130b

Detsembrikuus 13 ja reede nägi jälle reaalikate jaoks suurt ja tähtsat spordisündmust (nagu ka 13. september, mis reedene päev oli). Sel korral siis korvpallishow. 130B tiim oli pääsenud finaali, nii et oli kätte jõudnud paras aeg hakata omadele kaasa elama. Nagu korralikele musterõpilastele kohane, hakkasime mingil määral omadele kaasa elama alles siis, kui finaalikoht käes oli.

Usk oma klassi võitu oli suur, mis sest, et vastaseks oli tiitlikaitsja 12.B, kes on teada-tuntud kossuklass (c‘mon, neil on isegi oma särgid). Nojah, vastukaaluks tegid meie klassi agarad neiud veel vahetult enne korvpallishow’d ka plakateid ja muud inspireerivat värki, suur kummardus neile! Siis Tallinna Ülikooli võimlas toimuski superfinaal, kõigil ilusti sinised sussikesed jalas. Meie klassi võistkonda kuulusid Martin, Alex, Kristjan Eric, Kenneth, Rudolf, Egert ja Annemai (ise kaks korda väiksem kui näiteks Suurorg, aga ega see ei sega).

Võiduskoori peab ka kuskilt üle kontrollima, enne ei julge kirja pannagi 🙁

AGA IGATAHES ME VÕITSIME!!

Pilt ka:

Kaheksandal novembril toimunud märgipeol oli meie klassi ülesandeks tegeleda toitlustusega. Selle jaoks käisid Rudolf, Ruusa, Helena ja Märten kolmapäeval matemaatika tundide arvelt Kristiine keskuses. Kogu eelarvet veel ära ei kulutatud, kuid kandeloomadel olid käed kotte täis. Ülejäänud raha eest osteti reedel puuvilju.
Sellele järgnes pärast koolitunde ja märgiaktust ühiskokkamine. Tegime võileibu, lavaširulle, näkileibu ja hoolitsesime joogipoolise eest: poisid keetsid paraja portsu morssi kokku.

Kui ettevalmistused olid tehtud, võisime liituda jumalate ja rebastega tantsupõrandal. Meie klassi koosseis oli kiduralt esindatud, aga need, kes olid, tantsisid pidevalt. Üldine meeleolu oli mõnus ja paralleelika ansambel Truudi mängis väga kaasahaaravat tantsumuusikat. Nagu sellistele pidudele kohane, liitus tantsulistega ka Piret Otsa, kes õpetas kõigile paar ringtantsu, mille käigus sai palju erinevaid partnereid proovitud ja naha korralikult märjaks.

Meil oli lõbus ja aeg lendas, kuni meid otsustati traditsioonikohaselt majast välja laulda. Mis seal ikka – linna peale edasi tantsima.

Kui Mädli trammiga kooli jõudis, oli reisieufooria juba alanud. Meie teekond pidi viima meid Aegna saarele, mis kõlab esialgu kaugelt, kuid tegelikult on tegemist ühe Tallinna linna osaga keset merd. Tõsi, üks suur park, mis Aegna saar tegelikult ju ongi, on mandrist eraldatud veepiiriga.

Sajakonna inimesena tungisime me liinibussi, mille täitis kähku reaali vaim. Rohuneeme sadamast, kuhu me bussiga saabusime, viisid meid tagasi Tallinna, kuid seekord saare-Tallinna kiirkaatrid. Kiirkaatrile astudes olime me veel lihtsalt 11. klassi õpilased, ent sildunud kaatrilt kaile ronides olid meist saanud volinikud, kinnisvaraarendajad ja erinevate ettevõtete ning huvigruppide esindajad. Seda muidugi vaid simulatsioonimängu jaoks, kuid siiski.

Varasema eeltöö käigus olime jaotunud gruppideks ning kail seistes ulatati meie kätte GPS-seadmed, millega me erinevaid punkte saarel läbima pidime. “Aardejahile!” hüüdis keegi rahva seast, kui meid teele läkitati. Kui mõni grupp otsustas otsida vahepunkte nagu valged inimesed – järjekorras, kus pärast esimest tuleb teine – siis mõned suundusid hoopis viienda või kolmanda punkti juurde, et enda jaoks keerulist katsumust lihtsamaks mitte teha.

Järgmise kahe tunni jooksul saime rännata omapäi mööda saart, mis meid hetkega võlus. Kõike nähtut tuli vaadata enda rollist lähtuvalt. Mina linnavolinikuna sain muidugi käed rahus taskusse pista ning poliitiku kombel tarka nägu teha. Metsik loodus pani mõttegi metsikult käima ning nii kuvasime me endale peagi silme ette pildi saare vallustamisest, sõjamaalingud peas ning paintballi relvad käes. “Võiks kolm päeva saarel ringi joosta,” pakkus Emil. Naeruga kiitsime mõtte heaks.

