Keskaegne Tallinn
Kaitserajatised
Pikk Hermann
Pikk Hermann on Tallinnas Toompeal asuva Toompea linnuse edelatorn. See asub Eesti vabariigi Riigikogu hoone läheduses ning torni tipus lehvib Eesti lipp.
Riigilipp heisatakse igal päikesetõusul (mitte varem kui kell 7.00) ning langetatakse igal päikeseloojangul. Lipu heiskamisel mängitakse Eesti hümni algusfraase ning langetamisel Gustav Ernesaksa Lydia Koidula sõnadele loodud laulu “Mu isamaa on minu arm”. Torn ehitati aastatel 1360-1370 ja täiendati 16. sajandil, mil torn sai oma praeguse kõrguse, 45.6m. Saksa keeles tähendab Pikk Hermann pikka sõdalast või suurt pealikku. Algselt täitis Pikk Hermann valve- ja kaitsetorni ülesandeid. Torn oli köetav ning üks esimesi rajatisi, kus kasutati antiikajast pärit õhukütte süsteemi. Hiljem hakati kasutama sarnast küttesüsteemi ka Tallinna elamutes.
Neitsitorn
Neitsitorn on osa Tallinna linnamüürist, mis asub Lühikese jala värava juures. Torni mainiti esmakordselt 1373. aastal. Saksa keeles on torni nimi Mädchenthurm, mille eestikeelne tõlge on Neitsitorn. Torn sai Liivi sõja ajal (1577. aastal) kannatada, peale mida ehitati torn ümber ning kuni 1626. aastani tegutses seal vangla. 1842. aastast oli torn kasutusel elamuna ning seejärel kuni 1960. aastateni asusid seal kunstnike ateljeed. 1980. aastast asub seal Neitsitorni muuseumikohvik, mis on osa Tallinna Linnamuuseumist.
Keskaegses Euroopas usuti, et kui kindlusetorni või lossiseina müürida elus neitsi, püsib ehitus vankumatult aegade lõpuni. Selles suhtes polnud erandiks ka Tallinn. Kui 1360. aastal hakati Tallinna kindlusmüüri täiendama uue nelinurkse kaitsetorniga, otsustati selle tugevdamiseks müürida torni esimese korruse seina süütu neitsi. Vaene neidis pidi oma elu hinnaga andma tornile seninägematu vastupidavuse.
Torn pidas tõepoolest vastu kõigis sõdades ja linnale osaks langenud katsumustes ning kaunistab tänagi Tallinna siluetti.
Lühikese jala värav
See Lühikest jalga ja Pikka jalga eraldav värav oli keskajal all-linna ja ülalinna eraldajaks, ehk eraldas lihtrahvast kõrgklassist. Lühike jalg oli kuni 19.sajandi lõpuni ainus ühendustee Toompea ja all-linna vahel. Värav ehitati 1454-56.
Kiek in de Kök
Kiek in de Kök oli Tallinna linnamüüri suurtükitorn, mis asetseb linnamüüri edelalõigul. See oli läänemeremaade võimsaim kaitsetorn. Kiek in de Kök rajati oma esialgsel kujul aastatel 1475-1483. Kiek in de Kök tähendas alamsaksa keeles ‘kiika kööki’. Torni keskmiseks läbimõõduks sai 17,3 meetrit ja müüride paksus ulatus 4 meetrini. Kiek in de Köki tulejõud oli erinevalt teistest Tallinna tornidest väga võimas. Siin oli vähemalt 27 laskekambrit suurtükkidele ja 30 ava käsirelvade jaoks.
Paks Margareeta
Paks Margareeta on Tallinna linnamüüri üks kaitsetornidest. Suurtükitorn valmis 16. sajandi alguses ja selle rajamisega lõpeb Tallinna linnamüüri ehitamise ajalugu . Nime Paks Margareeta sai torn 1842. aastal, enne seda kandis see nime Rosencrantz. Paks Margareeta oli algselt viiekorruseline torn, esimesed kolm korrust olid mõeldud suurtükkidele, neljas ja viies korrus aga masikuliikorrused. Torni läbimõõt on 25 meetrit ja seinte paksus 4,4-6,5 meetrit. Pärast Põhjasõda paigutati torni elama sunnitöölised ja 1830. aastatel kasutati seda vanglana. Margreeta aias asus vanakraami turg. Paks Margareeta on aja jooksul olnud Sõjaministeeriumi, Haridusministeeriumi ja Teedeministeeriumi valduses. Aastatel 1978-1980 rekonstrueeriti torn Meremuusemi tarbeks, mis tegutseb seal praeguseni.
