133a

Gümnaasiumi jõululaat 16. detsembril toimus gümnaasiumi jõululaat, kus kohast ka meie klass osa võttis. Meie klassi esindasid seal Liisa Marie ja Georg, kes müüsid seal juustuvõileibu, mida meie klass pakkus ka eelmine aasta. Ka kõik teised klassid olid välja pannud erinevaid hõrgutisi nagu glögi ning maitsvaid kooke.

Gümnaasiumi jõulupidu toimus 21. detsembril. Peo teemaks olid 2000ndad. Igale klassile loositi üks aasta, millega nad pidid jõulupeo playboxil esinema. Meie klassi aastaks oli 2003. Gümnaasiumi jõulupidu hakkas küll kell kuus, aga meie klassi esinejad olid koolis juba kella kolmest, et hakata valmistuma playboxiks. Johanna ja mina tegime meiki. Helena oli toonud kooli hunnikutes riideid ja parukaid. Me kõik olime esinemiseks valmis.

Kui lõpuks kell sai kuus, siis kogunesime kõik aulasse. Terve gümnaasium oli ootusärevuses. Õhtujuhid juhatasid jõulupeo sisse ning õige pea alustasti esinemistega. Meie klass esines kolmandana. Meie esitus koosnes viiest erinevast loost ning meie klassist esinesid umbes 10 õpilast. Esimeses tantsus olid Kristjan, Rene, Del ja Margus. Teises tantsus oli staariks meie klassi Beyonce ehk siis Märtson ning Johanna ja mina tantsisime tausta. Kolmandas esinesid Oliver, Kristjan ja Liisa. Neljandas Helena, Johanna ja mina. Viimases tantsus esinesime kõik koos.

Playbox läks meil väga hästi ja ise olime rahul. Publiku lemmiku auhinna sai 12.c. Kokkuvõtteks oli selle aasta jõulupidu hästi tore ning seda saab kindlasti ka aastate pärast meenutada.

autor: Aleksandra Lilleorg

õukonna fotograaf: Mattias Valdma

12. novembri hommikupoolikul kogunesid koolimaja hiiglaslikku võimlasse 5 gümnaasiumiklassi: 10a,10c, 11a, 11b, 11c. Põhjuseks oli järjekordne klassidevaheline korvpallivõistlus ning märgipeo järgseid kadusid alguses ei paistnud, kuid päeva lõpuks kadus peavalu leevendama 11b.

Pika skautimise tulemusel saime teada, et igas klassis peale meie on vähemalt üks korvpalliga(tipptasemel) tegelev poiss. Meiegi au ja uhkus Mattias Kitsing oli kohal, aga kahjuks on juba tema tipphetked aastate tagused. Meie klassi au proovisid kõrgel hoida esinelik: Markus, Marten, Uku ja Mattias. Pingilt tugevdasid meid Egert, Aaron, Margus ja Oliver. Meie motivaatioriteks olid varajastel hommikutundidel ka kohale jõudnud Liisa, Gerda ja Rene.

Esimeses mängus tuli kohe vastaseks igipõline rivaal ja valitsev meister 11C, kes aumehelikult andsid viisakalt nõrgematele mängumeestele head soojendust meie näol. Mäng oli isegi põnevam, kui nad ise ootasid ja pinget jagus vähemalt esimeseks kaheks minutiks, kui mänguseis oli viigis. Siis valitsev meister läks oma teed ja kahjuks poolajaks olime 6-18 maas. Teisel poolajal tulid ka põhimehed mängu ja kaitses oleks võinud meie asemel seista ka pulgad, sest iga vise kukkus sisse vastastelt. Aga oma tegid ees ära ka Marten ja Markus, kes olid ka lõpuks tiimi resultatiivsemad. Kumbki viskas mängus 7 punkti ja lõppskooriks oli sümboolne 22-51.

