133a

pildid: Mattias Kitsing

Tere lugupeetud kaitseväe juhataja, direktor, koolikaaslased ja teised külalised. Ma olen 12. klassi õpilane. See tähendab, et olen sündinud Eesti ajal ja elanud Eesti ajal. Minu ja paljude teiste jaoks on rahuaeg iseenesest mõistetav. Ma pole kogenud sõda ja neid õudusi, mis sellega kaasnevad. Ma ei oska isegi hoomata kui palju mul on vedanud. Sellest sõltumata tean loetud raamatutest, vaadatud filmidest ja kuuldud lugudest, et sõda on jube. Veri voolab tänavatel, uksest välja astudes on kõikjal laibad, kohtades, kus varem oli elu, valitseb surm, laastus ja häving. Kuid sellega vahetult silmitsi olla ? Ei, seda ma ei tea. Loodetavasti ei pea ka seda mitte kunagi teada saama.

Oleks ma sündinud 99 aastat varem? Aastal 1900? Sel juhul oleksin 1918. aastaks, Vabadussõja alguseks, sama vana kui praegu. Ma oleksin kindlalt olnud ühes pundis koos teiste õppursõduritega. Koolis oleksin klassivendade ja Anton Õunapuuga laskmist harjutanud ja võimlas rividrille ning muud sellist teinud. Võibolla oleksin ka mina koos Harald Triegeliga leidnud end Järve mõisast või Eugen Seebergiga Mõniste omast. V õ i b o l l a oleks ka minu nimi praegu Tallinna Reaalkooli aulas marmortahvlile raiutud.

Sellele on õõvastav mõelda, et minu ja Vabadussõjas olnud poiste vahe on kõigest meie sündimise aeg. Kõik muu oleks võinud meil vägagi ühine olla. Oleksime ehk sama lolli nalja teinud või ehk samas suunas koju liikunud…

Aga nii kord nende asjadega juba on, neid enam muuta ei saa. Seda monumenti vaadates ja neid õppursõdureid ja õpetajaid meenutades saab vaid mõelda, et nemad pidid täitma enda kohust, meile on jäänud meie oma – misiganes selleks ka poleks.

Seega täiest südamest,
Poisid,
Aitäh teile.

autor: Uku Kert Paidra

Novembri alguses oli klassi poistele tähtis päev – klassidevaheline korvpall. Kes asjaga kursis on, teab, et meil pole veel mitte ühtegi võitu ja läksime sellel aastal seda esimest (ja võib-olla ainsat) võitu püüdma. Peale alagruppide loosimist oli ette teada, et ka see aasta võib see tulemata jääda, sest järjekordselt olid meie alagrupis kooli parimad pojad 12C ja 11A ning 12B, kes oskab samuti väga hästi mängida. Lisaks oli veel alagrupis 10B, kellega teadsime, et tuleb põnev lahing. Kuna see toimus laupäeva hommikul, siis teadaolevatel põhjustel hilinesid peaaegu kõik meie tiimi mängijad (v.a Markus ja Egert) ja alustasime 12B-ga mängimist 3v3 (reeglites 4v4). Algus oli rabe, aga kõik läks nii nagu minema pidi ning esimene kaotus oli siiski tõsiasi. Teises mängus tulid vastu meie head sõbrad 12C klassist, kellega oli lõbus mängida, kuid tulemus kahjuks oli meie poolt vaadatuna järjekordselt halb. Kuid järgmine mäng oli see, mille pärast me mängima tulime. Vanad ja kogenud versus noored ja uljad. Meie kahjuks oli vastastel siiski üks oskajam poiss, kes meile uut ja vana tegi, kuid siiski tänu meie super tiimile – Markus, Uku, Egert, Margus, Marten ja Aaron – püsisime me mängus. Algas viimane minut ja oleme kolme punktiga maas. Ei olnud ideed, mida teha ja siis Markus võtab selle keerulise viske ning olles ülejäänud visked praktiliselt mängus mööda visanud, viskab ära! Seis on viigis! Viimased sekundid ja Markus teeb veel vaheltlõike, kuid kahjuks Aaroni lõpusekundivise ei taba. Mäng läheb lisaajale. Lisaajal jätkub sama rabelemine, mis pakub publikule rohkem lõbu kui mängijatele. Deja vu – viimasel minutil oleme jälle maas, seekord nelja punktiga. Uku paneb kaks punkti ära ja tabab ka vabaviske ehk jääme punktiga maha. Vastased tabavad ja vahe on kolm. Aega pole, Markus võtab jälle keerulise viske ja mis toimub – ta tabab! Publik on ekstaasis, kõik on ekstaasis. Mida näeb Reaalkooli olematu võimla? Keegi ei oska vastata ja mäng jätkub teise lisaajaga, mis on veel lühem kui eelmine, sest ei taheta ajakavaga väga maha jääda. Kahjuks teisel lisaajal meie jõud raugeb ja kaotame lõpuks kahe punktiga, kuid see oli läbi aegade parim mäng klassidevahelisel korvpallil. Viimast mängu me ei mängi ja võtame kaotuse ning läheme koju edasi magama.

