138c

Kolmapäeval, 29. septembril sai meie kool 140-aastaseks. Klassijuhatajatunnis käis meil 117. lennu vilistlane Paul Keres, kes rääkis oma elu- ja töökogemustest. Pärast seda kogunesime loomulikult staadionile, et tähistada koos kooliga sünnipäeva.

Henri Smitke

Kaitserajatised

Pikk Hermann

Pikk Hermann on Tallinnas Toompeal asuva Toompea linnuse edelatorn. See asub Eesti vabariigi Riigikogu hoone läheduses ning torni tipus lehvib Eesti lipp.

Riigilipp heisatakse igal päikesetõusul (mitte varem kui kell 7.00) ning langetatakse igal päikeseloojangul. Lipu heiskamisel mängitakse Eesti hümni algusfraase ning langetamisel Gustav Ernesaksa Lydia Koidula sõnadele loodud laulu “Mu isamaa on minu arm”. Torn ehitati aastatel 1360-1370 ja täiendati 16. sajandil, mil torn sai oma praeguse kõrguse, 45.6m. Saksa keeles tähendab Pikk Hermann pikka sõdalast või suurt pealikku. Algselt täitis Pikk Hermann valve- ja kaitsetorni ülesandeid. Torn oli köetav ning üks esimesi rajatisi, kus kasutati antiikajast pärit õhukütte süsteemi. Hiljem hakati kasutama sarnast küttesüsteemi ka Tallinna elamutes.

Neitsitorn

Neitsitorn on osa Tallinna linnamüürist, mis asub Lühikese jala värava juures. Torni mainiti esmakordselt 1373. aastal. Saksa keeles on torni nimi Mädchenthurm, mille eestikeelne tõlge on Neitsitorn. Torn sai Liivi sõja ajal (1577. aastal) kannatada, peale mida ehitati torn ümber ning kuni 1626. aastani tegutses seal vangla. 1842. aastast oli torn kasutusel elamuna ning seejärel kuni 1960. aastateni asusid seal kunstnike ateljeed. 1980. aastast asub seal Neitsitorni muuseumikohvik, mis on osa Tallinna Linnamuuseumist.

Keskaegses Euroopas usuti, et kui kindlusetorni või lossiseina müürida elus neitsi, püsib ehitus vankumatult aegade lõpuni. Selles suhtes polnud erandiks ka Tallinn. Kui 1360. aastal hakati Tallinna kindlusmüüri täiendama uue nelinurkse kaitsetorniga, otsustati selle tugevdamiseks müürida torni esimese korruse seina süütu neitsi. Vaene neidis pidi oma elu hinnaga andma tornile seninägematu vastupidavuse.

Torn pidas tõepoolest vastu kõigis sõdades ja linnale osaks langenud katsumustes ning kaunistab tänagi Tallinna siluetti.

Lühikese jala värav

See Lühikest jalga ja Pikka jalga eraldav värav oli keskajal all-linna ja ülalinna eraldajaks, ehk eraldas lihtrahvast kõrgklassist. Lühike jalg oli kuni 19.sajandi lõpuni ainus ühendustee Toompea ja all-linna vahel. Värav ehitati 1454-56.

Kiek in de Kök

Kiek in de Kök oli Tallinna linnamüüri suurtükitorn, mis asetseb linnamüüri edelalõigul. See oli läänemeremaade võimsaim kaitsetorn. Kiek in de Kök rajati oma esialgsel kujul aastatel 1475-1483.  Kiek in de Kök tähendas alamsaksa keeles ‘kiika kööki’. Torni keskmiseks läbimõõduks sai 17,3 meetrit ja müüride paksus ulatus 4 meetrini. Kiek in de Köki tulejõud oli erinevalt teistest Tallinna tornidest väga võimas. Siin oli vähemalt 27 laskekambrit suurtükkidele ja 30 ava käsirelvade jaoks.

Paks Margareeta

Paks Margareeta on Tallinna linnamüüri üks kaitsetornidest. Suurtükitorn valmis 16. sajandi alguses ja selle rajamisega lõpeb Tallinna linnamüüri ehitamise ajalugu . Nime Paks Margareeta sai torn 1842. aastal, enne seda kandis see nime Rosencrantz. Paks Margareeta oli algselt viiekorruseline torn, esimesed kolm korrust olid mõeldud suurtükkidele, neljas ja viies korrus aga masikuliikorrused. Torni läbimõõt on 25 meetrit ja seinte paksus 4,4-6,5 meetrit. Pärast Põhjasõda paigutati torni elama sunnitöölised ja 1830. aastatel kasutati seda vanglana. Margreeta aias asus vanakraami turg. Paks Margareeta on aja jooksul olnud Sõjaministeeriumi, Haridusministeeriumi ja Teedeministeeriumi valduses. Aastatel 1978-1980 rekonstrueeriti torn Meremuusemi tarbeks, mis tegutseb seal praeguseni.

‘

Kirikud

Toomkirik

Tallinna toomkirik ehk Domus Mariana on pühendatud neitsi Maarjale, nagu ka Vana-Liivimaa. Toomkirikut mainiti esmakordselt 1219. aastal. Praegust hoonet hakati ehitama tõenäoliselt 1230. aastatel. Taani kuningas Valdemar II tegi Tallinna Toomkirikust Eestimaa hertsogiriigi peakiriku. Aastani 1560 oli Tallinna Toomkirik katoliiklike Tallinna piiskoppide katedraalkirik. Hiljem hakkasid kirikus tegutsema Eesti luterlikud piiskopid ja superintendendid. Tallinna Toomkirikusse on maetud rootsi väepealik Pontus De la Gardie, tema abikaasa, Rootsi kuninga Johann III tütar Sophia Gyllenhelm ning esimest vene ümbermaailmareisi juhtinud admiral Adam Johan von Krusenstern.

Oleviste kirik

Oleviste kirik on Tallinna suurim keskaegne ehitis. Kiriku nimipühaks on Püha Olav – 11. sajandil Norra ristiusustamist juhtinud kuningas Olav II Haraldsson. Kiriku täpne rajamisaasta pole teada, esmakordselt mainiti kirikut 1267. aastal. Tänapäevase mahu ja hiliskeskaegse ilme sai kirik 16. Sajandi alguse ümberehituses. Reformatsioonaegse pildirüüstega kirik väliselt kannatada ei saanud, kuid väärtuslik sisustus hävis. Oleviste kirikut on pidevalt kimbutanud välk, mis on põhjustanud tulekahjusid. 29. juunil 1625 lõi kiriku torni pikne ja tohutu hoone lahvatas põlema. Sellest peale tabas välgunool jumalakoda veel kolmeteistkümnel korral.1428. aastal asutati kiriku juurde linnakool ja 1552. aastal linnaraamatukogu. Tänapäeval on Oleviste kirikus avatud vaateplatvorm.