Teises mängus võõrustasime 11Bd, kelle superstaar Herodes tahtis oma ego paisutada ja otsustas mängida ühemehelises vähemuses. Vastastel oli väljakul 2 ja meil 3 meest. Esimene poolaeg oli paljulubav, kui visked kukkusid ja Marten-Markus-Mattias(Kolm M-i nagu koridoridestki jutustati) suutsid Herodese kinni panna ja poolajaks juhtisime 18-16. Kahjuks teiseks poolajaks samat hoogu ei jätkunud ja B klassi hiiglane sai soojaks ning lõpetas meie lootused saada oma ajaloo esimene võit, kui mängu lõpuks seisis tablool 36-41 valus kaotus. Resultatiivsemaks mängijaks oli jällegi Marten, kes säras 13 punktiga.

Kolmandas mängus tuli vastaseks 10A, kellega lootsime enne turniiri põnevalt madistada, sest progejad nagu meilgi ja ei oodanud, et tullakse vastu hoopis nelja tegijaga. Õnneks nemadki viisakalt oma parimat mängijat ei väsitanud eriti palju ja püsisime natukenegi mängus, kuid visked lihtsalt ei kukkunud. Mis teha, kui viskeoskust meie tiimis eriti stabiilselt ei esinenud ja kahjuks pidime jällegi võtma vastu suure kaotuse, tablool seisis 19-48, kuid mängu lõpus pakkus Markus buzzerbeateriga fännidele midagi, mille üle ka rõõmustada. Siin mängus oli samuti Marten resultatiivsem, kui viskas 11 punkti.

Viimases mängus kohtusime 10Cga, kes oli juba alagrupi võidu juba praktiliselt kindlustanud ja jällegi viisakalt panid väljakule ühe mitte nii oskaja palluri, kes soojendusel viskas sisse ühe korvi 20st. Mängus miskipärast mees viskas praktiliselt 100%, kuid see selleks. Meiega tehti uut ja vana ja olime saamas korraliku koslepit, kuid sarnaselt eelmisele mängule otsustas Markus anda fännidele midagi tagasi ja ütles, et teen midagi fännidele ning tabas keskväljakult viske. Kuid see oli praktiliselt ainus tore moment sellest mängust, kui saime järjekordse kaotuse, seekord 25-48. Resultatiivsemat mängijat me ei suutnud välja kahjuks selgitada.

Kuid nagu õpetaja Luuk ütles, et tähtis on osavõtt, siis selle eest peaks meid küll uhkusega kiitma, sest meil oli kõige pikem pink ja kõik lahkusid hea ja mõnusa tujuga ning veetsime lõbusalt ühe laupäevase hommikupooliku. Küll järgmine aasta saame oma ajaloo esimese (ja võibolla ka ainsa) võidu.

autor: Markus Mikko

11. november oli 10. ning 11. klassi õpilastele päev, kus kõik tunnid olid 10 minutit lühemad ning, millal viimast tundi ei toimunud, kuid abiturientidele oli see reede vägagi oluline, sest just sel päeval said nad kätte oma lõpumärgid. 8. tunni ajal kogunesid kõik gümnaasiumi klassid aulasse pidulikku märgiaktust kuulama. Aktus algas abituuriumi sisenemisega, mille järgnes hümn ning direktori kõne. Pärast pidas kõne 12.a klassijuhataja ning esinesid Reaalkooli andekad muusikud, selle järel hakati ükshaaval kutsuma aula ette abituriente, et neile lõpumärgid rinda panna. Aktuse lõpus kutsusid märgipeo peremees ja perenaine kõiki gümnaasiumi õpilasi märgipeole. Märgipeole hakkasid gümnasistid saabuma kella kuuest. Peol oli kohal ansambel ning kõik said näidata oma tantsuoskuseid erinevate tantsudega. Märgipeolt ei puudunud ka Piret Otsa seltskonnamängud, millest oli kõikidel lõbus osa võtta. Kell sai 9 ning siis lõppes märgipidu meie jaoks, sest siis alustasid kõik abituriendid 10. ning 11. klassi õpilasi välja laulma. Järgmisel märgipeol saame juba meie seda teha!

