Ühel kaunil kolmapäeval võtis terve gümnaasium nõuks avastada Eestimaa tundmatumaid paiku ja sõita Dorpatisse, et seal siis looduslähedust tunda. Taara õnnistuse me ka leidsime, sest reisukene kulges üldiselt suuremate libastumiste ja komistamisteta. Kuigi tõepoolest tuleb nentida, et Dorpatis polnd tali taeva jäänud ja Madis Somelari juhtimisel vanalinnaekskursioonil viibides oli kohati end üsna keerukas püstloodis hoida. Aga alustame siiski algusest-sellest kõikse paremast kohast.
Päev algas nagu koolipäev ikka. Ainult et jube segadus oli, sest keegi ei teadnud, mis nüüd täpselt saab. Ei, asi polnud selles, et meie verinoorte kümnendikena poleks kunagi teatrikultuuri näind, lihtsalt päeva ajakava oli veidi hägune. Aga polnd hullu midagi, kõik jõudsid ilusti bussi peale. Bussis saime teada, mis meid sisevaatluse korras ees ootab ning mida see 10.c siis oma ajaveebiga peaks tegema. Lisaks õppisime seda, et bussis istudes peab turvavöö ilmtingimata kinni olema, sest avarii korral lendad läbi esiklaasi. Aga seismine on seevastu 100 % okei, sest vähe järsema pidurduse korral tulevad kasutusele mmmüstilised võlujõud. Otsustati üheskoos rahvahääletusel (hoolimata meil kehtestatud valgustatud absolutismist), et Loodusmuuseum jääb ilma meie meeldivast seltskonnast ja seame sammud hoopis Tarbatu vanalinna, et sealset ajalugu uurida. Näiteks saime teada, et meie hulgas on Euroopa vanaema ning et linnas jalutamise peale läheb kõht ikka jube tühjaks. Sestap saame jätkata oma reportaaži tundmatu nimega toidukohast, millest oli saanud teatriliste kogunemispaik. Näljaseid reaalikaid oli seal nii kole palju, et peale teega oma sõrmede üles soojendamist ei saanud meie trio toiduga küll löögile. Läksime siis hoopis Wernerisse, mille ülesleidmiseks kulus ka veidi aega, sest me mõtsime, et lähme ilma gepsuta ära. A no valesti arvasime ka. Jõudsime siis kohale ja leidsime eest, oh üllatust, Madis Somelari ja bande klassivendi. Tegelikult ei olnud see nii väga üllatus midagi, sest me teadsime küll, et see õdus ja hubane kohvikuke on Madis Somelari lemmikuks. Kohv, kook ja intelligentne vestlus teevad alati tuju hääks.
Taipasime aga üsna pea, et tuleks sammud seada Vanemuise suunas, et mitte tagapinki konutama jääda. Õnneks oli meil ka kohalikust tudengist giid, kes tee peal näitas meile kõike seda, mida võimalik näha vaid siis, kui suurlinn Jurjevi peatänavatest kõrvale kalduda.
Vaatasime “Arkaadiat”, mis on hirmutava pikkusega tükk. Samas oli etenduse tegevus nii kiire, et unistama jääjatel oli peale esimest poolaega ikka väike segadus, et mis mida ja kes keda. “Arkaadia” pakkus palju mõtlemisainet. Peale etenduse lõppu algas kibe sprint bussideni, sest eks meid oli ju ikka hirmutatud nende lugudega, et kui kuhugi asjatama lähed, siis maha jääd.
Bussisõit möödus suurele enamusele une piiril hõljudes. Selline bussis magamine tegelikult ju ei toida. Ärgates on jube vastik olla ja pärast oled veel mitu päeva kange ka, sest mugavaks osutunud magamisasend meenutas pigem kringlit.
Aga ometi oli meil Tarapita õnnistus ja Peko halastus, sest järgnevast koolipäevast anti vabaks tervelt esimene tund.
© 2024, 133c