autor: Markus Mikko

Kallis koolipere!

Tervitan teid Tallinna Reaalkooli direktorina õpetajate päeval, mis sellel aastal võtab aset 5. oktoobril. Minu tööpäev algas hommikul mõnusa kohvitassi ja kange kohviga, et jõuaksin kella 7.30 kõiki õpilasi garderoobi ja esimese korruse trepi vahele tervitama. Kuna positsioon oli mulle uus, siis sain mitmeid kordi küljeuksest tulnud kolleegide käest uksega. Tervitamise kõrval pean siiski tõdema, et kord on koolimajast kadunud! Saime esimeste minutitega juba mitmeid kooli kodukorrarikkujad musta nimekirja lisatud. Teine suurem probleem on distsipliin, ei jäänud märkamata, et õpilased tulevad viimasel hetkel kooli ja seetõttu must nimekiri pikenes hilinejatest, mis tuli lõpuks kokku pea kahe A4 pikkune. Musta nimekirja oleks pidanud ka minema õppealajuhataja Uku, kes otsustas hommikul natuke kauem magada, kuid ühiskonnas on siiski mõned võrdsemad. Ootasime koos teise õppealajuhataja Robert Kuksiga oodatud kolleegi ära ja asusime tööpostile – käia läbi kõik algklassid ja erakooli nooremad õpilased. Kõik olid väga armsad, toredad ja aktiivsed. Tore oli näha kätemerd küsimuse peale, et kes tahavad jätkata Tallinna Reaalkoolis. Edasi pidime ka meie korra ennast arendama meile kohustuslikes tundides, kust siiski pidin töökohustuste tõttu ära käima. Seekordseks töökohustuseks oli vahetada välja kooli auväärt juhtkond ja koht direktorikabinetis ise sisse võtta, lisaks sellele musta nimekirja kantud õpilasi noomida ja see tuli suurepäraselt välja, sest sai välja antud üle 20 seletus- ja käskkirja, millest parimaid eksponeeriti hoiatuseks kooli infotahvlil nädala lõpuni. Et siiski mõttetöö käskkirja kirjutades ei lõppeks, andsime ülesandeks teha seda täpselt kindla arvu sõnadega (näiteks 33). Edasi andsin töö üle oma usaldusväärsetele õppealajuhatajatele, kes jätkasid distsipliiniprobleemi lahendamist. Mina pidin minema andma 134c klassile vene keele tundi koos oma sõbra ja kolleegi Oliveriga, mis meil tuli üpris edukalt välja, kuigi tunni kõige aktiivsem inimene seal klassis ei käi. Loodan, et kõigil oli meeleolukas, meeldejääv ja paljude uute teadmistega päev. Nagu sellel päeval sai juba öeldud, siis kordame üle meie kooliõpilase head tava: Ma kannan koolivormi, ma ei hiline, ma olen distsiplineeritud õpilane. Üks kõikide, KÕIK ÜHE EEST!

