140a

19. aprillil toimus meie kallite jumalate, 138. lennu lõpukella aktus. Kl 13 kogunesid aulasse 10. ja 11. ning Pudi reas saabusid ka väga kaunites rahvariietes abituriendid. Aktus algas hümniga, mille järel pidas kõne direktor Ene Saar. Seejärel sai sõna 12.b klassijuhataja Tatjana Truuväärt, kelle sõnad jätsid nii mõnelgi silma märjaks. Aktusel seati suled sappa ka abiturientidest koorilauljatele ning esines abiturientide rahvatantsugrupp, õpetussõnu noorematele õpilastele jagas 138.b Jaan Peeter Viljamaa. Oma sõna ütlesid sekka ka 1. klassi õpilased armsa luuletusega koolikellast. Aktuse lõpetuseks laulsime kõik koos K. Türnpuu “Lahkumise laulu” ning ka mulle endale jõudis kohale, et varsti oleme need meie, kes kahe aasta pärast seisavad rahvariietes ning jätavad selle koolimajaga hüvasti. Aktuse lõpetuseks lahkus 138. lend üksteiselt käest kinni hoides, et teha koolimajale terve lennuga peale viimane traditsiooniline ring ning kiigata veel viimast korda kõikidesse klassidesse.

Postituse tegi Sigrid

12. aprill oli kuupäev, mida paljud meist ootasid ja kartsid. See oli päev, mil toimus ajaloo selle aasta kokkuvõttev arvestus. Pinge oli suur, kuid meid kõiki juhtis edasi valgus tunneli lõpus – kohe-kohe on käes meie ajalooteadmiste tipphetk ja selleks aastaks saab ajalugu läbi. Õppematerjali oli palju. Minu enda õpimappi oli kogunenud juba üle 200 lehekülje töölehti ja materjali õpikutest. Kõik õppisid erinevalt. Mõni alustas nädal varem, teised päev varem ja kolmandad varusid paar pudelit Beliefi ja sukeldusid õppimisse arvestuse-eelsel õhtul ning lõpetasid alles hommikul. Mõni kasutas ka erinevate pseudoteaduste abi, et materjalid selgeks saada. Hommikul oli kohe näha, kes millise õppeviisi valinud oli. Mõni veel luges vahetunnis ajaloo kohustuslikku lugemismaterjali, teine aga üritas viimaseid kuupäevi ja nimesid pähe tuupida. Vaid vähesed tundsid end oma teadmistes kindlana. Õhkkond oli närviline. 

Vastamine pidi toimuma Kadrioru pargis. Oli varasuviselt soe, päike paistis ja kõik läks justkui hästi. Ilmal olid aga teistsugused plaanid – hakkas sadama. Kardeti, et kohtumispaik viiakse tagasi Reaali, ent õnneks vihm läks üle ja vastajad said pargis oma teadmistega edasi hiilata.

Mõni sai oma vastamisega ühele poole kohe pärast koolitunde, teine pidi aga oma järge ootama ja seepärast mitmeid tunde pabistama. Ma ise kasutasin seda aega ära, et Vapis viimase hetke teadmisi ammutada. 

Õnneks sai enamik läbi ja ka need, kellele algul õnn ei naeratanud, on hetkel teel Some juurde, et hindeks 5 välja teenida. Vastamised algasid kell 14 ja lõppesid kell 20.30. Kogu selle teadmistest tulvil jalutuskäigu lõpuks sai meie armas kullapai Madis Somelar kirja 23 000 sammu ja pea 17 km distantsi. Meil endil sai arvestuste nädala selgroog murtud ja edasi sai minna vaid paremaks… eksju?

