Ekskursioon

10. juuni hommik oli… varajane. Koletult varasel hommikutunnil (peale seda, kui ilm oli just eelneval ööl külmaks ja vihmaseks keeranud) kogunesime haigutades ja lõdisedes kooli ette, et alustada seda katsumust, mida kujutas endast 10. klassi lõpuekskursioon.

Mõnel meist oli teooria, et meie klassijuhataja õp. Karu tahab meid selle ekskursiooniga piisavalt ära väsitada, et meil ei oleks aega ega jaksu mingeid (khm) pahandusi korraldada. Kui see tõesti oli tema teooria, eks see siis vist õnnestus.

18-kilomeetrine kanuumatk – see oli esimese päeva tegevuskava võtmeelement. Kuidagimoodi aga ei jagunenud inimesed kanuudesse just kuigi hästi, sest oskuste ja tugevuse erinevus ujukites oli optimistlikult öeldes ebavõrdne. Mis seal ikka, olukorraga tuleb leppida ja nii asusid kõik oma küljelt-küljele kõikuvates kanuudes mööda Võhandu jõge teele. Siinkohal võib-olla sobiks märkus, mis on laenatud meie headelt sõpradelt ameeriklastelt: mis juhtub [VÕHANDU JÕEL], jäägu [VÕHANDU JÕELE].

Üks huvitav (huvitavuse koha pealt võiks muidugi ka vastu vaielda, pannes asemele omadussõnu “tähelepanuväärne” või midagi muud sellist) seik oli veel see, kui nägime oma peatuspaiga juures olevat tammi ületada üritavat pardiema koos peogadega. Suur part suutis loomulikult kenasti alla hüpata, kuid väiksed nähtavasti kartsid, võttes kord kõik koos tammi äärde ritta, ja samas ujudes teine kord vastuvoolu tammist võimalikult kaugele. Ega me päris täpselt teada saanud (ega tahtnudki), mis neist sai, kuid kui meie lahkusime, oli kaheksast pojast alla saanud vaid kolm.

Kui viimased kanuutmatka lõpetasid, hakkas sadama vihma. Aga võib-olla oleks vihm olnud parem isegi matka enda ajal? Sääski oli terve tee vältel mehiselt ja märjaks sai enamik niikuinii. Igatahes peale matka oli meie marsruut (ja/või tegevuskava) järgnev: buss-kuivad riided-bussiga kuhugi-kuhugi osutub ööbimiskohaks-kotid tuppa-märjad riided kuivama.

Päris suur osa inimesi käis vist ka saunas. Mis aga kahtlust äratas oli see, kui pruunika värvusega oli kõrvaloleva järve vesi. Sellest ei saanud enne arugi, kui olid saunast tulles sinna sisse sööstnud. Kaldalt tundus, et tegu on, nagu ikka, mustava mitte kuigi läbipaistva veekoguga, aga sees olles tundus vesi punakas ja pruunikas – kahtlustäratav.

Järgmine hommik möödus ülesärkamise tähe all. Aga sealt edasi siirdusime Vastse-Liina linnusesse ja siis tuli 14-kilomeetrine matk. 14 kilomeetrit. Mõni kogenum väitis, et ega see polegi midagi hullu, aga eks vist suur osa ei olnud siiski harjunud sellist distantsi matkama. Kui välja arvata see, kuidas me peaaegu esimeses käänukohas 400 meetrit vales suunas läksime ja tagasi vantsima pidime, oli kõik täitsa korras. Umbes poole maa peal oli söögikoht, kus me, noh, sõime. Siis vahepeal saime jälle vihma, kuid mõnda isegi ei huvitanud.

Peale matka läbimist jäi veel üks koht, kus ekskurseerida – Piusa koopad. meid viidi külastuskeskusse (täitsa mõnus oli nendel toolidel istuda, kus pehme kate peal oli), näidati filmi ja räägiti juttu ka. Külastuskoobas ja liivaluited – väga tore oli. Aga siis me läksime koju (tähendab kooli juurde) tagasi.

Ja see on kõik.

Kommenteerimine on keelatud.