autor: Aleksandra Lilleorg

Reedel, 21. oktoobril, toimus 133. lennu sõrmuste pidu. Tegevus leidis traditsiooniliselt aset Mustpeade maja keldrikorrusel. Siseneda sai ainult Pühavaimu tänava poolsest sissekäigust, sest samaaegselt toimus peasaalis ansambel Vennaskonna kontsert. Tee uksest saalini oli ääristatud küünaldega, mis lõi müstilist atmosfääri. Saalis oli pime, põles paar küünalt ning seal olid juba iga klassi esindajad koos enda kaaslastega, kaasaarvatud mina, Uku, ja Lea. Hoidsime käes rapiire. Need olid uhkelt püsti, sest muidu oleks nende otsa torgatud sõrmused maha libisenud. Tseremoonia pidi algama kell kaheksa, kuid lükkus 10 minutit hilisemaks. Õpilased koos kolme klassijuhatajaga võtsid saali keskel asetseva laua ümber väga piklikusse ovaali ning tseremoonia võis alata. Seda ütles ka õhtujuht Mathias Kübar. Saalis oli vaikus, uksed suletud. Rapiire valgustasid õrnalt hoidjate paariliste küünlad. Vahetasime mõõgavendadega kiired kuid enesekindlad pilgud ja siis astusime koos neidudega kindlalt keskele, ümber laua. Ristasime mõõgad laual asuva peekri kohal ja ütlesime ladinakeelse väljendi “Gens una sumus”, mis tähendab “me oleme üks rahvas”. Ovaal vastas samaga. Kordasime ennast valjemalt. Publikust kajas vastus. Nüüd juba hõikasime mõõgavendadena kolmandat korda kõige enesekindlamalt ning saalis vastati valjuhäälselt samaga. Hõiskele järgnes vaikus, mis katkes sõrmuste kõlinaga, kui nad vastu peekripõhja kukkusid. Vaatasime veel viimset korda üksteisele mõistvalt otsa ja asetasime rapiirid küünaldega lauale. Seejärel kallasid Robertid sinna kahest pudelist vahuveini ning mina andsin selle õhtujuhile. Naasime ovaali. Kübar soovis oma toostiks meile kõigile toredat õhtut ja edu koolis, seejärel rüüpas ta peekrist ja ulatas selle mulle. Käest kätte käis peeker läbi terve üle sajapealise ovaali läbi. Toostid olid äärest äärde – mõned tagasihoitud, üldised koolis edu soovimised, mõned läbimõeldumad ja naljakamad, mis teenisid ühise naerupahvaka ja mõned lausa aplausigi. Sellega sai tseremoonia osa läbi. Pärast tseremooniat kutsus Mathias kõik rumbat tantsima ja seda tegi umbkaudu 15 paari. Anti teada, et sõrmuste kättesaamiseks tuleb need kõigepealt lunastada näidenditega. Teemaks oli kõigil sõrmuste pidu, kuid žanrid, milles see teema etendatud pidi saama, erinesid. Meie klass sai tragöödia ja 20 minutilise ettevalmistusega ning oma parimate oskuste juures me selle ka etendasime. Sellele järgnes veel üks lühinäidend, mis pidi kujutlema 11B klassi meie silmade läbi. Lõpuks jõudis kätte õhtu oodatuim hetk – sõrmuste jagamine. Laud, kus enne oli peeker koos mõõkade ja küünaldega, oli tühjaks tehtud. Sinna asetati sõrmused ja selle ümber olid kolm klassijuhatajat, kes olid valmis sõrmuseid nende õigetele omanikele andma. Neid jagati kordamööda ja alustati meie klassist. Kui kõik sõrmused olid jaotatud ja sellejärgsed pildid tehtud, kutsuti kõik taas kokku ja lauale toodi suur Reaali logoga tort, mida kolm klassivanemat, Mina, Mathias ja Kristina, ühiselt lõikasime ja jagasime. Sellega oli sõrmuste peo ametlik osa lõppenud, kuid algas disko, mis kestis kella üheni. Seal oli kahjuks peamiselt C klass, sest väga suur enamus meie kui ka B klassist olid otsustanud lahkuda. Ilmselt informaatika lahtise võistluse tõttu – pole kindel. Võin kindlalt väita, et sõrmuste pidu ületas nii minu kui ka paljude teiste ootusi. See oli suurepäraselt organiseeritud ja kõik läks plaanikohaselt. Suurt tänu väärivad kindlasti Georg Suits ja Liisa Marie Kerner, kes meie klassist selle organiseerimisel osalesid – kõik oli super, aitäh teile! Loomulikult ei tohi unustada meie lendu, klassi ning klassijuhatajaid, kes sellel tavapärasest külmemal reede õhtupoolikul viitsisid tulla ja üks korralik tseremoonia/pidu läbi viia. Need sõrmused tähistavad meie kuulumist uude perekonda, kandkem neid uhkusega.