Oleviste kirikuga on seotud ka legend: Oleviste kirik oli omal ajal Euroopa kõrgeim ehitus. Rajama hakati seda 1267. aastal ning ehitus vältas tervelt sada aastat. Kaasaegsetele tundus, otsekui oleks töid takistanud Vana Kuri ise. Lootusrikkalt kirikule nurgakivi pannud ehitusmeister kukkus tellingutelt surnuks. Ei läinud paremini ka järgmisel kuuel mehel, kes end suursuguse hoone rajamisega sidusid. Alles kaheksas ehitusmeister, kelle nimi oli Olev, suutis tööd lõpule viia. Ent ei jätkunud elupäevi pikemalt ka temal. Ehituse lõpetamist tähistavat pärga kirikutorni viies kuulis Olev, kuidas keegi teda alt hõikab, kummardus vaatama ja kukkus surnuks nagu tema eelkäijadki.

Niguliste kirik

Niguliste kirik oli keskajal üks Tallinna kahest kogudusekirikust ning linna tähtsamaid pühakodasid. Kiriku nimipühak on Püha Nikolaus, kaupmeeste ja meremeeste kaitsepühak. Pühakoja rajasid Ojamaalt saabunud Saksa kaupmehed 13. sajandi keskpaigas. Niguliste kirikut on kirjalikes allikates esimest korda mainitud 1315. aastal. Esialgu oli Niguliste väike kodakirik, 14. sajandil lisati sellele mitu kabelit. Praeguse ilme sai Niguliste kirik 15. sajandi alguses. Nigulistes on eksponeeritud ka osa Bernt Nokte teosest ,,Surmatants’’ ja gildide, tsunftide, Mustpeade Vennaskonna hõbevara. Niguliste kirik oli ainuke kirik all-linnas, mis ei saanud kannatada reformatsiooni pildirüüstes – koguduse eestseisja lasi lukud tina täis valada, et märatsev rahvas sisse ei pääseks. Niguliste kirik sai tõsiselt kannatada 1944. aasta märtsipommitamises. Muuseumi-kontserdisaalina on kirik avatud olnud 1984. aastast. Niguliste on üks ainsamaid Põhja-Euroopa muuseume, mis asub endises sakraalhoones ja kus kiriklikku kunsti saab imetleda selle jaoks loodud keskkonnas.

Pühavaimu kirik

Pühavaimu kirik on Tallinna väikseim keskaegne kirik. Esimesed kirjalikud andmed on pärit 1316. aastast. Pühavaimu kirik oli seegikirik, kuid kirikul oli veel teinegi funktsioon – seal pidas aeg-ajalt oma avajumalateenistusi Tallinna raad. Seetõttu on kirikut mõnikord nimetatud ka rae kabeliks. Pühavaimu kiriku tuntuim kirikuõpetaja oli Balthasar Russow. Kiriku vanimaks osaks on umbes aastal 1300 ehitatud koor, kiriku torni tippu ehitati 17. sajandil uus barokne kiiver, mis meenutab välimuselt Raekoja oma. Kiriku põhjaportaali kohal asub 1684. aastast pärinev Tallinnas tuntud meistri valmistatud kell.

Mitmesugused hooned

Toomkool

Toomkool rajati peatselt pärast Toomkapiitli moodustamist (1240) piiskopliku Neitsi Maarja katedraali juurde. Toomkool on esimene Eestis rajatud koool. 1319 sai Taani kuningliku privileegi ainuõiguseks rüütlite ja linnakodanike poegade õpetamiseks. 1796 kujundati Eestimaa rüütelkonna alluvuses Rüütliakadeemiaks, mille kasvandikud said ettevalmistuse ülikoolidesse astumiseks. Kool suleti venestamise ajal 1893, mil nõuti üleminekut vene õppekeelele. Avati taas 1906. Rüütelkonna likvideerimise järel (1920) tegutses saksakeelse üldhariduskoolina kuni baltisakslaste sunnitud lahkumiseni Eestist 1939.

Raekoda

Tallinna Raekoda on Põhja-Euroopas ainus säilinud gooti stiilis raekoda. Kunagise turuväljaku lõunaküljel paiknev hoone on 36,8 meetrit pikk, laius läänes on 14,5 ja idas 15,2 meetrit. 1248. aastal kinnitas Taani kuningas Erik IV Adraraha Tallinnale Lübecki linnaõiguse, millele toetudes alustas raekojas tööd hansakaupmeeste seast valitud raad. Sellega astus Tallinn Euroopa õigusruumi. Linnavalitsus töötas raekojas kuni 1970. aastani. Tänapäevani munitsipaalomandis olev maja täidab oma ajaloolist ülesannet linna esindushoonena. Raekojast juhiti kogu linna poliitilist ja majanduslikku, osalt isegi seltskondlikku tegevust. Raekoda oli sageli kohtuhooneks ja kaupade tutvustamise kohaks. Esimest korda mainiti suure koosolekuruumiga Tallinna raekoda kinnisvararaamatus 1322. aastal. Raekoja ehituslugu ulatub 13. sajandisse, oma keskaegse kuju sai ta aastatel 1402-1404. 17. sajandil sai raekoda uue, hilis-renessanss-stiilis tornikiivri. Tallinna raekoja torni tipus 1530. aastast asuv tuulelipp Vana Toomas on kujunenud üheks Tallinna sümboliks.

Mustpeade Maja

Tallinna Mustpeade Maja on üks väheseid Tallinna vanalinnas säilinud renessanssehitisi. See asub Pikk tänav 26. Mustpeade vennaskonna hoone kohal paiknes elamu arvatavasti juba 14. sajandil. 16. sajandi esimesel poolel ostsid selle mustpead, mil ehitati ka uus võlvimata laega saal. Hoonet on renoveeritud aastatel 1531, 1597 ja 1908. Mustpeade vennaskonna nimetus on seostatav nende kaitsepühaku Püha Mauritiusega, kes legendi järgi oli Aafrikast pärit mustanahaline. Püha Mauritiuse pea on ka vennaskonna vapimärk. 

Vennaskond ühendas noori vallalisi kaupmehi enne nende Suurgildi vastuvõtmist ja välismaiseid kaupmehi, kes viibisid küll pikaajaliselt, kuid mitte alaliselt Tallinnas.

