Arhiveeritud - kategooria: ‘Määratlemata’

Väga palju uisutamist

Huvitaval kombel oleme viimasel ajal klassiga väga palju uisurajale sattunud. Nüüd ka nendest väike (või siis üks suur) kokkuvõte.

Me käisime klassiga 19. detsembril klassiga Harju uisuplatsil oma uisuvormi ning uusi sõiduvahendeid näitamas.

Oli üks külm neljapäeva hommik pärast jõulupidu. Hommik algas eesti keele tunniga soojas klassis, kuhu pärast rasket pingutust jõulupeol kahjuks 12 kaasvõitlejat ei jõudnud, kaasa arvatud Markus, kes oli umbes 23. hambaarsti visiidil pärast kooli algust septembris. Maapoisid, kes pole Anu Kella sõnul veel linnaeluga harjunud, jõudsid väikese hilinemisega ikkagi tundi. Kui kõik olid ennast hubaselt koolis sisse seadnud aeti meid uuesti välja karge külma küüsi. Kuna sööklas sellel hommikul putru ei antud, siis pidi Ottomar R-kioskist läbi käima, et hommikused valgugrammid kätte saada. Pärast hommikust bulk’i olid kõik liuväljakul platsis ja uisutamine võis alata.  Jääl näitasid kõik oma osavust: keda võis võrrelda Anna Levandiga ning kes kasutas veel lastele mõeldud abiraami, kuid kõik vähemalt üritasid! Poistel oli veel jõulu-bowlingust soe sees, nii et Indrek sai demonstreerida oma oskust olla bowlingu-kuul ning teised mehehakatised esinesid kurikatena.

Hommiku lõpuks oli kõigil lõbus ning hea tujuga sai minna ajaloo tundi uusi teadmiseid ammutama.

Olenemata sellest, et uisuväljak avatakse alles kell 10, olid meie klassi tüdrukud ilusasti juba kell 9 kohal ning pildistasid 20. jaanuari varahommikul pilvi ja roosalt terendavat päikesetõusu.

Järjekordselt leidsime kambaga tee uisuplatsile 17. veebruaril, kui oodatud suusailma asemel saime osaliseks kuuele soojakraadiline ning Eestimaa lahutamatuks osaks kujunenud vihamale ning rõskelt läbi jope tungivale tuuleiilile. See kord vahetasime Harju uisuplatsi siiski Škoda oma vastu ja sedaviisi sai veedetud nädala esimesed unised tunnid, et hiljem end kohati väsinutena taas orgaanilise keemia meelevalda usaldada.

– Andreas, Maarja-Liis ja Aleksandra

17.02.2020

Ükskord võidame niikuinii!

13. veebruaril toimusid Kalevi spordihallis klassidevahelised võrkpallivõistlused. See kuupäev jäi paljude õnnetuseks arvestustenädalasse, mis tähendas, et paaril klassil tuli teha järeltöid. Meil sellega õnneks probleeme ei olnud ja ainuke asi, mis tegemata jäi oli luu joonis meditsiinisuunal.

Väljakule pidi jõudma maksimaalselt 4 poissi ja vähemalt 2 tüdrukut. Meie klassi esindasid seekord poistest Aleksander, Andreas Kepp, Karl Mattias, Luca ja Rednar. Tüdrukuid oli kahjuks ainult kaks, Hanna ja Kristiina, mis tähendas, et varusid meil polnud ja kui nendega oleks midagi juhtunud, poleks meil olnud kedagi asemele panna. Õnneks jäime kõik, peale Luca, kes vigastas sõrmi, terveks ja saime kõik mängud lõpuni mängida.