autor: Markus Mikko

Kümnes november oli 133. lennu jaoks vägagi märkimisväärne päev – me saime lõpuks rinda lõpumärgid. Meelde tuleb eelmine aasta, millal ma ükskõikselt kirjeldasin 132. lennu märgiaktust, kuid see aasta olime keskpunktis just meie. Esimesed seitse tundi olid lühendatud, mis oli väga positiivne meie ning ka kõikide teiste klasside jaoks. 8. tunnil oli kauaoodatud aktus. Direktori kõnele juba järgneski 133.a klassi õpilaste ükshaaval ette kutsumine klassijuhataja poolt ning direktriss Ene Saar pani meile märgi rinda. Enamus õpilastes valitses suur ärevustunne, sest kõik kartsid Potsa poolt ette antud reegleid unustada. Kui lõpuks ka b ja c klass märgid kätte said, oli õpetajate kord. Minu soovitus on enne mitu korda harjutada märgi rindapanemist, sest see suhteliselt keeruline, eriti kui käed värisevad. Vahepalana esinesid ka 133. lennu koorilauljad. Kõnet pidas ka meie klassijuhata Tiia Luuk ning Uku Kert Paidra. Lõpetuseks kutsusid peremees ja perenaine meid õhtul märgipeole. Märgipidu algas 18.30, kuid inimesed enamasti saabusid 19.00 paiku. Peolt ei puudunud orkester ega ka Piret Otsa seltskonnatantsud, mis minu jaoks oli õhtu tipphetk. Kell üheksa oli lõpuks meie kord välja laulda kõik need, kellel märki pole ning algas tseremoonia osa, mis on salajane ning kirjeldada ei tohi. Need viimased 2 aastat on kohutavalt kiirelt läinud ning on veider, et meil juba lõpumärk käes on. Loodan, et meil on lveel selliseid õhtuid, kus saame koos aega veeta ning nautida seda viimast aastat 133. lennuga.

autor: Aleksandra Lilleorg

Meie klassi kulud nende kolme aasta jooksul.

Tabeli ja diagrammide autor: Kalle Johannes Reinmets ja Rando Tõnso

Poolfinaali pääsesid 12B, meie, 11C ja 12C. Esimeses poolfinaalis võitis 12C kindlalt 11C-d 2:0. Paar päeva hiljem toimus meie ja 12B vaheline mäng, mis oli meie jaoks uus, sest esimest korda oli meie õlgadel võidukohustus. Eelneva mängu võitsime ju mängleva kergusega ja tulemusega 4:1. Kuid  täna on uus päev ja tuleb täiesti teistsugune mäng. Mäng algaski meie domineerimise all ja näiliselt oli kõik kontrolli all. Söötsime ilusti, kuid värava ees ei suutnud  oma võimalusi ära kasutada. Me olime pinge all vaikselt murdumas ja saimegi oma karistuse kätte, kui vastased suutsid oma ühe ainsa võimaluse ära kasutada. Leidsime ennast enne poolaega 0:1 kaotusseisust. Poolajal rääkisime häälekalt jutud üle, Mihkel pidas väikese motivatsioonikõne ja kõik läksid optimistlikult teisele poolajale vastu. Kohe teise poolaja alguses pani Oliver hea audiviske kasti, kust Markus oma võimaluse ära kasutas ja klass sai õnnest rõkata. Seis oli viigis! Kuid sellega asi ei piirdunud, vastased olid väsinud ja teine värav oli vaid aja küsimus. Olime luhtanud mitmeid võimalusi, kuid Markuse kauglöök leidis õnneks tee ristnurgas ja seis oli 2:1! Hetkeseisuga olime finaalis. Mängu lõpus oli veel meil mitmeid võimalusi, kuid need jätsime järjekordselt kasutamata – asusime kaitsma. Õnneks püsisime siiski lõpuni selle seisuga ära ja võime tituleerida ennast kui esimest progeklassi, kes on jõudnud finaali!

