133a

Reedel, 21. oktoobril, toimus 133. lennu sõrmuste pidu. Tegevus leidis traditsiooniliselt aset Mustpeade maja keldrikorrusel. Siseneda sai ainult Pühavaimu tänava poolsest sissekäigust, sest samaaegselt toimus peasaalis ansambel Vennaskonna kontsert. Tee uksest saalini oli ääristatud küünaldega, mis lõi müstilist atmosfääri. Saalis oli pime, põles paar küünalt ning seal olid juba iga klassi esindajad koos enda kaaslastega, kaasaarvatud mina, Uku, ja Lea. Hoidsime käes rapiire. Need olid uhkelt püsti, sest muidu oleks nende otsa torgatud sõrmused maha libisenud. Tseremoonia pidi algama kell kaheksa, kuid lükkus 10 minutit hilisemaks. Õpilased koos kolme klassijuhatajaga võtsid saali keskel asetseva laua ümber väga piklikusse ovaali ning tseremoonia võis alata. Seda ütles ka õhtujuht Mathias Kübar. Saalis oli vaikus, uksed suletud. Rapiire valgustasid õrnalt hoidjate paariliste küünlad. Vahetasime mõõgavendadega kiired kuid enesekindlad pilgud ja siis astusime koos neidudega kindlalt keskele, ümber laua. Ristasime mõõgad laual asuva peekri kohal ja ütlesime ladinakeelse väljendi “Gens una sumus”, mis tähendab “me oleme üks rahvas”. Ovaal vastas samaga. Kordasime ennast valjemalt. Publikust kajas vastus. Nüüd juba hõikasime mõõgavendadena kolmandat korda kõige enesekindlamalt ning saalis vastati valjuhäälselt samaga. Hõiskele järgnes vaikus, mis katkes sõrmuste kõlinaga, kui nad vastu peekripõhja kukkusid. Vaatasime veel viimset korda üksteisele mõistvalt otsa ja asetasime rapiirid küünaldega lauale. Seejärel kallasid Robertid sinna kahest pudelist vahuveini ning mina andsin selle õhtujuhile. Naasime ovaali. Kübar soovis oma toostiks meile kõigile toredat õhtut ja edu koolis, seejärel rüüpas ta peekrist ja ulatas selle mulle. Käest kätte käis peeker läbi terve üle sajapealise ovaali läbi. Toostid olid äärest äärde – mõned tagasihoitud, üldised koolis edu soovimised, mõned läbimõeldumad ja naljakamad, mis teenisid ühise naerupahvaka ja mõned lausa aplausigi. Sellega sai tseremoonia osa läbi. Pärast tseremooniat kutsus Mathias kõik rumbat tantsima ja seda tegi umbkaudu 15 paari. Anti teada, et sõrmuste kättesaamiseks tuleb need kõigepealt lunastada näidenditega. Teemaks oli kõigil sõrmuste pidu, kuid žanrid, milles see teema etendatud pidi saama, erinesid. Meie klass sai tragöödia ja 20 minutilise ettevalmistusega ning oma parimate oskuste juures me selle ka etendasime. Sellele järgnes veel üks lühinäidend, mis pidi kujutlema 11B klassi meie silmade läbi. Lõpuks jõudis kätte õhtu oodatuim hetk – sõrmuste jagamine. Laud, kus enne oli peeker koos mõõkade ja küünaldega, oli tühjaks tehtud. Sinna asetati sõrmused ja selle ümber olid kolm klassijuhatajat, kes olid valmis sõrmuseid nende õigetele omanikele andma. Neid jagati kordamööda ja alustati meie klassist. Kui kõik sõrmused olid jaotatud ja sellejärgsed pildid tehtud, kutsuti kõik taas kokku ja lauale toodi suur Reaali logoga tort, mida kolm klassivanemat, Mina, Mathias ja Kristina, ühiselt lõikasime ja jagasime. Sellega oli sõrmuste peo ametlik osa lõppenud, kuid algas disko, mis kestis kella üheni. Seal oli kahjuks peamiselt C klass, sest väga suur enamus meie kui ka B klassist olid otsustanud lahkuda. Ilmselt informaatika lahtise võistluse tõttu – pole kindel. Võin kindlalt väita, et sõrmuste pidu ületas nii minu kui ka paljude teiste ootusi. See oli suurepäraselt organiseeritud ja kõik läks plaanikohaselt. Suurt tänu väärivad kindlasti Georg Suits ja Liisa Marie Kerner, kes meie klassist selle organiseerimisel osalesid – kõik oli super, aitäh teile! Loomulikult ei tohi unustada meie lendu, klassi ning klassijuhatajaid, kes sellel tavapärasest külmemal reede õhtupoolikul viitsisid tulla ja üks korralik tseremoonia/pidu läbi viia. Need sõrmused tähistavad meie kuulumist uude perekonda, kandkem neid uhkusega.

autor: Uku Kert Paidra

Et sellest reisist rääkida, tuleb alustada bussisõidust. Pikk tee, mida küll teha? Ajaplaneerimine tuli hästi välja, lugesime kohustuslikku kirjandust bussi tagumistel istetel, mille taga oli väike köögi nurk, väga luksuslik buss. Ãœks raamat tegi bussireisi palju asjalikumaks ja kasulikumaks, kui ta muidu oleks olnud. Fragezeichen, ausrufungszeichen, spassvogel, raamat on äärmiselt eestikeelne. Esimene peatus – Kurgja. C. R. Jakobsoni kunagine elupaik oli siin, just nimelt see sama madalakatuseline saun, kuhu mitte keegi ilma kummardamata sisse ei pääsenud. Seal talukompleksis oli mitu maja, ühes neis paiknes leivaahi ja õpetati leivategu vanamoodselt, kui polnud veel elektrit. See leib oli imemaitsev koos võiga, erilise maitsega, mida lisab vaid ise valmistamine. Talukompleksis eksisteeris ka maja, mis oli piisavalt kõrge, et ei peaks kummardama. Ka auhinnatud vasikad käivad asja juurde. Muljet avaldasid ka erilised mitmetüvelised kokkukasvanud puud. Edasi viis buss meid surnuaeda, et vaadata A. Adamsoni ausammast vabadussõjas hukkunutele, mille esimene külg kujutas surevat ja surnud sõdurit, koos kaitseingliga, tagakülg aga leinavat leske koos kahe lapsega, poja ja tütrega. Seejärel leidsime end väikeselt linnasiseselt matkalt, mille jooksul tutvusime Pärnu linna kultuuriga, mis oli kõik koondunud vanalinna. Koidula kuju, Richmanni välgutabamus, kuid enne kõike siiski Endla teatri kunagine asukoht koos iseseisvus manifestiga nii eesti, kui ka pimedate keeles. Seejärel oli linnas vaba aeg, mis veedeti ühtselt söömas. Nõnda viis aeg meid teatrisse, kuid enne etendust samades ruumides paiknevasse muuseumisse, maja oli ju Jannsenite kunagine kodu. Viimane tuba kujutas Lydia Koidula magamistuba Kroonlinnas. Irooniline, et Eesti ajaloos nii tähtsa isiku järglased ei osanud isegi eesti keelt. Teatrietenduse algul sai juba naerda, kui arvati, et oleme GAG õpilased, seda tänu eesti keele ja kirjanduse õpetaja initsiatiivile, viia meid just seda teatrietendust vaatama. Etenduse süžeeks oli kirjavahetus Koidula ja Kreutzwaldi vahel. Tagasisõit enam ei kulgenud raamatut lugedes, hilise kellaajaga vajavad unetunnid tasumist.

autor: Aaron Avaste