Eelmise sajandi teisel poolel võeti hoone kasutusele kultuurikeskusena.

Raeapteek

Tallinna Raeapteek on apteek Tallinnas Raekojaplatsil , mis tegutseb alates 15. sajandi algusest. See on vanim püsivalt tegutsenud apteek Euroopas ja ühtlasi Tallinna vanim ettevõte. 1582-1911 oli apteek 10 põlve Burchardide perekonna omanduses. Esimene meditsiinilise haridusega Burchart oli 5. põlve Burchart, kes õppis Stockholmi ülikoolis. Tänapäeval asub seal lisaks apteegile ka muuseum.

Suurgildi hoone

Tallinna Suurgild, mille liikmeteks olid linna kõige võimsamad ja rikkamad kaupmehed, asutati umbes 1325. Tavaliselt valiti ka raehärrad Suurgildi liikmete hulgast.

Suurgild ostis oma seni puudunud hoone ehitamiseks 1406 Raekoja läheduses asuva krundi. Ehitus kestis 1407–1410, siseviimistlus lõpetati 1417. Suurgildi hoone on ehitatud hilisgooti stiilis. Hoone fassaadil on kõige silmatorkavamaks selle portaal koos tammepuidust ustega millel on suured pronksist koputid, mis valmistati 1430. aastal. Neid peetakse keskaegse Tallinna pronksivalu parimateks näideteks. Suurgildi hoone on hilisgooti stiilis, sellel on olnud väga palju funktsioone: hoones on toimunud Suurgildi liikmetest suurkaupmeeste pidustused, peetud pulmi ja jumalateenistusi (pärast Oleviste kiriku põlemist 1820. aastal), teatrietendusi, kohtuistungeid ja kontserte. 1872. aastast alates oli hoone Tallinna Börsikomitee käsutuses ning siis kutsuti hoonet Börsihooneks. Alates 1952. aastast on Suurgildi hoone olnud Eesti Ajaloomuuseumi põhihoone.

Muud rajatised ja paigad

Taani kuninga aed

Taani kuninga aia loomisel on mitmeid legende. Ühe legendi järgi said taanlased 13.sajandil just seal oma lipu, Dannebrogi. Teise jutu järgi pälvis kuninga aed oma nime 14.sajandil tänulikelt linnakodanikelt, sest Taani kuningas lahendas tüli seoses Tallinna linnamüüri kavandiga. Traditsiooniks on kujunenud iga-aastane Dannebrogi – Taani lipu – päeva tähistamine Taani kuninga aias. Aed on piiratud ühest küljest säilinud Tallinna linnamüüriga. Müür sisaldab 3 kaitsetorni. Antud torne nimetatakse Tallitorniks, Zegheni torniks ja Neitsitorniks.

Rataskaev

Tallinna vanalinnas Rataskaevu ja Dunkri tänava ristmikul asuvat mälestist Rataskaev mainiti esmakordselt 30. aprillil 1375 Tallinna pärusraamatus. Nimi ‘rataskaev’ tuleneb vee tõstmiseks kasutatud seadeldise järgi. Selle kasutamisest loobuti 19. Sajandi keskel, kui vee kvaliteet oli liialt halb. Kaev jäi hooletusse ning kandis kinniajamiseni rahvapärast nime “Kassikaev”. Rahvapärimuse kohaselt elanud Rataskaevu sügavuses näkk, kellele oli vaja igal aastal tuua ohver, et näkk linna üle ei ujutaks. Sellepärast olnud linnaelanikel tavaks heita ohvriks kaevu lõpnud loomi, eriti just kasse.

Martin Värton

24.09.2021 Käisime klassiga Eesti Arhitektuurimuuseumis. Seal saime teada linnastumise kohta ning, kuidas käis elu Tallinnas aastatel 1900-1990. Koha peal jagati meid 4 gruppiks, iga grupp sai mingi asjastu Tallinna kohta uut ja põnevat teada. Minu grupi teema oli Tallinn 1940-1960. Sellel ajal oli Tallinnas Nõukogude võim ning arhitektuuristiil oli poliitliselt kontrollitud, vähe silmapaistev ning tuhm. Kui iga grupp olio ma töölehe valmis saanud, pidi grupp ette valmistama esitluse oma teema kohta. Esitulsed olid väga põnevad ning enamjaolt said kõik oma töölehed täidetud. Kokku veetsime me seal aega umbes tunnikese ning pärast seda jätkusid meie tavalised tunnid ning õppetöö. Oli vägagi meeldiv kogemus ning soovitame seda kõigil külastada.

Sven-Marti Pajuri

Keskaegne Viljandi

4. novembril käisime Eesti keskaegses linnas Viljandis. Seal külastasime erinevaid ehitisi, mille juures tegime lahedaid pilte. Oli külm, aga bossidele see pinget ei pakkunud.

Ordulinnus

Viljandi ordulinnus (saksa keeles Ordensburg Fellin) on üks esimesi Eestis rajatud kivilinnuseid. Viljandi pealinnus oli Liivimaal Riia järel suuruselt teine pealinnus. 17. sajandi algul varemetesse jäänud linnus kaevati suures osas lahti 19. sajandi lõpul. Seejärel on linnusevaremed koos neid ümbritseva lossipargiga kujunenud puhkealaks ja võetud ehitismälestisena riikliku kaitse alla[. Lossivaremetes korraldatakse tänapäeval kontserte ja on peetud spordiüritusi. Viljandi ordulinnus koosnes pealinnusest (13. ja 14. sajandi vahetusel rajatud konvendihoone) ning kolmest eeslinnusest. Tänapäeval nimetatakse pealinnust koos seda ümbritseva I eeslinnusega Kaevumäeks, II eeslinnust Teiseks Kirsimäeks ning III eeslinnust Esimeseks Kirsimäeks. Sisuliselt oli keskaegne Viljandi linn neljas eeslinnus. Linnusemüüridest on tänini jälgitavad II eeslinnuse põhjasein, I eeslinnuse värav ja konvendihoone välisperimeeter. Äratuntavad on I eeslinnuse põhja- ja idaküljel asunud hooned, linnuse lõunaküljel asunud Villu kelder ning vallikraavi ulatunud dansker.