Finaalipäeval oli ilm päris halb, kuid tiimid said rahulikult sooja teha, sest mõlemal oli vaba tund enne õiget algust. Karikas toodi ja kõigil oli närv sees. Mäng algas, väga hästi hoidsime palli, kuid edasi väga ei saanud liikuda. Passiivne mängujoonis edu ei toonud ja vastased lõid oma võimaluse ära, seis järjekordselt 0:1. Kuid meie ei anna kunagi alla ja pingutame lõpuni. Saime ka rohkem võimalusi, kuid meie löögid ei läinud postide vahele, vaid tabasid posti või lendasid mööda. Tuli päästev poolajavile, sest lõpus olime vaikselt surve alla jäänud. 12C raudne kaitse oli järjekordselt edu toomas. Teise poolaja alguses alustasime uniselt ning kahjuks jäime juba 0:2 kaotusseisu, millest me enam välja ei tulnud. Suutsime veel vastupanu osutada ja mitmeid võimalusi saada, kuid järjekordselt lõime latti ja posti ning mööda – sisse me esimest korda sellel aastal palli ei saanudki. Kahjuks kõige tähtsamas mängus kaotasime, kuid II koht on meie jaoks ikkagi suurepärane saavutus. Järgmisel aastal sihime veel kõrgemale!

Aitäh kõigile, kes meid toetavad ja meie mängudele kõvasti energiat ja motivatsiooni juurde toovad. Järgmisel aastal toome karika!

autor: Markus Mikko

     

Kolmapäeval, 24. mail, läksime kogu lennuga Vargamäele! Olime kõik suhteliselt entusiastlikud, peamiselt selle pärast, et kolmapäevased programmeerimise tunnid jäid ära ning sai veeta terve päeva koolist eemal. Ilm oli ka ilus ja päikseline ehk olime kõik väga õnnelikud. Kohale jõudes nägime kassi, mis oli ilmselt Märtsoni päeva tipphetk. Siis alustasime ekskursiooniga Vargamäel. Enamus jutt, mida giid rääkis, oli tunnis räägitu kordamine, kuid oli siiski huvitav näha ümberolevat olustikku ning siduda seda Tammsaare lapsepõlvega. Ekskursiooni lõppedes alustasime dramatiseeringuga. Meile anti umbes 10 minutit valmistumiseks ning kui arvestada seda, siis saime me kõik päris hästi näitlemisega hakkama. Teatrikriitikud ilmselt sama ei arvaks. Pärast seda saime süüa, mis oli ilmselt minu päeva tipphetk, ning asusime rabamatkale. Kõndisime mööda laudteed ning inimesed, kes olid meie rivi eesotsas, otsustasid kiire tempoga minna ehk siis suur osa kõigi tähelepanust kulus sellele, et rajalt mitte maha kukkuda ning mitte ümbritsevale loodusele. Matk oli aga väga lõbus ja huvitav. Kokkuvõttes oli reis ikkagi tore, kuigi me midagi väga juurde ei õppinud, aga saime siiski näha Tammsaare lapsepõlvekodu ning tutvuda selle olustikuga.

autor: Aleksandra Lilleorg

pildid: Mattias Valdma

12. mai oli meie 11.klassi kõige tähtsam päev – sellel päeval kaitsesime me oma uurimistöid. Kõik said sellega edukalt hakkama, kuid jalgpallurid siiski veel puhata ei saanud. Peale kaitsmist, õhtul kl 16 kogunesime kõik veel kooli tagasi, et pidada lahing 10C klassi vastu, kes on siiani veel üks favoriitidest. Kohale oli tulnud ka palju vaatajaid ning peale paariminutilist hädist soojaks tegemist alustasimegi mänguga. Kuna tegelikult soojaks keegi ei saanud, siis oli mängupilt väga rabe ja üpriski puine, kuid ütleks, et meie olime ohtlikum pool alguses. Markuse löögid lendasid küll kahjuks väravast mööda, kuid kaitses olime üpriski kindlad ja vajadusel tegi Egert häid tõrjeid. Lõpuminutitel tuleb sisse Kristjan, kes oma tööga võidab palli ja Markus saab otse õhust lüüa kaugelt peale, löök jällegi maandub väravas ja rõõmuhõisked said õhku tõusta, olime läinud järjekordselt juhtima! Peatselt tuli ka poolaja vile ja seis on 1:0. Teisel poolajal saime rohkem soojaks ja jaksasime ka natuke rohkem joosta, 10C mängis oma liinidega väga kõrgel ja seetõttu sai Markus üpriski vabalt koguaeg kaitseliini taha palli. Korra lõi ta posti, korra napilt üle, kuid viimaks pani täiest südamest postist sisse ja tegi seisuks 2:0. Asusime oma eduseisu kaitsma ja teisel poolajal oli aktiivsemaks pooleks 10C, kuid Egerti supertõrjed päästsid meid mitu korda. Samuti tegi vapustava teise poolajal Carmel. Kahjuks siiski oma esimest nullimängu me veel teha ei suutnud ja viimasel minutil said vastased ka oma teenitud auvärava, kuid järjekordne võit oli tõsiasi. Sellise hooga liigume praegu põhiturniiri võidu suunas.