‘
Kirikud
Toomkirik
Tallinna toomkirik ehk Domus Mariana on pühendatud neitsi Maarjale, nagu ka Vana-Liivimaa. Toomkirikut mainiti esmakordselt 1219. aastal. Praegust hoonet hakati ehitama tõenäoliselt 1230. aastatel. Taani kuningas Valdemar II tegi Tallinna Toomkirikust Eestimaa hertsogiriigi peakiriku. Aastani 1560 oli Tallinna Toomkirik katoliiklike Tallinna piiskoppide katedraalkirik. Hiljem hakkasid kirikus tegutsema Eesti luterlikud piiskopid ja superintendendid. Tallinna Toomkirikusse on maetud rootsi väepealik Pontus De la Gardie, tema abikaasa, Rootsi kuninga Johann III tütar Sophia Gyllenhelm ning esimest vene ümbermaailmareisi juhtinud admiral Adam Johan von Krusenstern.
Oleviste kirik
Oleviste kirik on Tallinna suurim keskaegne ehitis. Kiriku nimipühaks on Püha Olav – 11. sajandil Norra ristiusustamist juhtinud kuningas Olav II Haraldsson. Kiriku täpne rajamisaasta pole teada, esmakordselt mainiti kirikut 1267. aastal. Tänapäevase mahu ja hiliskeskaegse ilme sai kirik 16. Sajandi alguse ümberehituses. Reformatsioonaegse pildirüüstega kirik väliselt kannatada ei saanud, kuid väärtuslik sisustus hävis. Oleviste kirikut on pidevalt kimbutanud välk, mis on põhjustanud tulekahjusid. 29. juunil 1625 lõi kiriku torni pikne ja tohutu hoone lahvatas põlema. Sellest peale tabas välgunool jumalakoda veel kolmeteistkümnel korral.1428. aastal asutati kiriku juurde linnakool ja 1552. aastal linnaraamatukogu. Tänapäeval on Oleviste kirikus avatud vaateplatvorm.
Oleviste kirikuga on seotud ka legend: Oleviste kirik oli omal ajal Euroopa kõrgeim ehitus. Rajama hakati seda 1267. aastal ning ehitus vältas tervelt sada aastat. Kaasaegsetele tundus, otsekui oleks töid takistanud Vana Kuri ise. Lootusrikkalt kirikule nurgakivi pannud ehitusmeister kukkus tellingutelt surnuks. Ei läinud paremini ka järgmisel kuuel mehel, kes end suursuguse hoone rajamisega sidusid. Alles kaheksas ehitusmeister, kelle nimi oli Olev, suutis tööd lõpule viia. Ent ei jätkunud elupäevi pikemalt ka temal. Ehituse lõpetamist tähistavat pärga kirikutorni viies kuulis Olev, kuidas keegi teda alt hõikab, kummardus vaatama ja kukkus surnuks nagu tema eelkäijadki.
Niguliste kirik
Niguliste kirik oli keskajal üks Tallinna kahest kogudusekirikust ning linna tähtsamaid pühakodasid. Kiriku nimipühak on Püha Nikolaus, kaupmeeste ja meremeeste kaitsepühak. Pühakoja rajasid Ojamaalt saabunud Saksa kaupmehed 13. sajandi keskpaigas. Niguliste kirikut on kirjalikes allikates esimest korda mainitud 1315. aastal. Esialgu oli Niguliste väike kodakirik, 14. sajandil lisati sellele mitu kabelit. Praeguse ilme sai Niguliste kirik 15. sajandi alguses. Nigulistes on eksponeeritud ka osa Bernt Nokte teosest ,,Surmatants’’ ja gildide, tsunftide, Mustpeade Vennaskonna hõbevara. Niguliste kirik oli ainuke kirik all-linnas, mis ei saanud kannatada reformatsiooni pildirüüstes – koguduse eestseisja lasi lukud tina täis valada, et märatsev rahvas sisse ei pääseks. Niguliste kirik sai tõsiselt kannatada 1944. aasta märtsipommitamises. Muuseumi-kontserdisaalina on kirik avatud olnud 1984. aastast. Niguliste on üks ainsamaid Põhja-Euroopa muuseume, mis asub endises sakraalhoones ja kus kiriklikku kunsti saab imetleda selle jaoks loodud keskkonnas.