Rippsild

Viljandi rippsild asub Viljandi ordulinnuse varemetes Kaevumäge ümbritseval vallikraavil konvendihoone läänemüüri lähedal. Viljandi rippsild on jalakäijate rippsild Viljandi lossimägedes, riiklik ehitismälestis ja üks Viljandi linna sümboleid. Sild on 50 meetri pikkune, malmist portaalidega ja neetliidetega kinnitatud profiilterasest tarindiga. Silla valmistas 1879. aastal Riia firma Felser & Co ja see asus algselt Tarvastu ordulinnuse vallikraavil, kus see kergendas Tarvastu mõisniku von Mensenkampffi pereliikmete juurdepääsu linnuse varemetes asuvale kabelile. 1930. aastal kinkis mõisahärra Karl von Mensenkampff silla metallosad ja kandetrossid Viljandi linnale. 1931. aastal paigaldas Werner Eldringi metallitööfirma silla Viljandi lossimägedesse üle 15 meetri sügavuse Suuroru. 1995. aastal rekonstrueeriti sild põhjalikult Viljandi Rotary Klubi eestvedamisel ja Viljandi Metall AS teostusel.

Linnamüür

Viljandi linnamüür oli taldmikuosas 1,8–2 m paksune, ülaosas paarkümmend sentimeetrit õhem, ning oletatavasti 3–5 m kõrgune. Linnaga lõuna pool liituv Viljandi ordulinnus oli üks Liivimaa võimsamaid, pealinnusega liitus kolm eeslinnust, ka linna võib vaadelda linnuse eelkaitsena. Ehkk kivilinnuse rajamist alustati 1224. aastal, pole esialgse linnuse kuju teada, arvatavasti oli ringmüüriga piiratud alal mõni väiksem kivihoone. Konvendihoone rajamiseni jõuti arvatavasti 13.–14. sajandi vahetusel, eeslinnuste rajamisaeg pole teada, kuid tundub vähetõenäoline et sellega alustati enne 14. sajandit. Linnus jäi varemetesse Poola-Rootsi sõdade (1600–1622) järel.

Viljandi Jaani kirik

Viljandi Jaani kirik on Viljandis paiknev kivikirik, kus tegutseb EELK Viljandi Jaani kogudus. Kiriku kellatornis mängib Eesti suurim, 25 kellast koosnev kariljon Tõnu Kõrvitsa spetsiaalselt Jaani kiriku kellamängu jaoks kirjutatud teost. Kirik asub aadressil Pikk tänav 6. Aastatel 1466-1472 rajati kompleksi kloostrikirik. Klooster tegutses Viljandis kuni Liivi sõjani ning aastal 1560 see suleti. Kloostri hooned hävinesid järgnenud sõdades. Rootsi ajal aga kohandati kloostrikirik luterlikuks linnakirikuks. Kirik sai uue tornikiivri aastal 1815 ja sellest ajast alates on kiriku välimus püsinud suures plaanis muutumatuna. Jaani kirik suleti aastal 1950. aastatel ja muudeti mööblilaoks. 1986. aastal hakati hoonet rekonstrueerima kontserdisaaliks ja 1989. aastal peeti kiriku taastamise plaane. 27. detsembril 1992 teostati taas kiriku sissepühitsemine.

Viljandi Pauluse kirik

Viljandi Pauluse kirik on pühakoda Viljandis aadressil Kiriku tänav 3. Kirikus tegutseb EELK Viljandi Pauluse kogudus. Kirik otsustati ehitada pärast seda, kui kogudus jagati 1860. aastal linna- ja maakoguduseks ning Viljandi Jaani kirik jäi linnakogudusele. Punastest tellisest ja maakivist ehitatud uusgooti stiilis hoone projekteeris arhitekt Matthias von Holst. Kirik pühitseti 30. oktoobril 1866. Kiriku interjöör on avar ning kolmest küljest ümbritsetud rõduga. Kirikusaali valgustab teiste seas erakordselt suur kroonlühter, mille kogudus hankis Nürnbergist. Seal asub kauni prospektiga Eesti suurim täismehaanilise traktuuriga orel, mille on valmistanud Guido Knauff. 

Viljandi raekoda

Viljandi raekoda asub Linnaväljaku ääres Linnu tänav 2. Praeguse üsna moodsa ehitise asemel oli algul vana raekoda, mis oli üks neljast vanemast säilinud kivimajast viljandis. Esialgsest on säilinud vaid esimese korruse müürid. Kellatorn Hoone oli ehitatud ajavahemikus 1768-1774 elumajana justiitsbürgermeister Johann Nicolaus Ottole ning kuulus stiili järgi murtud kelpkatusega lõppevasse barokiajastusse. 1838. aastal ehitati majale kellatorn. 1930. aastate alguseks oli vana raekoda oma aja ära elanud ja omadega läbi – talad ja katused olid mädad. Linnainsener Erich Otting projekti järgi ehitati raekoda ümber ning 1932. aasta jaaniööl tegi oma esimesed löögid Saksa firmalt tellitud uus vastne kell. Algne tornikell oli puust ratastega, raekoja vahi kohustus oli kell hommikul õigeks panna.Raekoja ümberehitamine oli osa Viljandi üldisest moderniseerimise plaanist, mille korraldajaks sai koolmeistrikutsega linnapea August Maramaa. Linnapeale rajati 2007. aastal pronksist mälestusmärk.

Fotod: erakogu

Autorid: Henri, Oliver, Tristan, Kevin, Christopher, Gregor T.

Koidula park

Koidula park on Pärnu kesklinna üks armastatumaid parke, kus saab nautida lillede ilu ja purskkaevu vulinat. Park avati 1929. aastal ja on pühendatud Lydia Koidulale, kes elas aastatel 1843-1886. Koos pargiga avati ka Lydia Koidula monument, mille autor on Amandus Adamson. Avamisjärgsel pidustusel Endla teatri majas pidas Koidulast kõne Aino Kallas. Lydia Koidula oli eesti luuletaja ja proosakirjanik. Kokku kirjutas ta 4 näidentit, 86 proosateost ja üle 300 luuletuse. Lydia Koidula oli Johann Voldemar Jannseni, Perno Postimehe asutaja, tütar. Lydia aitas isa Perno Postimehega juba 12 aastasena, sealt arvatavasti sai ta ka kogemuse, mis aitas tal saada üheks tähtsaimaks ärkamisaja luuletajaks ja kirjanikuks.

