Intervjuu õpetajatega
Kas distantsõppel olemine on õpetajate jaoks raskem või lihtsam kui füüsiliselt kohal käimine? Ajaveebi tiim pani kokku viis põnevat küsimust ning siin on õpetajate vastused.
Milliseid uusi andeid või tegevusi olete avastanud karantiini ajal?
Egle Pihlap (käsitöö) :Karantiini ajal avastasin enda jaoks discgolfi. Ma olen sellega varem kokku puutunud, küll aga mitte nii tihedalt, kui nüüd karantiini ajal. Naudin seda tegevust väga. See ei nõua erilisi oskusi, ei murra konti ja annab võimaluse värskes õhus viibida.
Riin Saar (matemaatika): Otseselt uusi andeid pole avastanud, aga ühe uue kogemuse sain juurde küll – kuidas ehitada karukarjust 
Reet Varik (eesti keel): Olen avastanud, et suudan 5 korda kiiremini närvi minna kui tavaliselt, sest jube keeruline on keskenduda, kui töötegemise ajal nõuavad tähelepanu ka üks 5-aastane ja üks 7-aastane. Aga peale selle olen tutvunud ka mõne uue e-keskkonnaga ja neis julgemalt toimetanud.
Kristi Vahenurm (klassijuhataja ja inglise keel): Olen endale selgeks teinud Moodle’i hingeelu. Rajasin ka elu esimese permakultuuri peenra, kuhu kavatsen istutada suvikõrvitsad. Pean end eksperdiks pärmitaigna alal.
Mis on distantsõppe juures positiivset?
Egle Pihlap:Olen saanud õpilastele anda hoopis teistsuguseid ülesandeid kui tavaõppe ajal. See on olnud rikastav kogemus ja ka endal on olnud võimalus midagi uut õppida ja uute tehnikatega tutvuda. Väga lihtsate vahenditega saab kodus kenasti hakkama ja tagasiside on olnud õpilaste poolt toredalt positiivne. Vaieldamatult on õpilaste lemmikud olnud kokandusega seotud ülesanded.
Riin Saar: Distantsõppe juures meeldib mulle nt terve nädala plaan ühe päevaga üle vaadata ja ka e-kooli ära kanda ning siis see annab nädala sees veidike hingamisruumi. Kogu olukorra suhtes on positiivne aga see, et saan veidike hiljem tõusta, kui muidu tööl käies. Minu jaoks on umbes 1,5 tundi ajavõitu.
Reet Varik: Üks parimaid asju on kindlasti see, et ei pea vara üles tõusma.
Kristi Vahenurm: Distantsõpe on võimaldanud kooli- ja tagasimineku pealt kõvasti aega kokku hoida. Ta on õpetanud tööaja mõttes paindlikkust ning on teinud inimesed julgemaks tehnoloogia kasutuse koha pealt. Rõõmu teeb, et mitmed tehnoloogiafirmad on kättesaadavaks teinud vahendeid, mille eest varem küsiti liiga palju raha. Kindlasti on ta sundinud inimesi rohkem tähelepanu pöörama kodule ja perele.
Mis on distantsõppe juures negatiivset?
Egle Pihlap:Olen harjunud palju liikuma ja ka koolis on see väga suur osa minu tööst – üsna sage on see, et jooksen tunnis ühe õpilase juurest teise ja aitan hädaolukordades. Kodus aga olen aheldatud arvuti külge. Minu jaoks on olnud väga harjumatu päevast päeva ainult arvuti taga istuda. Esimestel nädalatel oli see kohe eriti raske. Mulle meeldib õpilaste vahetu tagasiside ning võimalus kohe küsida-kohe vastata, kogu see sotsiaalne pool on jäänud distantsõppel kahjuks tagaplaanile.
Riin Saar:Õppe seisukohast on negatiivne see, et õpitu tagasisidestamine õpilastele võtab kordades rohkem aega. Kogu olukorra suhtes on negatiivne on aga see, et see on jube pikaks veninud. Ramm hakkab raugema.
Reet Varik:Tahaks õpilastega vahetult suhelda siiski, nii on parem asju seletada ja tagasisidet saada. Pidev ekraani vahtimine nüristab ära ja silmadele mõjub erakordselt halvasti. Enesedistsipliin võiks ka oluliselt parem olla.
Kristi Vahenurm: Õpetajatöö koha pealt on tööpäevad lõppkokkuvõttes kohati liiga pikaks veninud, aga ka see on õppimise koht – tuleb oma töö ümber korraldada nii, et kõik ellu jääksid. Kindlasti tunnevad paljud puudust õpilaste, kolleegide ja klassikaaslastega päriselus kokkusaamisest. Mina ka.
Kuidas olete karantiini ajal oma vaba aega sisustanud?
Egle Pihlap:Karantiini ajal olen vaadanud erinevaid dokumentaale, tegelenud käsitööga. Kuna mulle meeldib kokata, siis olen katsetanud erinevaid retsepte. Olen korduvalt käinud discgolfi mängimas, õues jalutamas, rattaga sõitmas, ka kodu on korras
Riin Saar: Kas meil on vaba aega? Esimestel nädalatel oli seda jube vähe, aga nüüd juba veidike rohkem. Olen seda proovinud panustanud kodustele toimetustele, nt. puude tegemine.
Reet Varik: Minul polnud väga muret, et äkki hakkab igav vms, minu vaba aja (ja paraku ka tööaja) sisustasid mu enda kallid lapsed kõikvõimalike ja ka võimatute tegevustega. Aga kui lapsed osavalt tahvliajaga ära ostsin, sain ka raamatut lugeda, see osa mulle täitsa meeldis.
Kristi Vahenurm: Kindlasti olen saanud rohkem tegeleda ratsutamisega. Mul on olnud ka rohkem aega jälgida muutusi looduses seoses kevade tulekuga.
Millisesse kohta soovite pärast karantiini kõige rohkem minna?
Egle Pihlap:Igatsen oma rahvatantsutrenne, 2+2 nõue nende toimumist takistab, seega ootan väga selle piirangu lõppu. Kui ka kooliaasta läbi saab, siis sõidan mõneks ajaks Lõuna-Eestisse vanemate juurde – sulgen arvuti, lükkan ka telefoni kõrvale ning puhkan kogu sellest digimaailmast.
Riin Saar:Sellist suurt vajadust kuhugi minna ei olegi. Pigem ootan seda, et saaksin taas vabalt liikuma, ei pea jälgima 2+2 reeglit.
Reet Varik:Juuksurisse. Kuna mu juuksur töötab Saaremaal, pean siiski veel veidi ootama, enne kui sinna satun. Kinno tahaks ka hullult minna. Ja spaasse.
Kristi Vahenurm:Mul ei ole ühtegi konkreetset kohta. Pigem tekitab ahistustunnet, et kadunud on koroonaeelne vabadusetunne olla võimeline minema ükskõik kuhu…
Suvalised pildid, mille lisasime, sest 4 pilti postituse kohta on kohustuslik :// …
-
- 2+2
-
- Kassipilt
-
- Discgolf
-
- Kujundorienteerumine
Intervjueerija: Kaisa
Postituse koostasid: Ingrid ja Saskia
30.05.2020
© 2024, 140b