Reaali poisi 90. Juubelipäeva kõne
Tere lugupeetud kaitseväe juhataja, direktor, koolikaaslased ja teised külalised. Ma olen 12. klassi õpilane. See tähendab, et olen sündinud Eesti ajal ja elanud Eesti ajal. Minu ja paljude teiste jaoks on rahuaeg iseenesest mõistetav. Ma pole kogenud sõda ja neid õudusi, mis sellega kaasnevad. Ma ei oska isegi hoomata kui palju mul on vedanud. Sellest sõltumata tean loetud raamatutest, vaadatud filmidest ja kuuldud lugudest, et sõda on jube. Veri voolab tänavatel, uksest välja astudes on kõikjal laibad, kohtades, kus varem oli elu, valitseb surm, laastus ja häving. Kuid sellega vahetult silmitsi olla ? Ei, seda ma ei tea. Loodetavasti ei pea ka seda mitte kunagi teada saama.
Oleks ma sündinud 99 aastat varem? Aastal 1900? Sel juhul oleksin 1918. aastaks, Vabadussõja alguseks, sama vana kui praegu. Ma oleksin kindlalt olnud ühes pundis koos teiste õppursõduritega. Koolis oleksin klassivendade ja Anton Õunapuuga laskmist harjutanud ja võimlas rividrille ning muud sellist teinud. Võibolla oleksin ka mina koos Harald Triegeliga leidnud end Järve mõisast või Eugen Seebergiga Mõniste omast. V õ i b o l l a oleks ka minu nimi praegu Tallinna Reaalkooli aulas marmortahvlile raiutud.
Sellele on õõvastav mõelda, et minu ja Vabadussõjas olnud poiste vahe on kõigest meie sündimise aeg. Kõik muu oleks võinud meil vägagi ühine olla. Oleksime ehk sama lolli nalja teinud või ehk samas suunas koju liikunud…
Aga nii kord nende asjadega juba on, neid enam muuta ei saa. Seda monumenti vaadates ja neid õppursõdureid ja õpetajaid meenutades saab vaid mõelda, et nemad pidid täitma enda kohust, meile on jäänud meie oma – misiganes selleks ka poleks.
Seega täiest südamest,
Poisid,
Aitäh teile.
autor: Uku Kert Paidra
© 2024, 133a