Brackmanni park

Barckmanni park on park Pärnu kesklinna. Park on nimetatud Oskar Brackmanni järgi. Park rajati 1930. Aastatel endise Pärnu vallikraavi alale. Rahvas kutsus parki sellel ajal Pätsi pargiks, sest sinna plaaniti rajada Konstatin Pätsi ausammas. 1970. Aastatel ühendati park kohe kõrvalasuva Koidula pargiga. Bracmanni nime sai park alles 1991. Aastal, kui seal avati Oskar Brackmanni mälestusmärk. Oskar Brackmann (1841-1927) oli baltisakslane. Ta oli Pärnu raehärra, bürgermeister ja linnapea aastatel 1879-1915 ja 1918. Brackmanni linnapeaks oleku ajal sai Pärnu raudteeühenduse Valga ja Tallinnaga, esimese linnana tolleaegsel Tsaari-Venemaal võeti kasutusele elektrivalgustus.

Eliisabeti kirik

1741 andis Vene keisrinna Jelizaveta Petrovna käsu rajada Pärnusse luterlik kirik. Kiriku nurgakivi pandi maha 25. juuli 1744 ning ehitusmeistriteks olid Güterbock ja Wülbern Riiast. Kiriku nupp ja vaskne kukk pandi tornitippu 1747 ning hiljem samal aastal võttis raad töö vastu. Kirik sai lõplikult valmis ja pühitseti 29. märtsil 1750. 1893 ehitati kirikule tiibhoone ning tehti üleüldist remonti. Orelirõdu sai lõpliku kuju 1928 uue oreliga. II maailmasõjas kannatada saanud katus vahetati välja 1991. aastal. Kirikus on altari kõrval Wilhelm Gabriel Wagneri hauaplaat, kes oli Vestringi mantlipärija ja kirikuõpetaja.

Pärnu Katariina kirik

Pärnu Suurmärter Katariina kirik (ka Jekateriina kirik) on Pärnus Vee tänava ja Uue tänava nurgal asuv barokkstiilis kirik. Kirik on ehitatud arhitekt Pjotr Jegorovi projekti järgi 1768. aastal, umbes sajand varem kui enamik teisi õigeusu kirikud, mistõttu on sellel teistega võrreldes erinev arhitektuur. Kiriku rajamiseks anti korraldus pärast 1764. aastat, kui Pärnus oli läbisõidul olnud Venemaa keisrinna (1762–1796) Katariina II. Kirik ehitati Katariina II käsul ja rahastamisel algselt Pärnu garnisonile 1752. aastal rajatud puukiriku asemele. Kirik pühitseti sisse 1769. aastal. Kirikul on kuus torni.

Endla Teater

Pärnu aktiivseimad käsitöölised, meistrid, kaupmehed ja haritlased koostasid Vanemuise seltsi eeskujul ja C. R. Jakobsoni algatusel 1875. aastal uue laulu- ja mänguseltsi põhikirja. Uuele seltsile pandi F. R. Faehlmanni müüdi „Endla järv ja Juta” järgi nimeks Endla.  Esimese põhikirja järgi oli Endla Seltsi eesmärgiks laulmine, kasulike kõnede pidamine ja näitemängude mängimine. Seltsi esimeheks sai Kristjan Erm. 1878. aastal sai Endla tegevus Peterburist kinnituse. Enne oma maja saamist tegutses Endla Selts mitmel pool Pärnus. 1899. aastal üüriti avaramad ruumid, kus hakati teglema näitlemisega. 1907. aastal hävines tulekahjus Endla üüripind. Hakati ehitama uut Endla teatrimaja. Uue maja kavandiks valiti arhitekt H. Jungi ja insener G. Hellati projekt. 23. mail 1910 pandi majale pidulikult nurgakivi. Endla uues majas toimus 1911. aastal A. Kitzbergi “Libahunt” esietendus. 1915 Pärnu kutseline teatrielu katkes, teatri ruumid võttis üle sõjaväehaigla. 1918. aasta 23. veebruaril kuulutati Endla teatri rõdult välja Eesti Vabariik. Teatri juhtideks oli aastail 1918-1920 August Reiman ja aastail 1920-1922 Johann Kull. Järgmised 20 aastat oli Endla teater rahalistes raskustes. 1950 likvideeriti Endla operetitrupp ja orkester. 3. novemberil 1967 avati Pärnu Endla uus teatrimaja August Jakobsoni näidendiga „Võitlus rindejooneta“, lavastajaks oli Enn Toona. Uues teatrimajas oli suurem saal (600 kohta), normaalmõõtmetega pöördlava, avarad proovisaalid jpm. Endla teatrihoone renoveeriti põhjalikult juubeli puhul 2001. aastal. Endla teater asub Pärnus tänaval Keskväljak 1.

Punane torn

Punane torn on keskaegne Uus-Pärnu linnamüüri torn, tänapäeval Pärnus aadressil Hommiku tänav 11. Torn ehitati 15. sajandil. See on Uus-Pärnu linnamüüri ainus maapeal säilinud ehitis ning Pärnu vanim ehitis. Kuussada aastat tagasi vangi- ja kaitsetornina ehitatud hoone on viimase saja aasta jooksul kasutuses olnud nii laohoone, kui ka linnaarhiivina. Kohalikud mäletavad seda ka kui mitmete kultuuriasutuste peatuspaika. Täies mahus võeti Punane torn aga kasutusele alles nüüd. Varem suletud torni endisest kaitsekorrusest – tänasest pööningukorrusest – on saanud uudne ringpanoraamkino.

Fotod: erakogu

Autorid: Alex, Hendrik T., Ainar, Rene, Sven-Marti, Rasmus

Vanalinn

Haapsalu vanalinna võib jagada keskaegseks ja 20. saj. alguse kuurordipiirkonnaks. Keskaegne osa on piiskopilinnuse ala koos keskaegse Kooli, Jaani, Vee, Linda, Rüütli ja Väike-Mere tänavavõrgu ja ehitistega.Seda ümbritseb kuurordi kõrgajast pärinevate puitpitsiliste majade vöönd koos Promenaadi, Aafrika ranna ja parkidega. Haapsalu vanalinna kitsad tänavad aga suunduvad mereni.