Polnud poolt nädalatki möödunud, kui järgmiseks vastaseks tuli 12B. Kahjuks oli staadionil mingi rattaeksam ja pidime alustama hiljem, mis kõigilt tuju natuke röövis, kuid mäng siiski algas. Mõlemad tiimid olid väga tujutud ja puised, 12B isegi ohtlikum. Kuni palli sai Margus, mees sööstis tormilise kiirusega äärest vastaste kasti ja leidis täpse sööduga Markuse, kes mängleva kergusega lõi 1:0. Võimalusi oli tal veel mitmeid, kuid esimesel poolajal siiski võrk veel ei sahisenud. Üpriski puine poolaeg, kuid juhtimise siiski. Teisel poolajal läks lahti korralik tulevärk ja ei möödunud kaua, kui Markus oli löönud 2:0 ning ka 3:0. Kahjuks poolaja lõpus tuli Egerti õlg liigesest välja ja mehe pidi välja vahetama. Väravasse läks Aaron, kellele kahjuks löödi ka kiirelt vastaste poolt auvärav, kuid viimasel minutil Markus vastas sellele korraliku iluväravaga, mis tõi meile viienda võidu järjest ja võimsa 4:1 võidu.

Paar päeva hiljem kohtusime oma alagrupi viimases mängus 10B-ga. 10B hoidis enne meiega mängimist viimast kohta ja pidi tulema päris ühepoolne mäng. Seda ka tuli, keegi sooja ei teinud ja alustasime mänguga väga rahulikult. Domineerisime, hoidsime palli kuni Margus healt kohalt löögile pääses ja meid 1:0 juhtima viis. Ei möödunud palju aega, kui Oliver lõi juba seisuks 2:0. Markus lõi veel poolaja lõpus karistuslöögist 3:0. Mängupilt oli ilus, kuid oli näha, et mängu mängitakse puhtalt vormistamise pärast. Teisel poolajal andsime ka rohkem võimalusi vastastele, kuid väravas säras Uku. Kuid siiski täitsa nulli peale teisel poolajal ei jäänud, kui peale mitmeid möödalööke lööb Margus siiski oma teise värava ja vormistab lõppseisuks 4:0. Oleme kindlustanud endale  vähemalt 2.koha alagrupis ja ootame uue nädala algust, kus alagrupiturniir saab oma lõpu. Seitsmest mängus kuus võitu ja väravate vahe 29-10 (nendest 19 on löönud Markus!), väga imelist jalgpalli oleme mänginud ja võime juba kindlasti tulemusega rahul olla, kuid  meie  eesmärgiks oli finaali pääsemine. Kas me teeme selle ära?

