Niguliste käikudes
Mai lõpupoole läksime pärast hirmuäratava loodusõpetuse tasemetöö tegemist Niguliste kirikusse. Me sellest eriti palju ei oodanud, sest kes siis ikka kirikus poleks käinud. Tuli aga välja, et teemaks olid Nigulistes olevad käigud. Nimelt oli kirik keskajal ka kaitseehitis, mille võlvide kohal olevasse saali said inimesed vaenlaste eest peituda.
Nagu kombeks käib, räägiti meile enne “Surmatantsust”, hauaplaatidest ja hõbedast kujukestest. Kui tavaline osa läbi läksime aga paljulubavatesse käikudesse. Eriti äge oli seista täpselt torni all või võlvide kohal. Meile öeldi, et seal ei tohi hüpata, nii et meie ülemeelikus veelgi suurenes ja vaikselt prooviti, kas põrand kukub alla või mitte. Muideks, ei kukkunud. Pärast kõige põnevamat osa saigi ekspeditsioon läbi ja meid lasti nädalavahetusele enne suurt ja õudset matemaatika tasemetööd. Vaatame veel kuidas see läheb! Igatahes oli salakäikudes väga uhke tunne ringi liikuda.
“Ei, see oli nõmmemets!” 
Kõigil väga tõsised näod 
Ja nii algas lärm… 
Peaaltar 
Palju hõbedat 
Siit ei tahaks tõesti alla kukkuda 
Tipphetk: Võlvide kohal
Saskia
© 2024, 140b