Postituse tegi Chrisette

Neljapäeval 6. aprillil käis meil 6. tunni ajal loengut pidamas 126.c vilistlane Mihkel Põldemaa. Loengus rääkis ta oma tööst ja karjäärist Cybernetica nimelises firmas ning merel info kättesaadavuse tähtsusest. Saime kuulda erinevatest huvitavatest ja mõnel juhul ka absurdsetest mereõnnetustest ning oskame nüüd paremini väärtustada asjaolu, et Suessi kanalit ei ummista risti vajunud kaubalaev või et Eesti piiri kaitstakse aina enam 🙂

Postituse tegi Sigrid

4. aprillil, teisipäeval toimus Reaalkoolis juba 19. korda teaduspäev. Päeva eesmärgiks on suurendada õpilastes huvi teaduse vastu ja seda peetakse ülemaailmselt. Panime selga oma kõige pidulikumad ja uhkeimad riided, et avaldada au teadusele ning saabuvatele külalistele. Lisaks elasime sisimas kaasa tublidele üheteistkümnendikele, kelle uurimistöö esitamistähtaeg oli just sel samal päeval. Vaikselt peame ka ise järgmisele aastale mõeldes tõsisemalt plaane pidama. Tundides käisid erinevad külalisesinejad ja aktusel tunnustati parimad olümpiaadilisi (ja söödi kooki!). Meie klassist pälvisid tunnustuse Emil, Andre, Kent, Rain, Chrisette, Karlis, Ingrid, Kaur ja Sigrid. Lisaks andis Saskia tunni noorematele õpilastele. Saime kuulata seitset külalist, kõigil oli oma huvitav ja maailmapilti avardav loenguteema.

Hommiku avasid päeva klassiõdede erisoovil 132. lennu vilistlane Morgan Puust ja 135. lennu vilistlane Jaanika Kiolein. Mõlemad külalised õpivad TalTechis ja on omandamas vastavalt magistri- ja bakalaureusekraadi. Loengu teemaks oli Formula Student Team Tallinn, mille tiimi liikmeks nad on. Vilistlased tutvustasid meile tudengitele suunatud tootearendusvõistlust, milles nad oma tiimiga juba mitmendat aastat osalevad. Tootearendusvõistlus Formula Student kujutab endast üheistmelise vormelauto projekteerimist, ehitamist ja hiljem auto tutvustamist, sellega erinevate katsete läbimist ning võidusõitmist ringrajal. Tänu sellele on neil võimalus külastada erinevaid autotootmistehaseid üle maailma ning võistelda maailma parimate ülikoolidega. Lisaks tuleb ära märkida, et nad saavutavad tugevat konkurentsi pakkuvate ülikoolidega väga kõrgeid kohti! Veidi saime teada ka nende ülikoolierialadest ning kuidas ja miks nad just Student Formula Team Tallinna liikmeks kondideerisid.

2. tunnis esines meile ja meie armsate jumalatele 138.c klassist poliitik Andrei Korobeinik. Loeng keskendus päevakajalisest tehisintellektist. Saime lähemalt teada tehisintellekti töömehhanismist, kuidas aitaks see erinevaid haigusi lihtsamalt leida ja samas selle negatiivsetest külgedest isesõitvate autode puhul. Tulevikust rääkides tähendaks sellise asja pidevam kasutamine ametite tähtsuse muutumist.

133. lennu vilistlast Mathias Kübarat tervitasime soojalt klassis 107. Tunniplaaniliselt oli tegemist küll muusika tunniga, kuid seekord polnud muusikast sõnagi juttu. Kübar rääkis hoopis oma gümnaasiumiaegadest Reaalis, ülikoolist ning vahetusaastast Lõuna-Koreas. Gümnaasiumis oli ta Somelari klassis klassivanem, mis oli tema jaoks tore amet, kuid samas oli ka õlul päris suur vastutus. Ta jagas õpetussõnu tulevastele ja praegustele klassivanematele. Väga oluliseks pidas Mathias Kübar ühtsuse hoidmist ja ühisüritustel osalemist, mida ta ka rohkem rõhutas. Ülikoolis õpib ta Tartus majandusteaduskonnas. Sealjuures mainis ta, et ka sotsiaalteaduste alal pole häbi õppida, valikaineid saab alati valida ka reaalainete hulgast (tema ainete hulk oli 190% kohustuslikust, niietseega vastavalt oma soovile saab ennast lõpmatuseni täiendada). Ülikoolis on ta tegemas oma viimast bakalaureuse aastat, kuid vahepeal jõudis ta käia ka Lõuna-Koreas, millest põgusamalt juttu tuli. 

