Arhiveeritud - kuu 06.2014

Vargamäe 28.05

130. lennu Vargamäe-reis sattus jahedale ja vihmasele päevale, aga eks alati saab minna hullemini. Kooli ees jaotasid kolme klassi inimesed end bussidesse ja kui kõik olid kohal, võis õppereis alata. Sõit algas kaheksa paiku hommikul. Kohapeal saime tutvuda kohaliku maastiku, Tammsaare sĂĽnnitalu ja muuseumiga. Pärast rabamatka ja tuuri kinnitasime keha ning seejärel siirdusime rehetarru Ugala teatri suvelavastust “Vanad ja noored” (dramatiseerijad: Tõnis Parksepp ja Vallo Kirs; lavastaja: Vallo Kirs; osades: Luule Komissarov, Peeter JĂĽrgens, Klaudia Tiitsmaa, Adeele Sepp, Madis Mäeorg, Rait Ă•unapuu, Kristian Põldma) vaatama.
Jalgsimatk viis läbi metsa ja, ĂĽllatus-ĂĽllatus, läbi raba. Raja pikkus jäi 5 km kanti ning hanereas minnes läbisime selle kĂĽllaltki tempokalt. Ennast ĂĽmbritsevat väga palju ei näinud, sest pigem oli pilk jalgeesisel – selleks, et laudteelt maha ei astuks. Kuna laudtee asemel raja alguses ja lõpus oli naturaalne metsapinnas, võisid kehvemad vastavalt-ilmale-riietujad tunda, kuidas varvaste vahel niiskeks kiskus.

Allikas: tammsaare.albu.ee

Seejärel tutvustati talukrundil paiknevaid hooneid ning Tammsaare kunagisi eluruume. KĂĽll võib ĂĽhel talumajapidamisel olla palju aitasid! See selleks. “Tõde ja õiguse” I osa kĂĽll ilmselt mitte väga värskelt meeles, tekkis seoseid raamatu ja Vargamäel nähtud-kuuldu vahel omajagu. Seda paljuski tänu toredale giidile, kes paistis teadvat armastatud kirjanikuga seonduvast kõike. Maja läheduses asus võllkiik, millega osad olevat terve tiiru ära teinud. Seda mina ei näinud, aga kiigutud sai kĂĽll.

Vargamäe

Lõunasöögiks pakuti morssi ja leiba ja keedukartulit. Mingi liha asi oli ja mingi riivitud köögivili. Kaste kah. Aga magustoit – see lõunasöögi nael – see… see juba oli midagi, mis ikka maitsenäsasid narritas ja õrritas ja sĂĽljenäärmeid ergutas ja… rabarberikook oli, noh..!

Enne etenduse algust oli natukene vaba aega, kuni meid rehetarru lasti. Tuleb au anda näitlejatele, kes selle külmaga kas siis lihtsalt särgi väel või lausa paljajalu olid, kuid pidid sellest üle olema. Nagu pealkirjast aimata, oli näidendi sisuks vanade ja noorte inimeste vaheline eluhoiakute erinevus ning nendevahelised lahkhelid. Ühel põlvkonnal on raske mõista teist ja vahe nende vahel näib kui ületamatu kuristik. Vanadel olid oma riukad, kartuses vajuda unustusse, ning noortel soov olla oma elu peal. Need olid inimlikud tegelaskujud, kes pidid hakkama saama elu keerdkäikudega.

http://www.ugala.ee/images/phocagallery/lavastused/thumbs/phoca_thumb_l_Vanad%20ja%20noored_4.jpg

Allikas: Ugala teatri koduleht

Lõpetuseks veel mõned kaunid tsitaadid herr Tammsaarelt:

Noored tüdrukud armastavad ju nukke, koeri, kassegi, kui pole veel meest, keda armastada, ja kui naine jääb vanaks, nii et meeste armastust enam kuskilt võtta ei ole, siis hakkab ta jällegi koeri ja kasse armastama, sest et armastama peab. (“Elu ja armastus”, 1934)

Elu on liiga raske mäletseda ja seedida, sellepärast mäletsetakse raamatuid. Elu võib ainult elada. (“Ma armastasin sakslast”, 1935)

Inimest peab uskuma, inimest peab armastama.

20.06.2014