Arhiveeritud - kuu 11.2017

Reaali poisi 90. Juubelipäeva kõne

Tere lugupeetud kaitseväe juhataja, direktor, koolikaaslased ja teised külalised. Ma olen 12. klassi õpilane. See tähendab, et olen sündinud Eesti ajal ja elanud Eesti ajal. Minu ja paljude teiste jaoks on rahuaeg iseenesest mõistetav. Ma pole kogenud sõda ja neid õudusi, mis sellega kaasnevad. Ma ei oska isegi hoomata kui palju mul on vedanud. Sellest sõltumata tean loetud raamatutest, vaadatud filmidest ja kuuldud lugudest, et sõda on jube. Veri voolab tänavatel, uksest välja astudes on kõikjal laibad, kohtades, kus varem oli elu, valitseb surm, laastus ja häving. Kuid sellega vahetult silmitsi olla ? Ei, seda ma ei tea. Loodetavasti ei pea ka seda mitte kunagi teada saama.

Oleks ma sündinud 99 aastat varem? Aastal 1900? Sel juhul oleksin 1918. aastaks, Vabadussõja alguseks, sama vana kui praegu. Ma oleksin kindlalt olnud ühes pundis koos teiste õppursõduritega. Koolis oleksin klassivendade ja Anton Õunapuuga laskmist harjutanud ja võimlas rividrille ning muud sellist teinud. Võibolla oleksin ka mina koos Harald Triegeliga leidnud end Järve mõisast või Eugen Seebergiga Mõniste omast. V õ i b o l l a oleks ka minu nimi praegu Tallinna Reaalkooli aulas marmortahvlile raiutud.

Sellele on õõvastav mõelda, et minu ja Vabadussõjas olnud poiste vahe on kõigest meie sĂĽndimise aeg. Kõik muu oleks võinud meil vägagi ĂĽhine olla. Oleksime ehk sama lolli nalja teinud või ehk samas suunas koju liikunud…

Aga nii kord nende asjadega juba on, neid enam muuta ei saa. Seda monumenti vaadates ja neid õppursõdureid ja õpetajaid meenutades saab vaid mõelda, et nemad pidid täitma enda kohust, meile on jäänud meie oma – misiganes selleks ka poleks.

Seega täiest südamest,
Poisid,
Aitäh teile.

autor: Uku Kert Paidra

28.11.2017

Klassidevaheline korvpall

Novembri alguses oli klassi poistele tähtis päev – klassidevaheline korvpall. Kes asjaga kursis on, teab, et meil pole veel mitte ühtegi võitu ja läksime sellel aastal seda esimest (ja võib-olla ainsat) võitu püüdma. Peale alagruppide loosimist oli ette teada, et ka see aasta võib see tulemata jääda, sest järjekordselt olid meie alagrupis kooli parimad pojad 12C ja 11A ning 12B, kes oskab samuti väga hästi mängida. Lisaks oli veel alagrupis 10B, kellega teadsime, et tuleb põnev lahing. Kuna see toimus laupäeva hommikul, siis teadaolevatel põhjustel hilinesid peaaegu kõik meie tiimi mängijad (v.a Markus ja Egert) ja alustasime 12B-ga mängimist 3v3 (reeglites 4v4). Algus oli rabe, aga kõik läks nii nagu minema pidi ning esimene kaotus oli siiski tõsiasi. Teises mängus tulid vastu meie head sõbrad 12C klassist, kellega oli lõbus mängida, kuid tulemus kahjuks oli meie poolt vaadatuna järjekordselt halb. Kuid järgmine mäng oli see, mille pärast me mängima tulime. Vanad ja kogenud versus noored ja uljad. Meie kahjuks oli vastastel siiski üks oskajam poiss, kes meile uut ja vana tegi, kuid siiski tänu meie super tiimile – Markus, Uku, Egert, Margus, Marten ja Aaron – püsisime me mängus. Algas viimane minut ja oleme kolme punktiga maas. Ei olnud ideed, mida teha ja siis Markus võtab selle keerulise viske ning olles ülejäänud visked praktiliselt mängus mööda visanud, viskab ära! Seis on viigis! Viimased sekundid ja Markus teeb veel vaheltlõike, kuid kahjuks Aaroni lõpusekundivise ei taba. Mäng läheb lisaajale. Lisaajal jätkub sama rabelemine, mis pakub publikule rohkem lõbu kui mängijatele. Deja vu – viimasel minutil oleme jälle maas, seekord nelja punktiga. Uku paneb kaks punkti ära ja tabab ka vabaviske ehk jääme punktiga maha. Vastased tabavad ja vahe on kolm. Aega pole, Markus võtab jälle keerulise viske ja mis toimub – ta tabab! Publik on ekstaasis, kõik on ekstaasis. Mida näeb Reaalkooli olematu võimla? Keegi ei oska vastata ja mäng jätkub teise lisaajaga, mis on veel lühem kui eelmine, sest ei taheta ajakavaga väga maha jääda. Kahjuks teisel lisaajal meie jõud raugeb ja kaotame lõpuks kahe punktiga, kuid see oli läbi aegade parim mäng klassidevahelisel korvpallil. Viimast mängu me ei mängi ja võtame kaotuse ning läheme koju edasi magama.

autor: Markus Mikko

20.11.2017

Õpetajate päev

Kallis koolipere!