4. tunnis pidas loengu Laurits Tani, kes füüsika tunnile kohaselt rääkis meile füüsikast. Täpsemalt oli teemaks elementaarosakeste füüsika. Ta seletas lahti valdkonna, millega ta täpsemalt tegeleb ning tutvustas oma kooliteed pärast gümnaasiumi lõpetamist. Hetkel on ta doktorantuuris Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudis, kuid enne seda õppis ta TalTechis ja ETH Zürichis. Erinevates etappides on ta uurinud erinevaid füüsika suunitlusi ning isegi, kui jutt oli meile pigem veel keeruline, tundus füüsikamaailm väga huvitav. Küsimusi esitades saime teada rohkem tema kooliajast enne doktorantuuri ning soovitusi tulevikuks.

5. tund oli päeva tähtsaim tund – klassis 303 oli erakordne võimalus kuulata president Toomas Hendrik Ilvest. Viksilt ning viisakalt istusime, kuus inimest ühe laua taga, auditooriumis ja saime ülevaate Eesti kujunemisest maailma juhtivaks digiriigiks. Üheks oluliseks punktiks Eesti Vabariigi ajaloos olid aastad, kui hakati tegema projekti, mille nimeks sai Tiigrihüpe. Selle eesmärgiks oli koolidesse tuua arvutid, et õppida nende kasutamist. Õpetajad said ise aru, et noored õpilased suudavad ise ja lihtsamini sellised oskused omandada. Juttu tuli ka Jukudest ning teistest huvitavates Eesti ajaloole olulistest inimestest. Vaieldamatult üks päeva huvitavamaid ning harivamaid tunde viis meid paremate teadmisteni Eestist kui digiriigist.

Pärast 5. tundi suundus osa klassist aulasse aktusele ja teine osa taas loengut kuulama. Aulas juhatas aktuse sisse direktor Ene Saar. Seejärel pidas Toomas Hendrik Ilves kõne teaduse tähtsusest ning vajadusest seda väärtustada. Pärast seda esitas meie paralleelklassi Darja Jõesoo klaveril Glinka variatsioone ning algas tunnustuste jagamine olümpiaadidel häid kohti saanud õpilastele. Meie klassist pälvisid tunnustuse Emil, Andre, Kent, Rain, Chrisette, Karlis, Ingrid, Kaur ja Sigrid. Pärast seda suundusime sööklasse, kus toimus tordisöömine. Meie klassi Saskial oli au lõigata lahti üks kookidest. Pärast magusat ampsu ja veresuhkrutõusu liitusime ülejäänud klassikaaslastega, et kuulata Kristjan Juhani metallurgialoengut. K. Juhani tutvustas TalTechi metallurgia õppesuunda. Saime ülevaate selle ala positiivsetest ja negatiivsetest külgedest. Päeva finišiks oli tund kindlasti hea lõpetus suursugusele teaduspäevale.

Ühest olulisest Reaalkooli traditsioonist said mõned osa esimest korda, mõne jaoks oli see juba kümnes. Igatahes suurenes teadmistepagas ja nii mõnigi sai vastused loengute käigus või juba varasemalt tekkinud teadusalastele küsimustele. Samuti oli tore kohtuda kooli vilistlastega. Ütlus, mis annab lootust tulevasse arvestuste nädalasse ja seostub imeliselt selleks aastaks lõppenud teaduspäevaga: “Everything is theoretically impossible until it is done.” (Robert A. Heinlein).

Postituse tegid Krõõt ja Sigrid