autor: Uku Kert Paidra

Et sellest reisist rääkida, tuleb alustada bussisõidust. Pikk tee, mida küll teha? Ajaplaneerimine tuli hästi välja, lugesime kohustuslikku kirjandust bussi tagumistel istetel, mille taga oli väike köögi nurk, väga luksuslik buss. Ãœks raamat tegi bussireisi palju asjalikumaks ja kasulikumaks, kui ta muidu oleks olnud. Fragezeichen, ausrufungszeichen, spassvogel, raamat on äärmiselt eestikeelne. Esimene peatus – Kurgja. C. R. Jakobsoni kunagine elupaik oli siin, just nimelt see sama madalakatuseline saun, kuhu mitte keegi ilma kummardamata sisse ei pääsenud. Seal talukompleksis oli mitu maja, ühes neis paiknes leivaahi ja õpetati leivategu vanamoodselt, kui polnud veel elektrit. See leib oli imemaitsev koos võiga, erilise maitsega, mida lisab vaid ise valmistamine. Talukompleksis eksisteeris ka maja, mis oli piisavalt kõrge, et ei peaks kummardama. Ka auhinnatud vasikad käivad asja juurde. Muljet avaldasid ka erilised mitmetüvelised kokkukasvanud puud. Edasi viis buss meid surnuaeda, et vaadata A. Adamsoni ausammast vabadussõjas hukkunutele, mille esimene külg kujutas surevat ja surnud sõdurit, koos kaitseingliga, tagakülg aga leinavat leske koos kahe lapsega, poja ja tütrega. Seejärel leidsime end väikeselt linnasiseselt matkalt, mille jooksul tutvusime Pärnu linna kultuuriga, mis oli kõik koondunud vanalinna. Koidula kuju, Richmanni välgutabamus, kuid enne kõike siiski Endla teatri kunagine asukoht koos iseseisvus manifestiga nii eesti, kui ka pimedate keeles. Seejärel oli linnas vaba aeg, mis veedeti ühtselt söömas. Nõnda viis aeg meid teatrisse, kuid enne etendust samades ruumides paiknevasse muuseumisse, maja oli ju Jannsenite kunagine kodu. Viimane tuba kujutas Lydia Koidula magamistuba Kroonlinnas. Irooniline, et Eesti ajaloos nii tähtsa isiku järglased ei osanud isegi eesti keelt. Teatrietenduse algul sai juba naerda, kui arvati, et oleme GAG õpilased, seda tänu eesti keele ja kirjanduse õpetaja initsiatiivile, viia meid just seda teatrietendust vaatama. Etenduse süžeeks oli kirjavahetus Koidula ja Kreutzwaldi vahel. Tagasisõit enam ei kulgenud raamatut lugedes, hilise kellaajaga vajavad unetunnid tasumist.