Linnus

Haapsalu piiskopilinnuse esimese etapi valmimisajaks loetakse 1300. aastat. Läbi 14. ja 15. sajandi toimus aga pidev linnuse uuendamine ja ringmüüri kõrgendamine. Linnus asub praeguse Haapsalu linna kesklinnas. Linnusel oli suur roll Liivi sõjas, kus see moderniseeriti rootslaste poolt. Välismüürist sissepoole ehitati veel üks vallikraav ning sellest sisse muldvall. Peale Liivi sõda soovis Prantsuse päritolu Rootsi aadliperekond kiriku ehitada grandioosseks renessansslossiks, kuid 1688. aastal toimunud tulekahju tõttu ehitustööd katkestati ning kõik peale kiriku hävis. Umbes poolteist sajandit kasutati varemetes lossi hoovi karjamaana. 18. sajandil kirik taastati, kuid sajand hiljem tormi käigus viis kevadtorm kiriku katuse ning taaskord jäeti pühakorda maha kuni 1889. aastal see taaspühitseti. 1980. aastatel alustati kiriku restauratsiooniga ning aastal 2001 leiti linnuse põhjapoolse müüri vastu ehitatud hästi säilinud hoone rusud. Tänapäeval kasutatakse linnuse varemeid ja selle hoovi näiteks kontserditeks

Toomkirik

Haapsalu Toomkirik asub Haapsalu linnuse sees ja on kivikirik. See oli 1250/1260. aastatel rajatud Saare-Lääne piiskopkonna peakirik ehk katedraal, kus asus Saare-Lääne piiskopi ametitool ehk kateeder ja tegutses piiskopi vaimulik kolleegium, Saare-Lääne toomkapiitel. Toomkirik on oma 15,5 m kõrguste kuplitaoliste domikaalvõlvide ja 425 m² pindalaga üks suuremaid ühelöövilisi kirikuid Põhja- ja Baltimaades. Esimest korda on kirikut mainitud 1279. aastal. Toomkirik kuulub ehitusstiililt romaanikalt gootikale üleminekustiili. Kirikus on Eestis ainulaadne ümmargune ristimiskabel, mis püstitati arvatavasti 15. sajandil. Kirik sai kannatada 23. märtsil 1688 toimunud tulekahjus, 1726. aasta tormis hävis kiriku katus taas. Varemetes kirik taastati 19. sajandi teisel poolel. Kiriku ehitusaegne interjöör ja sisustus on hävinud. Viimane suurem restaureerimine toimus 1960. aastatel. Ristimiskabeli aknale ilmuvat igal aastal augusti täiskuuöödel saladuslik Valge Daam.

Valge daam

Valge Daami legend ulatub Saare-Lääne piiskopi valitsemisaega Haapsalus. Usutakse, et augusti täiskuuöödel võib Haapsalu toomkiriku küljes asuva ristimiskabeli aknal näha valgesse riietatud naisterahva kuju. 

Keskajal pidid kõik toomhärrad kloostri seaduste järgi elama kasinalt ning naised ei olnud linnusesse lubatud. Kuid üks toomhärra armus eesti soost tütarlapsesse ning lahusolek tundus neile võimatu. Neiu otsustati poisirõivastes linnusesse kirikukoori lauljaks tuua. Pettus tuli avalikuks, piiskopi otsusel jäeti toomhärra linnuse vangikongi nälga surema. Neiu müüriti klaasi vee ja leivatükiga elusalt ristimiskabeli seina. Naise hing ei saanud rahu. Nii juba sajandeid leinab ta oma armastatut ristimiskabeli aknal ja jutustab inimestele surematu armastuse lugu.

Kohtasime valget daami ka 1902 ehitatud raudteejaamas.

Marten Henrik Kelement, Kaspar Helm, Kadriann Kummer, Nora Liisa Suislepp, Elisabeth Lauri, Gregor Gerretz, Caroline Markov, Hendrik Jaagant

Keskaegne Paide

Paidet on esmakordselt kirjalikes allikates mainitud 1265. aastal, mil Liivi ordu maameistri Konrad von Manderni eestvedamisel ordulinnust rajama hakati. Paide linnuse ja linna esialgne nimi oli Wittenstein, mis tollal aadlike seas kõneldud alamsaksa keeles tähendab valget kivi. Nimi pandi ordulinnuse ehitamiseks kasutatud paekivi järgi. Linnaõiguse sai Wittenstein  30. septembril 1291 ordumeister Haltilt. Jüriöö ülestõusu ajal 4. mail 1343 hukati Paide ordulinnuses eestlaste saadikud. (Vikipeedia 2020 s.v. Paide ajalugu)

1441. aastal kasutati esmakordselt Paide linnusetorni kujutist Paide vapina. Liivi sõja käigus langes linn nii Rootsi kui Vene vägede kätte. (Paide linna kodulehekülg) Seejuures põletasid Vene väed 1558. aastal linna maha ning 1573. aastal tapsid Ivan Julma juhitud Moskva väed pea kõik linnaelanikud.(Vikipeedia 2020 s.v. Paide ajalugu)

Paide ordulinnus

Liivimaa vanem riimkroonika märgib Paide linnuse olemasolu juba 1265. aasta paiku ordumeister Konrad von Manderni ajal. Linnuse asukoht oli väga hästi valitud. See ehitati Viljandist Tallinna viiva tee äärde soise ala keskel asuvale kõrgendikule. Linnuse rajamist ei seganud ka 1238. aastal sõlmitud Stensby leping, mille järgi oli ordul keelatud  rajada Järvamaale linnuseid ilma Taani kuninga nõusolekuta, sest Paide ümbrus ei kuulunud toona Järvamaale, vaid Kesk-Eesti väikekihelkondade vööndisse. Pikka aega valitses arvamus, et linnus esimeses jaos ehitati 13. sajandi keskpaigas kõrge kaheksatahuline peatorn Pikk Hermann ning alles hiljem nelinurkse põhiplaaniga kastell koos väravakompleksiga. Kaur Alttoa ja Kalle Lange 1980. aastate arheoloogiliste uuringute põhjal on aga arvatud, et Pikk Hermann ehitati koos teiste linnuseehitistega alles 14. sajandi alguses

14. sajandil oli Paide linnus kastellilaadne nelinurkne hoonekompleks, mida ida poolt kaitses neljatahulise torniga eelõu koos vesiväravaga. Läände jäi peavärav kahe tõstesillaga, mille ette rajati 15. sajandi lõpul ning 16. sajandi alguses kahe nurgatorniga eeslinnus, millest veel lääne poole jäi Lossialev ehk Rootsi alev, mis võis olla müüriga ümbritsetud teine eeslinnus, kuhu majutati palgasõjavägi. Nõnda sai Paidest ringmüüriga ümbritsetud eeslinnustega laagerkastell. 16. sajandi lõpul asuti Paides rajama kivimüüride ette muldkindlustusi ehk bastione. (Alliksoo et al. 2012)

Paide Püha Risti kirik

1. jaanuaril 1573. aastal lasid venelased Liivi sõja käigus Paide piiramisel õhku ka Püha Risti kiriku. (Ibid.)

