Märgiaktus
Kümnes november oli 133. lennu jaoks vägagi märkimisväärne päev – me saime lõpuks rinda lõpumärgid. Meelde tuleb eelmine aasta, millal ma ükskõikselt kirjeldasin 132. lennu märgiaktust, kuid see aasta olime keskpunktis just meie. Esimesed seitse tundi olid lühendatud, mis oli väga positiivne meie ning ka kõikide teiste klasside jaoks. 8. tunnil oli kauaoodatud aktus. Direktori kõnele juba järgneski 133.a klassi õpilaste ükshaaval ette kutsumine klassijuhataja poolt ning direktriss Ene Saar pani meile märgi rinda. Enamus õpilastes valitses suur ärevustunne, sest kõik kartsid Potsa poolt ette antud reegleid unustada. Kui lõpuks ka b ja c klass märgid kätte said, oli õpetajate kord. Minu soovitus on enne mitu korda harjutada märgi rindapanemist, sest see suhteliselt keeruline, eriti kui käed värisevad. Vahepalana esinesid ka 133. lennu koorilauljad. Kõnet pidas ka meie klassijuhata Tiia Luuk ning Uku Kert Paidra. Lõpetuseks kutsusid peremees ja perenaine meid õhtul märgipeole. Märgipidu algas 18.30, kuid inimesed enamasti saabusid 19.00 paiku. Peolt ei puudunud orkester ega ka Piret Otsa seltskonnatantsud, mis minu jaoks oli õhtu tipphetk. Kell üheksa oli lõpuks meie kord välja laulda kõik need, kellel märki pole ning algas tseremoonia osa, mis on salajane ning kirjeldada ei tohi. Need viimased 2 aastat on kohutavalt kiirelt läinud ning on veider, et meil juba lõpumärk käes on. Loodan, et meil on lveel selliseid õhtuid, kus saame koos aega veeta ning nautida seda viimast aastat 133. lennuga.
autor: Aleksandra Lilleorg
© 2024, 133a