133b

Sel aastal kogunesime spordipäevaks Kalevi staadionile 15. septembril, kuni meie armast koolimaja vallutas reaal- ja looduhariduse konverents. Kell 9.30 oli avapauk 12. ja 10. klassi jaoks – pisikesed võimlemisliigutused, kust edasi suundusid tüdrukud palli viskama ning poistel oli pool tundi vaba aega, pärast mida oli nende kord oma kiireid jooksuvõtteid näidata. Kohe pärast poiste jooksu näitasid ka tüdrukud oma võimeid 100 meetri jooksus.  Kui eelnevalt käis võistlus pigem klasside siseselt, siis 10.45 oli aeg klassidevaheliseks teatejooksuks. Meeskond üpris vaevarikkalt kokku aetud, tegime asja ära. Nagu alati, peab keegi ikka tagurpidise tulemustabeli esikoha ka haarama – see aasta vedas siis meil. Edasi tõttasid lühikeste vahedega kõigepealt tüdrukud 400 meetrit jooksma ning siis poisid poole pikemat maad läbima. Kaasa elasid meile meie toredad rebased, ergutades karjudes ning plaksutades. Sellega oligi viimane traditsiooniline sportlik ajaveetmine Reaalkoolis 12. klassi jaoks läbi. Kuigi klassiesindus oli sel korral pigem pisike, oli päev siiski vahva – sai ju pikemalt magada, liikuda ja varem vabaks!

19. septembril käis Tallinna Reaalkooli gümnaasium vaatamas Rasmus Puuri esimese ooperi “Pilvede värvid” peaproovi. Kogu massiga voolasime siis üle Otsa tänava ning astusime naabrimehe Aivar Mäe töökoja esiuksest sisse. Saal oli täis tuttavaid nägusid ning laval hakkasid toimuma Eesti ajaloost tuttavad sündmused. Oh, kui osavalt neid seal kujutati! Heli sobis täiuslikult sündmustikuga kokku ja tekitas pidevalt üle keha jooksvaid judinaid. Lihtsalt, kuid samas peenelt andis teos edasi vägagi tänapäevased kandvad mõtted. Kõik muidugi päris nii tugevat kasutajakogemust ei saanud, aga kuna kunsti viimane etapp toimub iga vaataja endi silmades, on see mõistetav.
Ooperi lõppedes hakkas saal plaksutama, nagu ikka. Siis tõusis keegi parteris püsti. See  inimene vist ise ei teadnud, millise reaktsiooni ta vallandab – talle lihtsat tohutult meeldis too ooper. Selle ühe julge hinge liigutatuse tulemusena seisis 4 sekundi pärast püsti (olen üsna kindel) iga viimnegi kui ilmakodanik saalis. Kas olete kunagi seisnud teatrisaalis, kus keegi ei tihka istuda? Reaalkoolis õppimine annab selliseid võimalusi. Võibolla üksi sa ei julgeks kõigile võõrastele näidata, kui väga sulle äsja nähtud teos meeldis, aga sõprade ees julged ikka. Ning kui kõik sinu sõbrad juba seisavad, siis kuidas sina ikka istuma jääd?
Üks kõikide, kõik ühe eest!

Peale töist suvepuhkust seadsime (peaaegu) kõik oma sammud kooli poole, et osaleda meie 12-aastase õpilaskarjääri viimasel esimesel koolipäeval. Koolipere üldaktusel staadionil saime uhkusega seista klassiderivi lõpus, et siis aktuse lõppedes sealt esimestena ja kõige vanematena pudireas kooli tagasi jalutada. Peale pisikest söögipausi kogunes kogu 133. lend kooli fuajeesse, et tervitada pikka kooliteed alustavaid esimese klassi õpilasi. Koolijüts näpuotsas, oli kõige olulisem välja selgitada, kas laps asub õppima A või B klassis, et hiljem aktusel ükski valesse pingiritta istuks (spoiler – kõigil see ei õnnestunud). Meile üsnagi kitsas ja ruumipuuduse all kannatav koolimaja tundus 7-aastastele hiiglasliku hoonena, mille trepiastmed ulatusid nii mitmelgi põlvini. Sellest hoolimata õnnestus teha ekskursioon kogu koolimajas, alates raamatukogust lõpetades garderoobiga. Peale põnevat, aga ka väsitavat (siinkohal tuleb mainida, et väsinud olime pigem meie kui meie vaprad aabitsasaajad) tuuri oli aeg minna kooli aulasse, kus algas 1. klasside aktus. Peale direktriss Ene Saare kõnet jagati juntsudele kätte aabitsad. Nii mõnelegi oli aabitsa kättesaamine kauaoodatud sündmus, mistõttu jäi Ene Saarega kätlemine teisejärguliseks. Esimeste aabitsate jagamine möödus küllaltki sujuvalt, kui välja arvata ühe väikese A. klassi poisi ekslemine B. klassi pingiritta. Aktuse lõppedes said kõik jütsid endale pähe koolimütsi ning seejärel suundus üks klass füüsika, teine keemia tundi. Keemia tunnis ootasid meid õp. Martin Saar ja õp. Andrus Kangro (seekord pigem abilise ehk lahusesegaja rollis), kelle abiga võlusime välja reaali vaimu, värvisime roosi ja õppisime nukleofiilset asendusreaktsiooni. Õpetaja Reivo Maasiku abiga torkasime õhupallide sisse auke, katsusime põlevat küünalt ja mängisime staatilist elektrit täis nukkudega. Peale väikeste esimesi tunde viisime nad käsikäes oma klassidesse ning oligi aeg hüvasti jätta. Loodame, et meie kooli tulevastele matemaatikutele, keemikutele ja kirjanikele oli see päev sama meeldejääv kui meile. Armsat kooliteed, sõbrad!