Pühavaimu kirik
Pühavaimu kirik on Tallinna väikseim keskaegne kirik. Esimesed kirjalikud andmed on pärit 1316. aastast. Pühavaimu kirik oli seegikirik, kuid kirikul oli veel teinegi funktsioon – seal pidas aeg-ajalt oma avajumalateenistusi Tallinna raad. Seetõttu on kirikut mõnikord nimetatud ka rae kabeliks. Pühavaimu kiriku tuntuim kirikuõpetaja oli Balthasar Russow. Kiriku vanimaks osaks on umbes aastal 1300 ehitatud koor, kiriku torni tippu ehitati 17. sajandil uus barokne kiiver, mis meenutab välimuselt Raekoja oma. Kiriku põhjaportaali kohal asub 1684. aastast pärinev Tallinnas tuntud meistri valmistatud kell.
Mitmesugused hooned
Toomkool
Toomkool rajati peatselt pärast Toomkapiitli moodustamist (1240) piiskopliku Neitsi Maarja katedraali juurde. Toomkool on esimene Eestis rajatud koool. 1319 sai Taani kuningliku privileegi ainuõiguseks rüütlite ja linnakodanike poegade õpetamiseks. 1796 kujundati Eestimaa rüütelkonna alluvuses Rüütliakadeemiaks, mille kasvandikud said ettevalmistuse ülikoolidesse astumiseks. Kool suleti venestamise ajal 1893, mil nõuti üleminekut vene õppekeelele. Avati taas 1906. Rüütelkonna likvideerimise järel (1920) tegutses saksakeelse üldhariduskoolina kuni baltisakslaste sunnitud lahkumiseni Eestist 1939.
Raekoda
Tallinna Raekoda on Põhja-Euroopas ainus säilinud gooti stiilis raekoda. Kunagise turuväljaku lõunaküljel paiknev hoone on 36,8 meetrit pikk, laius läänes on 14,5 ja idas 15,2 meetrit. 1248. aastal kinnitas Taani kuningas Erik IV Adraraha Tallinnale Lübecki linnaõiguse, millele toetudes alustas raekojas tööd hansakaupmeeste seast valitud raad. Sellega astus Tallinn Euroopa õigusruumi. Linnavalitsus töötas raekojas kuni 1970. aastani. Tänapäevani munitsipaalomandis olev maja täidab oma ajaloolist ülesannet linna esindushoonena. Raekojast juhiti kogu linna poliitilist ja majanduslikku, osalt isegi seltskondlikku tegevust. Raekoda oli sageli kohtuhooneks ja kaupade tutvustamise kohaks. Esimest korda mainiti suure koosolekuruumiga Tallinna raekoda kinnisvararaamatus 1322. aastal. Raekoja ehituslugu ulatub 13. sajandisse, oma keskaegse kuju sai ta aastatel 1402-1404. 17. sajandil sai raekoda uue, hilis-renessanss-stiilis tornikiivri. Tallinna raekoja torni tipus 1530. aastast asuv tuulelipp Vana Toomas on kujunenud üheks Tallinna sümboliks.
Mustpeade Maja
Tallinna Mustpeade Maja on üks väheseid Tallinna vanalinnas säilinud renessanssehitisi. See asub Pikk tänav 26. Mustpeade vennaskonna hoone kohal paiknes elamu arvatavasti juba 14. sajandil. 16. sajandi esimesel poolel ostsid selle mustpead, mil ehitati ka uus võlvimata laega saal. Hoonet on renoveeritud aastatel 1531, 1597 ja 1908. Mustpeade vennaskonna nimetus on seostatav nende kaitsepühaku Püha Mauritiusega, kes legendi järgi oli Aafrikast pärit mustanahaline. Püha Mauritiuse pea on ka vennaskonna vapimärk.
