Arhiveeritud - kuu 10.2016

Sõrmuste pidu

20161021-dsc_0177 20161021-dsc_0175 20161021-dsc_0170 20161021-dsc_0144 20161021-dsc_0143 dsc_0163 20161021-dsc_0350 20161021-dsc_0346 20161021-dsc_0335 20161021-dsc_0328 20161021-dsc_0322 20161021-dsc_0200 20161021-dsc_0199 20161021-dsc_0196 20161021-dsc_0178 20161021-dsc_0182Reedel, 21. oktoobril, toimus 133. lennu sõrmuste pidu. Tegevus leidis traditsiooniliselt aset Mustpeade maja keldrikorrusel. Siseneda sai ainult PĂĽhavaimu tänava poolsest sissekäigust, sest samaaegselt toimus peasaalis ansambel Vennaskonna kontsert. Tee uksest saalini oli ääristatud kĂĽĂĽnaldega, mis lõi mĂĽstilist atmosfääri. Saalis oli pime, põles paar kĂĽĂĽnalt ning seal olid juba iga klassi esindajad koos enda kaaslastega, kaasaarvatud mina, Uku, ja Lea. Hoidsime käes rapiire. Need olid uhkelt pĂĽsti, sest muidu oleks nende otsa torgatud sõrmused maha libisenud. Tseremoonia pidi algama kell kaheksa, kuid lĂĽkkus 10 minutit hilisemaks. Ă•pilased koos kolme klassijuhatajaga võtsid saali keskel asetseva laua ĂĽmber väga piklikusse ovaali ning tseremoonia võis alata. Seda ĂĽtles ka õhtujuht Mathias KĂĽbar. Saalis oli vaikus, uksed suletud. Rapiire valgustasid õrnalt hoidjate paariliste kĂĽĂĽnlad. Vahetasime mõõgavendadega kiired kuid enesekindlad pilgud ja siis astusime koos neidudega kindlalt keskele, ĂĽmber laua. Ristasime mõõgad laual asuva peekri kohal ja ĂĽtlesime ladinakeelse väljendi “Gens una sumus”, mis tähendab “me oleme ĂĽks rahvas”. Ovaal vastas samaga. Kordasime ennast valjemalt. Publikust kajas vastus. NĂĽĂĽd juba hõikasime mõõgavendadena kolmandat korda kõige enesekindlamalt ning saalis vastati valjuhäälselt samaga. Hõiskele järgnes vaikus, mis katkes sõrmuste kõlinaga, kui nad vastu peekripõhja kukkusid. Vaatasime veel viimset korda üksteisele mõistvalt otsa ja asetasime rapiirid kĂĽĂĽnaldega lauale. Seejärel kallasid Robertid sinna kahest pudelist vahuveini ning mina andsin selle õhtujuhile. Naasime ovaali. KĂĽbar soovis oma toostiks meile kõigile toredat õhtut ja edu koolis, seejärel rĂĽĂĽpas ta peekrist ja ulatas selle mulle. Käest kätte käis peeker läbi terve ĂĽle sajapealise ovaali läbi. Toostid olid äärest äärde – mõned tagasihoitud, ĂĽldised koolis edu soovimised, mõned läbimõeldumad ja naljakamad, mis teenisid ĂĽhise naerupahvaka ja mõned lausa aplausigi. Sellega sai tseremoonia osa läbi. Pärast tseremooniat kutsus Mathias kõik rumbat tantsima ja seda tegi umbkaudu 15 paari. Anti teada, et sõrmuste kättesaamiseks tuleb need kõigepealt lunastada näidenditega. Teemaks oli kõigil sõrmuste pidu, kuid Ĺľanrid, milles see teema etendatud pidi saama, erinesid. Meie klass sai tragöödia ja 20 minutilise ettevalmistusega ning oma parimate oskuste juures me selle ka etendasime. Sellele järgnes veel ĂĽks lĂĽhinäidend, mis pidi kujutlema 11B klassi meie silmade läbi. Lõpuks jõudis kätte õhtu oodatuim hetk – sõrmuste jagamine. Laud, kus enne oli peeker koos mõõkade ja kĂĽĂĽnaldega, oli tĂĽhjaks tehtud. Sinna asetati sõrmused ja selle ĂĽmber olid kolm klassijuhatajat, kes olid valmis sõrmuseid nende õigetele omanikele andma. Neid jagati kordamööda ja alustati meie klassist. Kui kõik sõrmused olid jaotatud ja sellejärgsed pildid tehtud, kutsuti kõik taas kokku ja lauale toodi suur Reaali logoga tort, mida kolm klassivanemat, Mina, Mathias ja Kristina, ĂĽhiselt lõikasime ja jagasime. Sellega oli sõrmuste peo ametlik osa lõppenud, kuid algas disko, mis kestis kella ĂĽheni. Seal oli kahjuks peamiselt C klass, sest väga suur enamus meie kui ka B klassist olid otsustanud lahkuda. Ilmselt informaatika lahtise võistluse tõttu – pole kindel. Võin kindlalt väita, et sõrmuste pidu ĂĽletas nii minu kui ka paljude teiste ootusi. See oli suurepäraselt organiseeritud ja kõik läks plaanikohaselt. Suurt tänu väärivad kindlasti Georg Suits ja Liisa Marie Kerner, kes meie klassist selle organiseerimisel osalesid – kõik oli super, aitäh teile! Loomulikult ei tohi unustada meie lendu, klassi ning klassijuhatajaid, kes sellel tavapärasest kĂĽlmemal reede õhtupoolikul viitsisid tulla ja ĂĽks korralik tseremoonia/pidu läbi viia. Need sõrmused tähistavad meie kuulumist uude perekonda, kandkem neid uhkusega.