2007.–2008. aasta Paide kirikus ning 2013. aastal kirikus ja kirikuaias arheoloog Villu Kadaka juhtimisel toimunud välitööde käigus selgus, et praegune kirikuhoone on ehitatud 18. sajandi teisel poolel keskaegse kiriku alusmüüridele. Leitud tugipiilari jäänuste põhjal järeldati, et kirik oli jaotatud neljaks traveeks ning et hoone oli ilmselt võlvlaega. Tõenäoliselt oli kirik kolmelööviline. Nelja travee puhul pidi järelikult kokku olema 12 võlvi, mida kandsid lisaks seintele neli piilarit. Võlvide ja tugipiilarite paigutuse põhjal järeldati, et võlve kandsid arvatavasti kuus ümarsammast. (Kadakas 2013: 159-160)

Praeguse Paide kiriku hoone vorm pärineb  1909-1910. aastast. Hetkel tegutseb pühakojas EELK Paide Püha Risti kogudus. (Vikipeedia 2020 s.v. Paide kirik)

Paide linna keskväljak

Paide keskväljak on omapärasemaid keskväljakuid Eestis. Välistelt mõõtmetelt suur, kujult trapetsilaadne ja heade proportsioonidega, asudes linna plaanistruktuuris tsentraalselt ja omades linnakujunduses juhtivat kohta. See asub täpselt Püha Risti kiriku kõrval. Keskväljak pärineb keskajast ning ajalooline tähtsus on sellel peamiselt olnud turu- ja kauplemisplatsi näol. Säärane tähtsus säilib tänapäevani. Keskväljakut ümbritsevad mitmed erinevad kauplused, Paide Raekoda ja söögikohad.

Nelja kuninga mälestuskivi

Pärast Jüriöö ülestõusu 4. mail 1343. aastal hukati Paide linnuses reeturlikult Saksa Ordu poolt neli eestlasest kuningat koos kolme sõjasulasega. Neli kuningat olid 1343. aasta jüriöö ülestõusu ajal Harjumaa mässuliste juhid. 20. augustil 1965. aastal püstitasid paidelased Vallimäele seitsme mõrvatud saadiku auks mälestuskivi. 

Patrik Roostfeldt, Mihkel Ratassepp, Karl Gustav Jurtšenko, Robert Pappel

Rakvere

Vanimad jäljed Rakvere linna asustusest on pärit praeguselt Teatrimäelt, kus vanim inimtekkeline kultuurkiht on dateeritud 3.–5. sajandisse. Ilmselt selle asula kaitseks rajati Vallimäele, praeguse kivilinnuse kohale, ka puitlinnus. Selle kahekordse palktaraga linnuse vanim teadaolev dateering kuulub 5.–6. sajandisse.

1302. aastal sai Rakvere linnuse juurde kujunenud Wesenberghi asula Lübecki linnaõigused.  Praegu on linna pindala 10,64 km2 ja elanike arv 14 984.

Rakvere keskväljak

Rakvere linnus

Aastail 1238-1346 kuulus Rakvere, mida saksapäraselt Wesenbergiks (otsetõlge eestlaste Tarvanpääst) kutsuma hakati, Taani kuninga Eestimaa hertsogkonna koosseisu. 

13. sajandi keskel rajasid taanlased eestlaste muinaslinnuse asemele esimesed kivist kaitserajatised ning 14. sajandi keskpaigaks seisis Vallimäel taanlaste rajatud ringmüürlinnus.

Rakvere linnus on aegade jooksul kuulunud nii Taani kuningatele, Liivi ordu rüütelmunkadele kui ka Rootsi ja Poola riigile.

Aastail 1600-1629 toimus Poola-Rootsi sõda, mille käigus poolakad 1605. aastal linnuse osaliselt õhku lasid, hiljem tegid seda veel ka rootslased ning sellest ajast seisab linnus varemeis. 1635. aastal kustutasid rootslased Rakvere linnuse kindluste nimekirjast.

Praegu asub Rakvere linnuses 16. sajandi linnuse eluolu kujutav teemapark, kus saab osa võtta erinevatest programmidest ja tegevustest ning seal toimuvad ka erinevad üritused.

Rakvere Kolmainu kirik

Rakvere Kolmainu kirik asub Pikal tänaval ning kirik valmis 15. sajandil. Põhjasõjas sai kirik tugevasti kannatada: hävinesid torn, vaheseinad ja katus, aga aastaks 1730 sai kirik taastatud. Praeguses gootipärases kirikus tegutseb Eesti Evangeelsesse Luterlikku Kirikusse kuuluv Kolmainu kogudus. Kirikus leidub huvitavaid puunikerduse meistriteoseid – kantsel ja altarisein. 

Rakvere teater

1921. aasta sügisel asutati teatrihuvilisi koondav Rakvere Näitlejate Ring (RNR). Mängiti peamiselt käsitööliste seltsimajas Laial tänaval. Rakvere mõisa endise härrastemajakõrvale hakati teatrimaja (arhitekt Johann Ostrat) ehitama 1929.aastal, ehitus kestis vaheaegadega 1940. aastani. Valminud teatrihoone avati piduliku aktusega 1940. aasta 24. veebruaril. 2004. aastast tegutseb Rakvere teater sihtasutuse Rakvere Teatrimaja koosseisus. 

Fotod: erakogu

Autorid: Karolin, Katriin, Laura, Karl-Martin, Kaur-Erik, Anette, Karl Joosep, Mark.

28.  novembril külastasid 4 138.c klassi õpilast ülikoolilinna Tartut, et uurida selle keskaegset ajalugu. Õpilased alustasid oma väikesteks seiklust Keskpargis. Esimese peatuseni ei tarvitsenudki kaua kõndida, keskaegne pärand asus kohe pargi kõrval. Sarnaselt Tallinnale ümbritses ka Tartut keskajal linnamüür. Nagu ka Tallinnas, on Tartus linnamüüri piirkonnad nähtavad tänava sillutisel. Samuti on ära märgitud keskaegne hoonestus.

Linnamüüri piirjoon Küüni tänaval

Tartu linnamüürid

Tartu linnamüür oli keskajal ehitatud Tartu kaitserajatiste süsteem. Linnamüüri hakati ehitama 13. sajandil ning see valmis mitte enne 14. sajandit. Müür ümbritses keskaegset linnasüdant, selle pikkuseks oli kaks kilomeetrit ja keskmine paksus kaks meetrit. Linnamüür ümbritses Toomemäge, kulges põhjaküljel Laia ja Kroonuaia tänava vahelisel alal nende tänavatega paralleelselt. Lõunaküljel oli Poe tänava piirkonnas. Linnamüüri kindlustati ja täiustati kuni Põhjasõjani. 1708. aastal lasi Vene armee Tartu linnamüüri õhku, kuna kardeti linna langemist Rootsi kätte. 18. sajandil linnamüüril enam kaitsetähendust ei olnud. Enamik müürist on pärast suuri tulekahjusid kasutatud ehitusmaterjaliks uute hoonete rajamisel. Osa säilinud linnamüüri on konserveeritud-rekonstrueeritud, kaetud katusega. Rekonstrueerimata osa seisukord on rahuldav, kohati halb. Rekonstrueeritud müüriosa kõrgus on 3-4 meetrit.

