Henri Hünnev

6. oktoobril käis meile oma tegemistest kõnelemas Madise vana sõber Henri Hünnev. Henri püüdis tüdrukute tähelepanu koheselt. Kiiresti püüti kaaslastelt teada saada, kes see mehisust ja salapära kiirgav kompu on. Peab tunnistama, et nii mõnigi tegi kiire klõpsu telefoniga, et parallelklassiõdede ees natuke eputada.

“Aakad, natige ajalugu” -Keity

Eks poisidki muutusid ärevaks ja tundsid konkurentsi hõngu.  Tegelikult on Henri väga muhe ja sõbralik Pärnu poiss. Henri alustas varakult karjääri tätoveerimisega. Sebis endale kusagilt esimesed vahendid ja reklaamis välja, et teeb esimesed 100 tatokat sõpradele tasuta. Tagantjärele ta tunnistab, et kahetseb mõne tätoveeringu tegemist. Mingile kohalikule vennale kirjutas ta lihtsalt, kenalt ja suurelt tema nime käe peale, vähemalt ei pea meile tundmatu „S A N D E R“ kunagi kartma, et nimi mõnel karmimal klubiõhtul ununeks.

Kahjuks Henri isa suri, kui Henri oli alles kusagil meie vanune. Kõigile lisaks tähendas see ka seda, et Henri pidi üle võtma isa transpordifirma juhtimise. See tekitas aga noorele poisile kõvasti peavalu, sest ettevõttel olid võlad ja väga palju asju vajas kordaajamist. Õnneks on Henril head tuttavad ja sõbrad, kes teda alati aitavad. Nii näiteks pääses Henri kaitseväkke minekust, sest teatud tuttavad teatasid kuhugi, et Henril on rasked ajad ja firma juhtida, seega Henri vabastati kaitseväest. (Kui keegi teab selliseid inimesi veel, siis saatke meil vm, aitäh) Peale viit aastat jebimist sai Henri aru, et temast ettevõtjat ei saa, kuid endiselt teeb ta tatokaid kõigile soovijatele. (asi on Sanderi nimekirjutamisest kõvasti edasi arenenud)

Tegemist on ka karmi tsiklivennaga, nimelt kuulub Henri motoklubi Wildcards MC liikmete hulka. Henri on mees, kes elab elu täiel rinnal ja ei põe asjade pärast, kõik loksub sujuvalt jooksvalt paika. Eriti õnnelikuks tegi Henri külaskäik muidugi meie suure tsiklitearmastaja Keity, kes sai koheselt ka kutse Männikule krossi sõitma minna.

Lisaks tsiklitele armastab Henri ka neljarattalisi masinaid, mida saime omal nahal tunda Johanniga Pärnus peale Madise sünnipäeva, kui hetkega võlus Henri välja kuskilt platsilt vana tagaveolise Volvo, millega me kuhugi Valgeranna loopealsetele jäärajale driftima läksime. Kõik oli väga tore ja lahe.

Kuniks me suutsime Johanniga Volvo veepumbarihma ribadeks sõita ja nii me külmetasime 1,5 tundi ilma sööma ja joomata, kuniks lahke naisterahvas meid Madise juurde sooja pukseeris.

Persili pudel…

Kuna me Johanniga tundsime süüd Volvo purunemises, siis läksime me järgmisel nädalavahetusel Pärnu ja aitasime Henri silmarõõmu uuesti üles putitada. Henri tutvustas meile sellel nädalavahetusel ka Wildcardsi klubimajasid, tänu millele saime osa Aironi ja Joonase sünnipäevapeost. Niipalju kiilakaid noormehi ühes ruumis pole mina kunagi varem näinud, rohkem seda õhtut  kommenteerima ei hakka, kui siis niipalju, et Aironi ema tehtud kartulisalat oli väga maitsev. Henri külaskäigust sai mõne jaoks pikem seiklus kui oleks osanud oodata.

Igal juhul täname Madist, et ta Henri meile Pärnust kohale kutsus ja muidugi suured tänud Henrile endale, et ta meile oma kogemusi ja seiklusi jagas!

Siim ja Keity

Kommenteerimine on keelatud.