autor: Aaron Avaste

Pärast pea 3 kuu pikkust vaheaega olid kõik 133.a õpilased välja puhanud ning valmis üheks suurimaks katsumuseks oma senises elus-11. klass. Alustasime seda teekonda aktusega esimesel septembril. Kogunesime terve kooliperega staadionile ning kuulasime huviga direktori kõnet ning uute õpetajate tutvustamist. Pärast aktust staadionil kogunesime klassijuhatajatundi, kus õpetaja Luuk rääkis meile veidi eesootavast aastast ning jagas meile kätte eelmise aasta aastaraamatud, mida me kõik juba kaua näha soovisime. 1. september ei suutnud meid ette valmistada esimese perioodi raskusteks, kuid siiski oli tore muljetada suvest klassikaaslastega, keda polnud terve suvi näinud.

autor: Aleksandra Lilleorg

Teise septembri hommikul kogunesid reaalikad oma kooli ette, et sealt edasi liikuda Vabaduse väljakule. Kella poole kümne paiku oli Vabaduse väljak täis must-kuldseid ning siniseid koolimütse ning kohtumine avati kõnedega. Sõna võtsid meie kooli direktor Ene Saar, rivaalkooli direktor Hendrik Agur, Tallinna abilinnapea hariduse, kultuuri, noorsoo, spordi ja integratsiooni alal Mihhail Kõlvart ning võistluse kommentaator Tarmo Tiisler. Esimesena astusid platsile kõige nooremad,  2.-3. klassi poisid. Meie kooli poistel oli hea käsi ning tõid esimese mängu võidu koju. Pärast mängu tulid platsile meie kooli tantsutüdrukud ja -poisid. Esines tehnilisi probleeme, kuid sellest ei tehtud välja ning tantsiti lõpuni. Järg oli jõudnud 4.-6. klassi poisteni. Algul tundus mulle, et on tehtud mõni eksitus, sest GAGi poisid olid reaalikatest umbes pea jagu lühemad, kui mitte rohkem. Pall pandi mängu ning meie poiste eelis tõi Reaalkoolile teise võidu. Kolmas võit tuli 7.-9. klassi poistelt. Punktide vahe aina kasvas ning GAGi tantsutüdrukute saatel kogunesid platsi äärde vilistlased. Ilma võlumine ei jäänud Aguri viimaseks trikiks, sest platsile astus tunnustatud Eesti hiphopi muusikategelane Genka (Henry Kõrvits). Gustav Adolfi kahjuks ei olnud tegemist räpivõistlusega, vaid korvpallimatšiga, milles tunnistati Reaalkooli vilistlased paremaks. Õpetajate kohtumine oli päeva neljas mäng ning selleks ajaks oli seis juba nii masendav, et Agur otsustas ise mängu minna. Tiisleri kunagine füüsikaõpetaja Mart Kuurme ning teised Reaalkooli õpetajad jätkasid võidulainet. Vastasmeeskonnas mängis ka kunagine Reaalkooli füüsikaõpetaja Rain Vellerind. Õhus oli tunda veidi kurbust, sest õpetaja oli olnud paljude lemmik. Nukrutsemiseks ei olnud aega, sest kohe-kohe oli algamas gümnaasiumi neiude mõõduvõtmine. Mängu lõppedes tunnistati jällegi reaalikad paremateks ning nüüd oli punktivahe tublisti kasvanud. Ees oli see otsustav, viimane mäng. Platsile tulid tõelised härjad, gümnaasiumi poisid. Proovisid mis nad proovisid, aga võit jäi ikka meile ning viimase mängu lõpuks oli seis 88:39. Olime võitnud kõik seitse mängu. Kõikidele meie kooli mängijatele kingiti vinge Reaalkooli sall, mida oli ka teistel võimalik osta kümne euro eest. Päev lõppes Ene Saare ja Hendrik Aguri tänusõnadega

Kokkuvõtteks võib öelda, et Gustav Adolfi Gümnaasiumi saatus oli otsustatud sel hetkel, kui nad platsile astusid.

autor: Kristjan Allas