136a

Nii nagu kannatasid saja aasta eest vabadussõjas võitlevad sõdurid, pidid ka Reaalkooli õpilased 28. novembril erakordselt varajasel hommikutunnil ära ütlema pehmest voodist ja ilmuma pimeduses kooli juurde. Varajane tulek oli pingutusi siiski väärt, sest hämaras Reaali Poisi juurde asetatud küünlad nägid välja eriti kaunid. See juba talviselt külm kolmapäev oligi vabadussõjas langenutele austuse avaldamiseks ning et nende lugudega lähemalt tutvuda võeti ette kolmetunnine sõit Narva.

Narva lähedal bensiinijaama juures liitus meie seltskonnaga kohalik ekstsentriline giid, kes tutvustas meie klassile oma kodulinna. Teinud jalutuskäigu kurikuulsa Kreenholmi vabriku juures ja ära näinud tähtsa Vabadussõja lahinguvälja, suundusime Riigi külla, et tervitada presidenti ja avaldada Reaalkooli poolt austust julgetele eestlastele, kes panustasid Eesti iseseisvusesse. Kuigi soov miinuskraadide pärast bussi saada oli tohutu, lahkusid Reaalkooli õpilased väärikalt ükshaaval pudireas, mis pani imestama Narva kohalike koolide õpilasi.

Teine pool päevast möödus meeldivalt soojas Narva kolledžis, kus meid tervitas kolledži kuulus direktor Kristina Kallas. Tõenäoliselt polnud keegi õpilastest veel nii palju Vabadussõjast kuulnud, kui sellest jõudsid meile rääkida kolm ajaloolast ning sõjaväelane Madis Päts. Eriti teemakohane oli poistekoori kostüümides esinemine, kus välkus korraks teatraalse elemendina isegi nuga. Kooris esinesid meie klassist Markus Randma, Taavi, Heleen ja Lauri. Kui loengud olid kuulatud, asusime kolmetunnisele koduteele. Kuid, et “ajaressursse efektiivselt kasutada”, oli sõiduaeg kõike muud kui aja raiskamine: jõudsime ära vaadata ajaloolise filmi, kuulata sõduritelaule ning ka ise ette kanda peaaegu-Reaali-hümni “Para-para-para” ehk kolme musketäri laulu.

Kirjutas Adél

Kõik pildid Hermani poolt

Teisipäeval, 30. oktoobril said reaalikad 10. klassidest tundides konutamise asemel nautida Eesti looduslikke imesid ja karget sügisilma pealinnast idas Jõelähtme kandis.

Seiklus algas Kostivere karstialal, kus meie klass sai tuttavaks muheda giidi Priiduga, kes rääkis tarka juttu karstidest ja nende tekkest. Samal ajal leidis Lauri luua ja jäi ka uhkelt oma uue riistaga pildile. Giidihärra esitas meile mitmeid proovilepanevaid küsimusi ja õigesti vastajad said suure kolmekordse “hurraa!” osaliseks. Mehel jäi Hermani nimi vist eluks ajaks meelde, sest see noormees vastas eriti oskuslikult ja usinalt. Meie lemmikuks osutus seenekujuline lubjakivist moodustis, mille otsa ka (vaevaliselt) ronisime ja ka kaamera ees poseerisime. Lp. õpetaja Karu tundub pildil tänu karstile lausa seitsmendas taevas olevat.

Liikusime edasi suure ja kuulsa Jägala joa juurde. Tegemist on tõesti kauni kohaga, kus kõik eestlased peaksid ära käima. Tehti pilte, kuulati Giidi-Priidu juttu ja käis ka arutlus, kui palju oleks vaja majapidamispaberit, et joale tuul alla teha. Jõuti järeldusele, et väga palju.

Umbes 3,5 km Jägala joast allavoolu asub Linnamäe hüdroelektrijaam, kuhu nüüd ka suundusime. Saime teada, miks hüdroenergia on nii kasulik kui ka kahjulik ja teostasime jaamas ülevaatuse, vaadates sügavale alla ilusal punasel sillal. Seal lõppes ka meie õppekäik ja suundusime külmast tuulest lõdisedes tagasi bussi.

Päeva jooksul saime kõvasti targemaks, lihvisime eelnevaid teadmisi, nägime kaunist ja puhast Eesti loodust ja vahelduseks hingasime tundide ajast ka värsket õhku. Eriti tähtis oli aga see, et giidi jutu vahel saime ka omavahel mõnusasti (siiski veel) uute klassikaaslastega suhelda ja suurendada ühtsustunnet, mis muidu keset pingelisi kooliasju ehk on veidi keerulisem.

Kirjutas Mart