autor: Markus Mikko

pildid: Mattias Valdma

Ei möödunud palju aega, kuni 11A jalgpallitiim otsustas pidada järgmise mängu. Uueks vastaseks oli järjekordne kõva pähkel – 12C, kellele teadagi eelmisel aastal poolfinaalis kaotasime ja kes üleüldse terve turniiri ära võitis. Muutsime taktikat ja koosseisu ning olim e mänguks valmis. Ãœllatuseks polnud 12C staarmängijaid, mistõttu teadsime, et siit on võimalik hea tuju ja tulemusega ära minna. Mängupilt seda ka kohe lubas, kui esimesel rünnakul juba Markus koksas palli väravasse ja olime asunud meie ajaloos e simest korda mängu juhtima! Ei möödunud palju, kui Markus oli löönud ka juba teise ning Margus juba ka kolmanda. Mis toimus, esimese viie minutiga olid a klassi progejad juhtimas c klassi majandusteadlasi 3:0. Kahjuks asusime seekord ise vastast alahindama ja vajusime täielikult ära. Pandi pall meie kasti, kust Rainer „CoCoOil“ Kelk selle peaga sisse koksas ja meid ehmuma pani. Poolaja viimasel minutil teenisid vastased ka penalti, mille ka ilusti ära realiseerisid. Seega, poolajale läksid võistkonnad meie 3:2 eduseisus. Teine poolaeg algas järjekordselt rabedalt ning päädis sellega, et Egert läks pisut naiivselt väravast välja ja lõi pallist mööda, mille ka vastased koheselt ära karistasid. Mis toimus jällegi, olime andnud 3:0 eduseisu käest ära… Kuid siis võttis Markus ohjad enda kätte ja otsustas kahe sooloväravaga siiski mängu ära. Meie ajaloo teine võit ja milline skalp 12C üle 5:3. Kõik olid väga õnnelikud ja uhked.
Nädal hiljem võõrustas Reaalkooli staadion juba uut lahingut, milles ka meie osalised olime. Vastaseks 11B, kellele eelmine aasta suutsime üllatuslikult kaotada. Seekord lubati vastast mitte alahinnata ja anda endast kõik. Lahing oli järjekordselt väga pingeline. Me domineerisime, kuid olime pisut kahvatud ja järjekordselt suutsime ise kaotusseisu jääda, kui õnnetul kombel Siim lööb omavärava. Olime löödud ja pettunud, kuid alla veel ei andnud. Õnneks viimase kahe minutiga suudab Markus siiski mängu viigistada ja ka meid juhtima viia, kui mõlemad tema tehtud löögid maanduvad väravas. Läheme siiski poolajale eduseisus. Teisel poolajal jätkasime oma üleolekut ning siis läks alles trall käima. Markus lööb kohe ka 3:1 ja ei möödu palju, kui lööb ka veel oma neljanda värava. Selle lisaks karistab ka Oliver vastaseid lüües 5:1. Võimalusi oli oi-oi kui palju ja oleksime võinud lüüa ka kahekohalise arvu väravaid, kuid viimase naela lööb siiski 11B kirstu Markus, kes lööb oma viienda ja vormistab mängu lõppskooriks 6:1. Milline võit! Oleme vaheajale minnes tabelis teisel kohal (10C järel).
Vaheajalt naastes soovis meiega koheselt mängida 10A, et välja selgitada parim progeklass. Kõik tundus hästi minevat, kuid viimasel hetkel soovib 10A mängu teadmata põhjustel ära jätta, kuid kõigi õnneks mäng siiski toimus. Nagu ka oli 12C vastu, alustasime suurepäraselt, kui juba esimesel rünnakul viib Margus meid 1:0 juhtima. Ei möödunud palju aega, kui Siim oli viinud meid ilusate löökidega juba 2:0 ja 3:0 ette. Mäng oli sellega praktiliselt tehtud ja asusime sõna otseses mõttes lustima. Lööke tuli igast otsast ja võimalusi oli kahekordne arv. Poolaja lõpus veel lõi Markus karistuslöögist 4:0. Seega poolajaks oli praktiliselt mäng tehtud ja teiseks poolajaks tegime mitmeid vahetusi ja põhimehed said teenitud puhkuse. Väravasse läks Uku ja ründesse Kristjan, kes vastaseid seal hirmutas. Kahjuks olime natuke paanikas ja lasime endale lüüa kaks tagasi, mis sundis tooma mõned põhimehed tagasi. Nemad siiski otsustasid mängu ära ja Aaron viis kiirelt 5:2 tiimi ette. Vahepeal oli Allasel hea võimalus oma ajaloo esimene värav lüüa, kuid löök kahjuks ebaõnnestus. Peale seda lõi Markus veel 6:2 ja viimast korda sahistas võrku väravast väljakule liikunud Egert. Lõpptulemus oleks võinud isegi veel suurem olla, kuid Allas viimasel minutil kastis olles libises ja mäng lõppes skooriga 7:2, mis viib meid hetkel esikohale, kuid ees on ootamas veel vähemalt kolm lahingut favoriitide 10C-ga,10B-ga ja samuti 12B-ga. Edasipääs peaks olema praktiliselt kindel, kuid lähme seda veel kindlustama. Aitäh kõigile jällegi, kes vaatamas käivad! Sellest on palju abi. <3

autor: Markus Mikko