Pärast linnamüüri jalutasid õpilased mööda Küüni tänavat edasi Hugo Treffneri gümnaasiumi suunas, sel korral küll mitte nende külastamiseks, vaid koolimaja kõrval asuva keskaegse Jaani kiriku nägemiseks. Kõnnakut ajal võis veel märgata mööda Küüni tänavat looklevad keskaegse hoonestuse piiri. 

Keskaegse hoonestuse piir märgitud punaste tellistega. 

Paraku oli sel päeval Jaani kirikus kontsert ning seega seda külastada polnud võimalik. Küllaga said õpilased kuulata kontserti kiriku ukse taga.

Jaani kiriku ukse taga kuulamine.

Jaani kiriku fassaadi kaunistavad kujud.

Kiriku torn

Tartu Jaani kirik

Tartu Jaani kirik on keskaegne gooti stiilis kirik, mis on pühendatud Ristija Johannesele. Pühakoda on 63 meetrit kõrge, kolmelööviline ning ehitatud peamiselt tellistest. Kirikut mainiti esimest korda 1323. aastal. Kirik on tuntud oma terrakotafiguuride poolest, mis on kõik (algselt oli neid üle tuhande) üksikult savist valmistatud, nii et kõik kujud on omanäolised. Praeguseks hetkeks on kujusid säilinud 200 ning ühe teooria järgi kujutavad need Tartu kodanikke. Kirik on kannatada saanud Liivi sõjas (1558-1583), Põhjasõjas (1700-1721) ning kõige hullemini märtsipommitamise käigus (1944). Seega on kirikut ka korduvalt restaureeritud ning sellele juurdeehitusi tehtud (nt 18. sajandil ehitatud Lübecki kabel). Pärast märtsipommitamist jäigi kirik üle 40. aastaks varemetesse ning kiriku taaspühitsemine ja avamine toimus alles 2005. aastal. Tänapäeval tegutseb kirikus luterlik Tartu Jaani kogudus.

Viimane keskaegne objekt, mida Tartus külastada plaaniti, oli Toomemäel asuv Toomkirik. Teel Toomkirikuni möödusid õpilased ka 1632. aastal asutatud Tartu Ülikoolist. Ülikooli taga oli näha Gustav II Adolfi, asutamisaastal võimul olnud Rootsi kuninga monumenti. Ülikooli tagant viib jalgtee üles Toomemäele Toomkiriku juurde. Tartlaste seas kutsutakse seda ka aeglaseks surmaks tee pikkuse ja väikese tõusu tõttu. Lõpuks mäe tippu jõudes avanebki vaade Toomkirikule.

Toomkirik eemalt vaadatuna.

Kirik koosneb varemetes ja rekonstrueeritud osast, neist viimases tegutseb hetkel Tartu Ülikooli muuseum. Muuseumi kõrgeimal korrusel asub aga Hullu Teadlase labor, kus saab tutvuda loodusteadustega. 

Hullu Teadlase plakat Toomkiriku ees.

Muuseumi korruste vahel saab liikuda mööda treppe, palju põnevam kogemus on aga selleks kasutada hoopis 1928. aastast pärit Schindleri lifti, mis 2018. aastal taas külalistele avati. Lisaks muuseumile on võimalik ronida ka Toomkiriku torni, kust avaneb suurepärane vaade Kassitoomele.

Toomkiriku varemetes.

Varemed, kus on selgelt näha gooti stiilis kaared.

Rekonstrueeritud osa Toomkirikust, kus tegutseb Tartu Ülikooli muuseum.

Tartu Toomkirik

Toomkirik on ebamäärases vahemikus 13.-16. sajand ehitatud gooti stiilis kirik, mis oli Tartu piiskopkonna peakirik ja Tartu piiskopi katedraal. Oskame oletada, et selle ehitamist alustati 13. sajandi kolmandal veerandil ning seejärel täiustati umbes 16. sajandini. Tõenäoliselt oli see esialgu kavandatud kolmelöövilise kaheksatraveelise basiilikana, kuid plaanid muutusid ja ehitus jätkus kodakiriku põhimõtteil. Toomkirik kannatas tugevalt reformatsiooniaegse pildirüüste all ning jäi pärast seda tühjaks ja lagunema. Liivi sõjas laastasid juba õnnetus seisus olevat kirikut veel venelased. Huvi toomkiriku vastu kerkis taas 1802. aastal, mil alustati raamatukogu kavandamist. See idee teostati aastatel 1804-1807 ning asus hoones kuni 1981. aastani, pärast seda kolis sinna Tartu Ülikooli muuseum.

Fotod: erakogu

Autorid: Karmen, Barbara, Ats ja Jakob

15. septembril toimus Tallinna Reaalkoolis ajarännak, kus rändasime tagasi aastatesse 1987-1991, meenutamaks taasiseseisvumist ning sellele eelnevaid aastaid.

Päev algas varakult, kui kogunesime hommikul kell 7.00 Komandandi aeda Eesti lippu heiskama. Kõnet tuli pidama ka riigikogu esimees Jüri Ratas. Komandandi aiast liikusime üheskoos Hirve parki ning sealt edasi juba kooli. Sellel päeval olid kõik riietunud ajakohaselt ning silma jäid nii mõnedki toredad kostüümid ja stiilid. Päev koosnes viiest ainetunnist, kus igas tunnis jagasid õpetajad meiega oma mälestusi Eesti taasiseseisvumise aegsest perioodist – näidati pilte, mänguasju ja riietusesemeid. Klassidel olid väljas ka plakatid, millel oli kirjas näiteks: “Ei diktatuurile!” jms. Pärast kolmandat tundi läksime kõik koos õue, et moodustada üks vinge balti kett kooli välisukse juurde ja staadionile. Päev kulmineerus staadionil viie etteastega, mille hulgas näitasid mehisust ja isamaalisust ka meie lennu poisid. Kõige lõpuks saime nautida legendaarse Ivo Linna vahvaid laule ning pärast seda rõõmsa tujuga koju minna.

Mihkel