Tiimitöö sujus meil hästi ja kõik said väljakul käia ning oma panuse anda. Hanna korraldas asetusi ja lendas ka kõige võimatumatele pallidele järele. Mina (Kristiina) omasin väidetavalt head tehnikat ja hüppasin nagu Hannagi pallidele alla. Andreas hämmastas meid oma servioskuse ja löömisvõimega, kuigi varasem trennikogemus tal väidetavalt puudub. Kui Aleksander oli vastase lööjatele kardetud blokiks, siis Rednar oli vastupidiselt sellele rahulik ja järjepidev mängija. Karl Mattias näitas meile oma oskusi jalgpallis, päästes palle käte asemel jalgadega ja Luca hoidis tiimi vibe’i üleval. Peale punkti saamist karjusime me kordamööda oma kolme klassijuhataja nimesid, mis tekitas päris tihti segadust, sest me ei mäletanud, kelle kord parjasti oli.

Mängiti kolmes alagrupis, igas üks kümnes, üks ühteistkümnes ja üks kaheteistkümnes klass. Meie sattusime kokku 12.b ja 11.c klassiga. Mängiti 15 punktini ja kahe game’i võiduni. Kui oli vaja kolmandat, otsustavat game’i, lõpeteti see äkksurmaga seitsme punkti täitumisel.

Esimene game abiturientidega algas küll paljutõotavalt, kuid lõpuks kaotasime, kuna me ei suutnud serve vastu võtta. Teises game’is võtsime end kokku ning võitsime ja kui asi jõudis kolmanda game’ini võitsime sellegi. 11.c klassile jäime aga alla. Teine game läks taas paremini kui esimene ja me juhtisime isegi seisuga 13:11, kuid kahjuks ei suutnud me oma edu realiseerida ja pidime võidu vastasele loovutama. Selliste tulemustega saime oma alagrupis teise koha.

Jätkasime mängimist 4.-6. koha peale ja võitsime ilma suurema vaevata mõlemaid vastaseid ning saavutasime sellega tugeva 4. koha. Kolmandaks tuli 11.b, kes andis küll endast parima, kuid ei suutnud finaalis ühtegi mängu võita, teise koha saavutas 11.c, kellel oli jõuline võitlus esimese koha nimel ja võitjaks tuli imelise mänguga 11.a oma hetkel aktiivsete võrkpalluritega.

Muidugi ei tohi kiidusõnadeta jätta tribüünil olevaid fänne, kes karjusid meile kaasa elades hääled ära ja olid mängudevahelisel ajal vaimseks toeks ja nõuandjateks. Suur suur aitäh teile!

-Kristiina

17.02.2020

TRK gümnaasium vallutas Tartu linna 03.02

Kolmandal veebruaril käisime terve gümnaasiumiga Tartus seoses Tartu rahu 100. aastapäevaga. Sõitsime välja hommikul kl 8.10 ja tagasi jõudsime umbes kl 19.30. Oleks varem jõudnud, aga Arulepp suutis ära unustada, kust buss väljub ja ei osanud Tartus orienteeruda.
Alustuseks sõitsime Raadi kalmistule, et käia läbi Johann Voldemar Jannseni ning Julius Kuperjanovi haudadelt. Peale seda viis meid tee Tartu ülikooli, kus käisime kunstimuuseumis. Teiste vaatamisväärsuste kõrval nägime ka A klassi. Siis läksime Jaan Poska Gümnaasiumisse, kus meile näidati kooli ning Tartu rahu teemalist tuba. Toas oli laud, mille peal sõlmiti Tartu rahuleping. Kooli näitasid meile õpilased, kes olid millegipärast tohutult uhked oma treppide ja nelja korruse üle (ei saanudki lõpuks aru miks, trepp oli lihtsalt jube kitsas) ja meelde jäid ka arvutikapid. Need oli ainult poole väiksemad kui meil. Aga pole hullu. Kõhud tühjad, suundusime Hugo Treffneri Gümnaasiumi sööklasse, kus oli tõeliselt maitsev lõuna. Martin läks peale seda arvatavasti Hezi õiget lõunat sööma. Viimaseks toimus Tartu ülikooli aulas pooleteisttunnine loeng Tartu rahu teemal. Tegelikult oli täitsa huvitav, aga meie matemaatikaõpetaja Talts võttis loengu hästi kokku: toolid olid ebamugavad ja inimesele on antud võime end vahepeal lihtsalt välja lülitada ja viimase jutu ajal oli see täiesti lubatud. Siis kõndisime bussidele ning järgnes juba mainitud vahejuhtum Arulepaga.
Kõlar jäi küll maha, aga reis oli ikkagi tore.