Vennaskond ühendas noori vallalisi kaupmehi enne nende Suurgildi vastuvõtmist ja välismaiseid kaupmehi, kes viibisid küll pikaajaliselt, kuid mitte alaliselt Tallinnas.
Eelmise sajandi teisel poolel võeti hoone kasutusele kultuurikeskusena.
Raeapteek
Tallinna Raeapteek on apteek Tallinnas Raekojaplatsil , mis tegutseb alates 15. sajandi algusest. See on vanim püsivalt tegutsenud apteek Euroopas ja ühtlasi Tallinna vanim ettevõte. 1582-1911 oli apteek 10 põlve Burchardide perekonna omanduses. Esimene meditsiinilise haridusega Burchart oli 5. põlve Burchart, kes õppis Stockholmi ülikoolis. Tänapäeval asub seal lisaks apteegile ka muuseum.
Suurgildi hoone
Tallinna Suurgild, mille liikmeteks olid linna kõige võimsamad ja rikkamad kaupmehed, asutati umbes 1325. Tavaliselt valiti ka raehärrad Suurgildi liikmete hulgast.
Suurgild ostis oma seni puudunud hoone ehitamiseks 1406 Raekoja läheduses asuva krundi. Ehitus kestis 1407–1410, siseviimistlus lõpetati 1417. Suurgildi hoone on ehitatud hilisgooti stiilis. Hoone fassaadil on kõige silmatorkavamaks selle portaal koos tammepuidust ustega millel on suured pronksist koputid, mis valmistati 1430. aastal. Neid peetakse keskaegse Tallinna pronksivalu parimateks näideteks. Suurgildi hoone on hilisgooti stiilis, sellel on olnud väga palju funktsioone: hoones on toimunud Suurgildi liikmetest suurkaupmeeste pidustused, peetud pulmi ja jumalateenistusi (pärast Oleviste kiriku põlemist 1820. aastal), teatrietendusi, kohtuistungeid ja kontserte. 1872. aastast alates oli hoone Tallinna Börsikomitee käsutuses ning siis kutsuti hoonet Börsihooneks. Alates 1952. aastast on Suurgildi hoone olnud Eesti Ajaloomuuseumi põhihoone.
Muud rajatised ja paigad
Taani kuninga aed
Taani kuninga aia loomisel on mitmeid legende. Ühe legendi järgi said taanlased 13.sajandil just seal oma lipu, Dannebrogi. Teise jutu järgi pälvis kuninga aed oma nime 14.sajandil tänulikelt linnakodanikelt, sest Taani kuningas lahendas tüli seoses Tallinna linnamüüri kavandiga. Traditsiooniks on kujunenud iga-aastane Dannebrogi – Taani lipu – päeva tähistamine Taani kuninga aias. Aed on piiratud ühest küljest säilinud Tallinna linnamüüriga. Müür sisaldab 3 kaitsetorni. Antud torne nimetatakse Tallitorniks, Zegheni torniks ja Neitsitorniks.
Rataskaev
Tallinna vanalinnas Rataskaevu ja Dunkri tänava ristmikul asuvat mälestist Rataskaev mainiti esmakordselt 30. aprillil 1375 Tallinna pärusraamatus. Nimi ‘rataskaev’ tuleneb vee tõstmiseks kasutatud seadeldise järgi. Selle kasutamisest loobuti 19. Sajandi keskel, kui vee kvaliteet oli liialt halb. Kaev jäi hooletusse ning kandis kinniajamiseni rahvapärast nime “Kassikaev”. Rahvapärimuse kohaselt elanud Rataskaevu sügavuses näkk, kellele oli vaja igal aastal tuua ohver, et näkk linna üle ei ujutaks. Sellepärast olnud linnaelanikel tavaks heita ohvriks kaevu lõpnud loomi, eriti just kasse.
Martin Värton
© 2024, 138c