenutamaks taasiseseisvumist ning sellele eelnevaid aastaid.

PĂ€ev algas varakult, kui kogunesime hommikul kell 7.00 Komandandi aeda Eesti lippu heiskama. KĂ”net tuli pidama ka riigikogu esimees JĂŒri Ratas. Komandandi aiast liikusime ĂŒheskoos Hirve parki ning sealt edasi juba kooli. Sellel pĂ€eval olid kĂ”ik riietunud ajakohaselt ning silma jĂ€id nii mĂ”nedki toredad kostĂŒĂŒmid ja stiilid. PĂ€ev koosnes viiest ainetunnist, kus igas tunnis jagasid Ă”petajad meiega oma mĂ€lestusi Eesti taasiseseisvumise aegsest perioodist – nĂ€idati pilte, mĂ€nguasju ja riietusesemeid. Klassidel olid vĂ€ljas ka plakatid, millel oli kirjas nĂ€iteks: “Ei diktatuurile!” jms. PĂ€rast kolmandat tundi lĂ€ksime kĂ”ik koos Ă”ue, et moodustada ĂŒks vinge balti kett kooli vĂ€lisukse juurde ja staadionile. PĂ€ev kulmineerus staadionil viie etteastega, mille hulgas nĂ€itasid mehisust ja isamaalisust ka meie lennu poisid. KĂ”ige lĂ”puks saime nautida legendaarse Ivo Linna vahvaid laule ning pĂ€rast seda rÔÔmsa tujuga koju minna.

Mihkel

05.10.2021