– Indrek

07.02.2020

Muusikatund uues kuues

Iga Eve Karbi muusikatund algab juba teada-tuntud vaikuseminutiga. Meie klass katsetas ära ka eriskummalise hääleharjutuse ja ilmselgelt oli tegu pikima yeaboiiiga muusikaklassi ajaloos. Ehk panime aluse uuele traditsioonile?

-Anonüümne

05.02.2020

137.b kultuurikümblus

Lizt. Berlioz. Shakespeare.
Meie klassi võib leida teatrist paaril korral aastas: veidi enne kultuuripäeviku esitamise tähtaega või siis koos õpetaja Karbiga pool-sunniviisiliselt sümfooniaorkestrit ning ooperit nautimas. 10. ning 17. jaanuar olidki just vastavat orkestri ning ooperi jaoks broneeritud. Mõlemal reede õhtul panid kõik kolm klassi ennast viisakalt riidesse ning seadsid sammud Estonia teatrimaja poole. Esimesel reedel käisime ERSO kontserdil. Kuna pikk nädal oli juba selja taga, siis oli vahelduseks väga mõnus istuda pehme tooli peal ja kasvõi silmad kinni Lizsti ning Berliozi kuulata. Pärast toimus klassis ka arutelu, kus ei jäänud rääkimata orkestri professionaalsusest ega ka sellest, kuidas kunagi olnud üks löökpillimängija gongi kingaga visanud.
Täpselt nädala pärast olime jälle Estonias tagasi, kuid seekord olime hoopis Shakespear’i lainel. Juba siis, kui eesriie esimest korda avanes, peegeldus meie nägudelt hetkeks segadus. Teadsime ju kõik, et “Romeo ja Julia” tegevus toimus mitmeid sajandeid tagasi ja kohe kindlasti ei olnud siis ei Veroonas metroopeatusi ega ka spreivärve. Aga just need kaks asja vaatasid meile lava pealt vastu. Kuid nagu reaalkooli õpilastele sobilik, kohanesime oludega kiirelt ning avastasime veel palju asju, mille üle pead murda. Õnneks leidsime peaaegu kõigile küsimustele koos õpetajaga vastuse. Endiselt aga ei tea me, milleks on vajalikud punane ning roheline nupp dirigendi puldi peal. Aitäh, Andreas (Kepp), et sa meie tähelepanu sellele juhtisid.
Varsti võib meid jälle leida teatritest üle kogu Eesti, sest ega see kooli lõpp ning kultuuripäeviku esitamine enam kaugel pole.