autor: Uku Kert Paidra

24.10.2016

Klassireis Pärnu

20161011-dsc_0063 20161011-dsc_0072 20161011-dsc_0074 20161011-dsc_0080 20161011-dsc_0084 20161011-dsc_0085 20161011-dsc_0110 20161011-dsc_0119 20161011-dsc_0137 20161011-dsc_0138 20161011-dsc_0031 20161011-dsc_0051 20161011-dsc_0054 20161011-dsc_0057Et sellest reisist rääkida, tuleb alustada bussisõidust. Pikk tee, mida kĂĽll teha? Ajaplaneerimine tuli hästi välja, lugesime kohustuslikku kirjandust bussi tagumistel istetel, mille taga oli väike köögi nurk, väga luksuslik buss. Ăśks raamat tegi bussireisi palju asjalikumaks ja kasulikumaks, kui ta muidu oleks olnud. Fragezeichen, ausrufungszeichen, spassvogel, raamat on äärmiselt eestikeelne. Esimene peatus – Kurgja. C. R. Jakobsoni kunagine elupaik oli siin, just nimelt see sama madalakatuseline saun, kuhu mitte keegi ilma kummardamata sisse ei pääsenud. Seal talukompleksis oli mitu maja, ĂĽhes neis paiknes leivaahi ja õpetati leivategu vanamoodselt, kui polnud veel elektrit. See leib oli imemaitsev koos võiga, erilise maitsega, mida lisab vaid ise valmistamine. Talukompleksis eksisteeris ka maja, mis oli piisavalt kõrge, et ei peaks kummardama. Ka auhinnatud vasikad käivad asja juurde. Muljet avaldasid ka erilised mitmetĂĽvelised kokkukasvanud puud. Edasi viis buss meid surnuaeda, et vaadata A. Adamsoni ausammast vabadussõjas hukkunutele, mille esimene kĂĽlg kujutas surevat ja surnud sõdurit, koos kaitseingliga, tagakĂĽlg aga leinavat leske koos kahe lapsega, poja ja tĂĽtrega. Seejärel leidsime end väikeselt linnasiseselt matkalt, mille jooksul tutvusime Pärnu linna kultuuriga, mis oli kõik koondunud vanalinna. Koidula kuju, Richmanni välgutabamus, kuid enne kõike siiski Endla teatri kunagine asukoht koos iseseisvus manifestiga nii eesti, kui ka pimedate keeles. Seejärel oli linnas vaba aeg, mis veedeti ĂĽhtselt söömas. Nõnda viis aeg meid teatrisse, kuid enne etendust samades ruumides paiknevasse muuseumisse, maja oli ju Jannsenite kunagine kodu. Viimane tuba kujutas Lydia Koidula magamistuba Kroonlinnas. Irooniline, et Eesti ajaloos nii tähtsa isiku järglased ei osanud isegi eesti keelt. Teatrietenduse algul sai juba naerda, kui arvati, et oleme GAG õpilased, seda tänu eesti keele ja kirjanduse õpetaja initsiatiivile, viia meid just seda teatrietendust vaatama. Etenduse sĂĽĹľeeks oli kirjavahetus Koidula ja Kreutzwaldi vahel. Tagasisõit enam ei kulgenud raamatut lugedes, hilise kellaajaga vajavad unetunnid tasumist.

autor: Aaron Avaste

24.10.2016