Sebastian, Sass ja puuhalg – mis saaks viltu minna?
Minu nägemus puuhalu intsidendist.
Oli augustikuu, kui ladusime uue klassi poistega Pärnus, Madis Somelari aias kĂĽttepuid hunnikutesse. Töö läks ĂĽsna lõbusalt, uudistama tuli ka väike Sass Somelar. Ta sõitis oma mänguautoga ringi ja vaatas, kuidas suured poisid toimetavad. Madis oli aga unustanud midagi osta ja pidi poodi minema (vist) ning enne minekut kutsus mu korraks kõrvale ja ĂĽtles: ”Sebastian, ma usaldan sind Sassi valvamisega. Vaata, et ta ära ei kaoks ega haiget saaks”. Nõustusin ĂĽlesande vastu võtmisega ja Madis sõitis autoga minema. Paar minutit hiljem: olen sĂĽlle võtnud nii palju puid, kui mahub, ja valmistun neid virna juurde viima. Ăśmber pöörates kostub mingisugune kolks. Vaatan alla – minu selja taga seisnud Sass oli puuga vastu pead saanud. Meie pilgud kohtusid, Sass vaatas mind hirmunud ilmega. Enne kui midagi öelda jõuan, langevad pisarad ja sireen läheb tööle. Jooksen nutvale lapsele meeleheites järele, lootes teda kuidagi lohutada. Nutu peale tuli ka Sassi ema, Betty vaatama, mis toimub. Ta nägi mind ja nutvat Sassi, kes näpuga minu peale näitas. Sellises olukorras on ĂĽsna raske end selgitada – ”Lõin teie lapsele puuhaluga vastu pead”?
See sĂĽndmus on andnud ainet mitmetele naljadele minu suunas.
Sebastian
© 2024, 133c