Tervitan teid Tallinna Reaalkooli direktorina õpetajate päeval, mis sellel aastal võtab aset 5. oktoobril. Minu tööpäev algas hommikul mõnusa kohvitassi ja kange kohviga, et jõuaksin kella 7.30 kõiki õpilasi garderoobi ja esimese korruse trepi vahele tervitama. Kuna positsioon oli mulle uus, siis sain mitmeid kordi küljeuksest tulnud kolleegide käest uksega. Tervitamise kõrval pean siiski tõdema, et kord on koolimajast kadunud! Saime esimeste minutitega juba mitmeid kooli kodukorrarikkujad musta nimekirja lisatud. Teine suurem probleem on distsipliin, ei jäänud märkamata, et õpilased tulevad viimasel hetkel kooli ja seetõttu must nimekiri pikenes hilinejatest, mis tuli lõpuks kokku pea kahe A4 pikkune. Musta nimekirja oleks pidanud ka minema õppealajuhataja Uku, kes otsustas hommikul natuke kauem magada, kuid ühiskonnas on siiski mõned võrdsemad. Ootasime koos teise õppealajuhataja Robert Kuksiga oodatud kolleegi ära ja asusime tööpostile – käia läbi kõik algklassid ja erakooli nooremad õpilased. Kõik olid väga armsad, toredad ja aktiivsed. Tore oli näha kätemerd küsimuse peale, et kes tahavad jätkata Tallinna Reaalkoolis. Edasi pidime ka meie korra ennast arendama meile kohustuslikes tundides, kust siiski pidin töökohustuste tõttu ära käima. Seekordseks töökohustuseks oli vahetada välja kooli auväärt juhtkond ja koht direktorikabinetis ise sisse võtta, lisaks sellele musta nimekirja kantud õpilasi noomida ja see tuli suurepäraselt välja, sest sai välja antud üle 20 seletus- ja käskkirja, millest parimaid eksponeeriti hoiatuseks kooli infotahvlil nädala lõpuni. Et siiski mõttetöö käskkirja kirjutades ei lõppeks, andsime ülesandeks teha seda täpselt kindla arvu sõnadega (näiteks 33). Edasi andsin töö üle oma usaldusväärsetele õppealajuhatajatele, kes jätkasid distsipliiniprobleemi lahendamist. Mina pidin minema andma 134c klassile vene keele tundi koos oma sõbra ja kolleegi Oliveriga, mis meil tuli üpris edukalt välja, kuigi tunni kõige aktiivsem inimene seal klassis ei käi. Loodan, et kõigil oli meeleolukas, meeldejääv ja paljude uute teadmistega päev. Nagu sellel päeval sai juba öeldud, siis kordame üle meie kooliõpilase head tava: Ma kannan koolivormi, ma ei hiline, ma olen distsiplineeritud õpilane. Üks kõikide, KÕIK ÜHE EEST!

autor: Markus Mikko

20.11.2017

Märgiaktus

KĂĽmnes november oli 133. lennu jaoks vägagi märkimisväärne päev – me saime lõpuks rinda lõpumärgid. Meelde tuleb eelmine aasta, millal ma ĂĽkskõikselt kirjeldasin 132. lennu märgiaktust, kuid see aasta olime keskpunktis just meie. Esimesed seitse tundi olid lĂĽhendatud, mis oli väga positiivne meie ning ka kõikide teiste klasside jaoks. 8. tunnil oli kauaoodatud aktus. Direktori kõnele juba järgneski 133.a klassi õpilaste ĂĽkshaaval ette kutsumine klassijuhataja poolt ning direktriss Ene Saar pani meile märgi rinda. Enamus õpilastes valitses suur ärevustunne, sest kõik kartsid Potsa poolt ette antud reegleid unustada. Kui lõpuks ka b ja c klass märgid kätte said, oli õpetajate kord. Minu soovitus on enne mitu korda harjutada märgi rindapanemist, sest see suhteliselt keeruline, eriti kui käed värisevad. Vahepalana esinesid ka 133. lennu koorilauljad. Kõnet pidas ka meie klassijuhata Tiia Luuk ning Uku Kert Paidra. Lõpetuseks kutsusid peremees ja perenaine meid õhtul märgipeole. Märgipidu algas 18.30, kuid inimesed enamasti saabusid 19.00 paiku. Peolt ei puudunud orkester ega ka Piret Otsa seltskonnatantsud, mis minu jaoks oli õhtu tipphetk. Kell ĂĽheksa oli lõpuks meie kord välja laulda kõik need, kellel märki pole ning algas tseremoonia osa, mis on salajane ning kirjeldada ei tohi. Need viimased 2 aastat on kohutavalt kiirelt läinud ning on veider, et meil juba lõpumärk käes on. Loodan, et meil on lveel selliseid õhtuid, kus saame koos aega veeta ning nautida seda viimast aastat 133. lennuga.

autor: Aleksandra Lilleorg

14.11.2017

133. A klassi kulud

Meie klassi kulud nende kolme aasta jooksul.

Tabeli ja diagrammide autor: Kalle Johannes Reinmets ja Rando Tõnso

04.11.2017