-Maarja-Liis

Kujutiste tulemus päringule romeo ja julia estonia

Kujutiste tulemus päringule erso

20.01.2020

Jõuluball 27.12

Nõnda see tuligi jälle, kutsudes kõiki tantsima. Eks ma räägin ikka jõuluballist, millest muust siis veel?
See aasta läks meie klassist oma ülikondi näitama ja kleite lehvitama suhteliselt suur seltskond. Tantsupõrandale olid ennast kohale toonud nii vanad tantsuässad, kui ka täiesti uued kalad ning näha sai palju. Alustades lihtsalt õõtsumisega põrandal, jätkates samade liigutuste kordamisega ning lõpetades ümber saali tantsides tangot, samal ajal sosistades partnerile samme ette, mille peale isegi Madis Somelar ütles „VAU“. Paljud näitasid oma oskusi Jives hüpates või Sambas vetrudes ja kui figuure jäi väheks, siis polnud muud, kui lihtsalt kätega vehkida. Kahtlemata ei saanud külalistel ainukeseks lemmikkohaks tantsupõrand.
Nautida sai ka 3. korrusel olevaid snäkke ning kui sellest ei piisanud, ootas „Shrek“ alatasa kõiki poiste vetsus. Huvitaval kombel sattus sinna iga tantsu vahetusega inimesi juurde, ent mingil põhjusel eriti tüdrukuid. Peale Shreki oli õhus ka armastust ning mis ball see ikka on kui poleks romantikat? Noh, romantikat oli…! Jah! Pigem oli…! Kõrvalisena sellest osa muidugi ei saanud ning seetõttu ma sellest parem ei räägi ka. Nii ta oli! Kahjuks jäi aega vähemaks kui tahtmist ning peagi oli südaöö, mis määras kojumineku. Vahva oli see kindlasti ja juba järgmine aasta vallutame põrandat suurema seltskonnaga.
– Jakob

30.12.2019

Gümnaasiumi jõulupidu 18.12

Tormisel ja kõledal kolmapäeva õhtul toimus kooli aulas üks hubane üritus. Playboxi näol viidi läbi saade “See žanr kõlab tuttavalt”. Mida saade endast kujutab? Igale klassile loositi žanr, milles esineti.

Meie klassi žanriks sai kantri. Esituses pidi olema vähemalt üks eesti keelne laul. Numbri ajal võis laval ära tunda Rednexi Cotton Eye Joe, Hannah Montana ja laulu “Jaanipäev” ansambel Fix esituses. Tänu Elsi ja Kätlini hästi läbimõeldud kavale olid nii poisid kui tüdrukud tantsu kaasatud. Esituses osales üle poole klassi.

“Mulle meeldisid tutvustavad videod, mis Luca ja Luukas klassidest tegid.” – Martin

Lisaks tantsijataele oli meie klass laval esindatud ka muul moel. Nimelt  oli Luca üks pool peo õhtujuhtide powerduo’st. Ise ei oska väga öelda, aga tagasiside põhjal võib järeldada, et nad olid tublid!

Abiturientide sõnul oli tol õhtul kõige vahvam jõulupidu, mis seni nende koolis viibitud aja jooksul toimunud on. Niiet paarislennule on järgmiseks aastaks latt väga kõrgele seatud.  Meie jääme põnevil ootama!

– Luca

19.12.2019

Jõulubowling 17.12

Arvestustenädal selja taga ja jõulunädal silme ees, otsustasime klassiga veeta ühe mõnusa pärastlõuna bowlingus. Muidugi olid kõik nõus  minema, sest see tähendas ka osadest tundidest vabaks saamist (kahjuks mitte küll füüsikast või matemaatikast, aga asi seegi).

Klassisiselt toimus ka väike kihlvedu, mille kohaselt pidi Georg ületama oma rekordi (126p). Aleksandra vedas Georgiga kihla, et kui teine ei ületa seda skoori, siis kaotab ta osakese oma kulmust, kui jah, siis peab hoopiski Saša triibud oma kulmu lõikama. Kartmishirmus hakkas Georg kõvasti treenima, käies mitmel korral sõprade seltsis bowlingut mängimas. Tollel teisipäeva hommikul kahetses aga Aleksandra oma otsuseid väga ning selleks oli ka põhjust. Umbes kella kolme ajal oli Georg visanud kindla käega 131 punkti!! Samuti toimus väike võistlus klassijuhataja Eriku ja korvapallurist Luca vahel. Esimese mängu võitis uhkelt Erik, kuid ei pidanud kaua ootama, kui Luca viskas päeva highscore’i.

Kokkuvõttes oli väga lõbus ja võitlusrohke õhtupoolik klassi seltsis.