Kui saarel jalutas meile vastu mõni teine reaalikate grupp, võisime rõõmustada. Kontrollisime omavahel punktide läbimist, ajasime lihtsalt mõne sõna juttu ning vahetasime muljeid. Meie mööda teed jalutamise strateegia viis meid sihile. Nii mõnigi teine grupp otsustas lõigata, millest ei tulnud suurt midagi välja. Nii mõnigi lõikamine maksis paljudele kätte ning nii tuli pärast ringi tuiamist naasta teeraja kasutamise juurde.

Aeg möödus, punktid said leitud. Kujuteldava finišijoone ületanud, olid mõned nii äksi täis, et risti ei löödud ette ka külma vee ees ning jahutati end Aegna saart pesevate lainete vahel.

Punktide läbimine ei olnud ülesande lõpp, sest lahendamist vajas ka pusle, mis käis aja peale. Pärast edukat pusle kokku saamist tuli veel kiiremini vastata küsimustele, mis tulistati meile ette kui kuulipildujast. Ent üks reaalikas ei jää vastust võlgu ning nii ei jäänudki ükski küsimus vastuseta.

Ühe korraliku matka lõpetuseks võib lugeda ikka söömaaega ning nii saimegi oma keeled tulikuuma kanasupiga korralikult ära kõrvetada. See ei vähendanud aga kellegi tuju, sest väsinutena mõjus see kõhutäis kui õhtusöök küünlavalgel.

Lõuna lõpus sai selgeks, et meid ootab ees plakati tegemine, mis pidi väljendama meie seisukohti meie esindatava organisatsiooni või huvigrupi seisukohast. “Kas Aegna saarele peaks viima Kalasadamast sild?” oli meie plakatite keskne küsimus. Kirja said kõik plussid ja miinused.

Postereid esitleti karmi publikumi ees, mille me ise moodustasime, kus tuli enda seisukohta kaitsta nii pea kohal lennelnud merikotkaste ees kui ka lennukaaslaste kurjade pilkude ja tuliste küsimuste eest.

Pingelise debati lõpuks hääletasime silla vajalikkuse üle. Silla vajalikkust toetasid vaid neli gruppi 12st. Kahe-kolmandikulise häälteenamusega hääletatigi Kalasadamat ja Aegnat ühendav sild grupihääletusel maha.

Isiklikul arvamushääletusel kogus sild proportsionaalselt veel vähem hääli. See viiski meie õppekäigu lõpule.

Jalutasime tagasi kaile, kus ootasid meid kaatrid. Kui jala taaskord mandri pinnale panna saime, oli tunne ülev – justkui kool ei olekski veel alanud ning sellele aitas kaasa ka pähe lõõmav päike. Tunne ei kestnud kaua, sest teekond viis meid kooli juurde, mis meenutas, et ees on reede, kui tuleb taaskord raskete uste taha astuda ning klassiruumi poole sammuda.

Fotode autor on Alina Kuryan, teksti autor klassivanem Mädli.

10. juuni hommik oli… varajane. Koletult varasel hommikutunnil (peale seda, kui ilm oli just eelneval ööl külmaks ja vihmaseks keeranud) kogunesime haigutades ja lõdisedes kooli ette, et alustada seda katsumust, mida kujutas endast 10. klassi lõpuekskursioon.

Mõnel meist oli teooria, et meie klassijuhataja õp. Karu tahab meid selle ekskursiooniga piisavalt ära väsitada, et meil ei oleks aega ega jaksu mingeid (khm) pahandusi korraldada. Kui see tõesti oli tema teooria, eks see siis vist õnnestus.

18-kilomeetrine kanuumatk – see oli esimese päeva tegevuskava võtmeelement. Kuidagimoodi aga ei jagunenud inimesed kanuudesse just kuigi hästi, sest oskuste ja tugevuse erinevus ujukites oli optimistlikult öeldes ebavõrdne. Mis seal ikka, olukorraga tuleb leppida ja nii asusid kõik oma küljelt-küljele kõikuvates kanuudes mööda Võhandu jõge teele. Siinkohal võib-olla sobiks märkus, mis on laenatud meie headelt sõpradelt ameeriklastelt: mis juhtub [VÕHANDU JÕEL], jäägu [VÕHANDU JÕELE].

Üks huvitav (huvitavuse koha pealt võiks muidugi ka vastu vaielda, pannes asemele omadussõnu “tähelepanuväärne” või midagi muud sellist) seik oli veel see, kui nägime oma peatuspaiga juures olevat tammi ületada üritavat pardiema koos peogadega. Suur part suutis loomulikult kenasti alla hüpata, kuid väiksed nähtavasti kartsid, võttes kord kõik koos tammi äärde ritta, ja samas ujudes teine kord vastuvoolu tammist võimalikult kaugele. Ega me päris täpselt teada saanud (ega tahtnudki), mis neist sai, kuid kui meie lahkusime, oli kaheksast pojast alla saanud vaid kolm.

Kui viimased kanuutmatka lõpetasid, hakkas sadama vihma. Aga võib-olla oleks vihm olnud parem isegi matka enda ajal? Sääski oli terve tee vältel mehiselt ja märjaks sai enamik niikuinii. Igatahes peale matka oli meie marsruut (ja/või tegevuskava) järgnev: buss-kuivad riided-bussiga kuhugi-kuhugi osutub ööbimiskohaks-kotid tuppa-märjad riided kuivama.

