130b

Juuni alguses juhtus selline lugu, et käisime klassiga Naissaarel klassiekskursioonil. Teekond algas lennusadamast, kuhu oli tulnud ka paks uduloor meid enda alla matma. Laeval ruumi palju polnud ja kõigutas ka ikka üksjagu. Ilm saarel esimesel päeval väga ei halastanud, suvele ju meeldib pipardada, kuid teine päev võimaldas teha jalutuskäigu randa ning siis võis end isegi bikiinide/ujumispükste väele võtta, et mängida pallimänge, lendava taldrikuga, või kasta varbad vette. Rahulikuma hingega inimesed peesitasid liiva peal, et ära kasutada haruldane juhus, kui päike oma nägu näitab.

Fotojahi käigus lüpsti lehma ja nähti tulnukaid ja abielluti ja veel palju muudki. Kui tagasi tulime, oli täitsa kena ilm ning täitsa mõnus oli istuda laeva peal väljas.

Kui Mädli trammiga kooli jõudis, oli reisieufooria juba alanud. Meie teekond pidi viima meid Aegna saarele, mis kõlab esialgu kaugelt, kuid tegelikult on tegemist ühe Tallinna linna osaga keset merd. Tõsi, üks suur park, mis Aegna saar tegelikult ju ongi, on mandrist eraldatud veepiiriga.

Sajakonna inimesena tungisime me liinibussi, mille täitis kähku reaali vaim. Rohuneeme sadamast, kuhu me bussiga saabusime, viisid meid tagasi Tallinna, kuid seekord saare-Tallinna kiirkaatrid. Kiirkaatrile astudes olime me veel lihtsalt 11. klassi õpilased, ent sildunud kaatrilt kaile ronides olid meist saanud volinikud, kinnisvaraarendajad ja erinevate ettevõtete ning huvigruppide esindajad. Seda muidugi vaid simulatsioonimängu jaoks, kuid siiski.

Varasema eeltöö käigus olime jaotunud gruppideks ning kail seistes ulatati meie kätte GPS-seadmed, millega me erinevaid punkte saarel läbima pidime. “Aardejahile!” hüüdis keegi rahva seast, kui meid teele läkitati. Kui mõni grupp otsustas otsida vahepunkte nagu valged inimesed – järjekorras, kus pärast esimest tuleb teine – siis mõned suundusid hoopis viienda või kolmanda punkti juurde, et enda jaoks keerulist katsumust lihtsamaks mitte teha.

Järgmise kahe tunni jooksul saime rännata omapäi mööda saart, mis meid hetkega võlus. Kõike nähtut tuli vaadata enda rollist lähtuvalt. Mina linnavolinikuna sain muidugi käed rahus taskusse pista ning poliitiku kombel tarka nägu teha. Metsik loodus pani mõttegi metsikult käima ning nii kuvasime me endale peagi silme ette pildi saare vallustamisest, sõjamaalingud peas ning paintballi relvad käes. “Võiks kolm päeva saarel ringi joosta,” pakkus Emil. Naeruga kiitsime mõtte heaks.

Kui saarel jalutas meile vastu mõni teine reaalikate grupp, võisime rõõmustada. Kontrollisime omavahel punktide läbimist, ajasime lihtsalt mõne sõna juttu ning vahetasime muljeid. Meie mööda teed jalutamise strateegia viis meid sihile. Nii mõnigi teine grupp otsustas lõigata, millest ei tulnud suurt midagi välja. Nii mõnigi lõikamine maksis paljudele kätte ning nii tuli pärast ringi tuiamist naasta teeraja kasutamise juurde.

Aeg möödus, punktid said leitud. Kujuteldava finišijoone ületanud, olid mõned nii äksi täis, et risti ei löödud ette ka külma vee ees ning jahutati end Aegna saart pesevate lainete vahel.

Punktide läbimine ei olnud ülesande lõpp, sest lahendamist vajas ka pusle, mis käis aja peale. Pärast edukat pusle kokku saamist tuli veel kiiremini vastata küsimustele, mis tulistati meile ette kui kuulipildujast. Ent üks reaalikas ei jää vastust võlgu ning nii ei jäänudki ükski küsimus vastuseta.

Ühe korraliku matka lõpetuseks võib lugeda ikka söömaaega ning nii saimegi oma keeled tulikuuma kanasupiga korralikult ära kõrvetada. See ei vähendanud aga kellegi tuju, sest väsinutena mõjus see kõhutäis kui õhtusöök küünlavalgel.

Lõuna lõpus sai selgeks, et meid ootab ees plakati tegemine, mis pidi väljendama meie seisukohti meie esindatava organisatsiooni või huvigrupi seisukohast. “Kas Aegna saarele peaks viima Kalasadamast sild?” oli meie plakatite keskne küsimus. Kirja said kõik plussid ja miinused.

Postereid esitleti karmi publikumi ees, mille me ise moodustasime, kus tuli enda seisukohta kaitsta nii pea kohal lennelnud merikotkaste ees kui ka lennukaaslaste kurjade pilkude ja tuliste küsimuste eest.

Pingelise debati lõpuks hääletasime silla vajalikkuse üle. Silla vajalikkust toetasid vaid neli gruppi 12st. Kahe-kolmandikulise häälteenamusega hääletatigi Kalasadamat ja Aegnat ühendav sild grupihääletusel maha.

Isiklikul arvamushääletusel kogus sild proportsionaalselt veel vähem hääli. See viiski meie õppekäigu lõpule.

Jalutasime tagasi kaile, kus ootasid meid kaatrid. Kui jala taaskord mandri pinnale panna saime, oli tunne ülev – justkui kool ei olekski veel alanud ning sellele aitas kaasa ka pähe lõõmav päike. Tunne ei kestnud kaua, sest teekond viis meid kooli juurde, mis meenutas, et ees on reede, kui tuleb taaskord raskete uste taha astuda ning klassiruumi poole sammuda.

Fotode autor on Alina Kuryan, teksti autor klassivanem Mädli.