Päris suur osa inimesi käis vist ka saunas. Mis aga kahtlust äratas oli see, kui pruunika värvusega oli kõrvaloleva järve vesi. Sellest ei saanud enne arugi, kui olid saunast tulles sinna sisse sööstnud. Kaldalt tundus, et tegu on, nagu ikka, mustava mitte kuigi läbipaistva veekoguga, aga sees olles tundus vesi punakas ja pruunikas – kahtlustäratav.

Järgmine hommik möödus ülesärkamise tähe all. Aga sealt edasi siirdusime Vastse-Liina linnusesse ja siis tuli 14-kilomeetrine matk. 14 kilomeetrit. Mõni kogenum väitis, et ega see polegi midagi hullu, aga eks vist suur osa ei olnud siiski harjunud sellist distantsi matkama. Kui välja arvata see, kuidas me peaaegu esimeses käänukohas 400 meetrit vales suunas läksime ja tagasi vantsima pidime, oli kõik täitsa korras. Umbes poole maa peal oli söögikoht, kus me, noh, sõime. Siis vahepeal saime jälle vihma, kuid mõnda isegi ei huvitanud.

Peale matka läbimist jäi veel üks koht, kus ekskurseerida – Piusa koopad. meid viidi külastuskeskusse (täitsa mõnus oli nendel toolidel istuda, kus pehme kate peal oli), näidati filmi ja räägiti juttu ka. Külastuskoobas ja liivaluited – väga tore oli. Aga siis me läksime koju (tähendab kooli juurde) tagasi.

Ja see on kõik.

Ühel aprillipäeval hakkasime me kirjandustunnis käsitlema Goethe elutöö “Fausti” I osa. Teadsime, et pidime külastama ja käsitlema ka ooperit “Faust”, aga siis selgus veel tõik, et peame Lilleküla Gümnaasiumiga sellel teemal õpilaskonverentsi. See tõotas lisatööd ja lisavaeva, aga samas äratas uudishimu, sest paljud meist ei olnud varem teise kooli õpilastega õpilaskonverentse pidanud.

Meie kirjandusõpetaja Piret Järvela mõte oli lavastada 45-minutiline läbimõeldud arutelu “Jüri Üdi klubi” saate formaadis, mis eeldas läbimõeldud ettekannet ja kogu klassi osalust. Töötasime alguses väiksemate, siis suuremate rühmadena. Lõpptulemus oli midagi, milles oli muusikalisi etteasteid, pantomiimi, poolimproviseeritud kirjanduslikku ja ooperile tuginevat arutelu ning üht-teist ka “Fausti” kohta.

17. aprillil jõudis kätte õpilaskonverentsi päev ning terve meie klass sõitis Lillekülla, julgust võõras koolis omapäi arutelu pidada andis ka meie klassijuhataha Piret Karu kaasatulek. Sealsed kodanikud tegid meile erinevaid ettekandeid, et seostada “Fausti” kui ooperit, teost ja teatrilavastust. Meie jäime tulemusega rahule ja ehk kehtib sama ka õpetajate kohta.

Õpilaskonverentsil

Neljapäeval, 16. mail käisime tehnoloogia kursuse raames Harku alajaamas, Keila-Joa hüdroelektrijaamas ja Pakri tuulepargis. Oli ilus päev ning meeldejääv väljasõit, jääme ootama esmaspäevast mäetööd.

26.-28. aprill käisid Ženja, Märten ja Inna multimeedialaagris, mis toimus Otepää gümnaasiumis. Kaks päeva tehti intensiivselt tööd raadio, televisiooni ja dokumentalistika alal. Tagasi tuldi positiivsete emotsioonide ja uute teadmistega. Võib-olla pannakse nende abil alus Reaali koolitelevisioonile.

Reaali traditsiooni kohaselt pidime meiegi jõuludeks oma satiirilise jõulufilmi valmis meisterdama. Teemaks loositi “Ladina-Ameerika seebiseriaal” ja kohustuslik lause oli midagi pikka ja keerulist pingviinide kohta. Tegusad inimesed nagu me oleme, saime lõpuks peale pikka ebaõnnestunud võttepäevade jada lõpuks nii kaamera, statiivi, koha kui inimesed omavahel sünkroniseeruma ning filmisime asja valmis.

Alguses tundus tulevat geniaalselt naljakas ja väga hea film, kuid hilisemast tagasisidest selgus, et teistele see ilmtingimata nii naljakas ei tundunud. Sellegipoolest sai asi tehtud, erilised tänuavaldused võiks lisaks osalejatele võib-olla siinkohal avaldada Märtenile, kes asja reaalselt ära organiseeris ja palju muudki…

Jõulufilmi link

Siit tulevad pildid klassi külaskäigust Lennusadamasse!

https://plus.google.com/u/0/photos/103480510750398501061/albums/5801815297996559233/5801815319779786514