– Mia Luisa

17.12.2019

Parem hilja kui mitte ilmaski ehk meenutusi 10.klassi avapaugust

137. lennu esmakohtumine

Nagu kord ja kohus, algab reaalikate teekond gümnaasiumis juba enne kooliaasta algust: augusti viimasel päeval oli 113 helgel peal võimalik esmakordselt tutvuda-kohaneda mõne jaoks uute, mõne jaoks vanade klassi-ja kursusekaaslastega, muidugi pühal Reaali staadionil. Päikeseliselt soojal pärastlõunal segunes elevus suveigatsusega, kui tulevased gümnasistid tasapisi spordiplatsil enda kohta otsisid. Eestlaslikult tagasihoidlikult ning kohmetult sättisime ennast võltsmurule istuma ning jälgisime pingsalt õpetajaid meie ees. Vanadele Reaali kaladele olid näod juba tuttavad, kui uustulnukana massi sisse sulandudes pedagoogidest oma klassijuhataid tuvastada püüdsin. Äkki see blondi peaga rõõmsameelne naine, või daam punaste sirgete juuste ning ümmarguste prillidega? Kaua polnud vaja nuputada, kui õpetajad ennast ise tutvustasid – otsa tegi lahti Piret Otsa oma lõbusate ringmängudega, mis ka tagasihoidlikumate tegelaste näole pisikese muige tõid. Jätkasime koolilainel Martin Saarega – respekt õpetajale, kes suudab ka tulevase aasta tunnijaotusplaanist ja valikainest nõnda suure innuga rääkida! Et tähtis jutt meelest ei läheks, jagati kätte ka täpsem info tulevast kooliaastast ning võisime rõõmustada selle hunniku füüsika ja matemaatika kursuste üle, mis meid kõiki veel ees ootas…

Kõik on uus septembrikuus

Pidulik avapaugu sai 10.klass 2.septembril – üks päev suvepikendust kulus marjaks ära. Eesti ilm polnud meid taas alt vedanud ning suvisel Estonia puiesteel siblis Reaali poole tohutu mustvalge rahvasumm, nende seas nii väikeseid kui suuri: pisut ametlikud ja tõsised, samas elevust täis õpilased oma möödunud suvest muljetamas ning loomulikult Reaalkooli keskmisest kõrgema legendaarsusastmega õpetajad. Kui oli ajahädas lõpuks oma klassi üles leidnud, jooksin rutuga tagasi alla korrusele, kus kümnendikud juba Pudi reas sammumiseks ettevalmistusi tegid. Erutus ja elevus tõsise ja tähtsa näo taha varjatud ning käed seljal, sammusime koolimajast välja Poisi juurde, et läbi viia gümnaasiumi kõige esimene traditsioon – kuldse siksakiga mütsi pidulik üleandmine. Niiviisi kentsakal kombel Otsa tänavale kõndides jäid meid vaatama nii mõnedki tänaval jalutajad, jättes pooleli oma senised asjatoimetused. Kui klassijuhatajad hakkasid järjest nimesid hõikama, et oma kasvandikule müts sõbramehelikult pähe sättida, uudistasin vastseid gümnasiste enda ümber: kuigi uustulnukana ei suutnud ma veel eristada nii mõndagi oma klassist, tundsin end mütsi saamisel justkui suure pere liikmena – nüüd olen ka mina üks nende seast. Pidulik rituaal möödas, suundusime klassijuhatajatundi, kus lisaks üldisele infole saime nii mõnegi (heatahtliku) hirmutava hoiatuse seoses õpetajatega, sealhulgas õuduslood kultuuripäevikust ning keemiatundidest. Tulevaste katsumustega ei pidanud pead kaua vaevama: järgnes aktus ning taaskord traditsiooni tiitlit väärivad esimesed „akadeemilised“ tunnid Veskimetsa ja Saare seltsis. Nautisin veel viimaseid hetki, kus märkmete ja konspekti tegemine polnud hädavajalik ning rahus sai ennast harida flogistoniteooria ning sünapside tekkimise vallas – nii soovisime üksteisele järgnevatel nädalatel pidevalt häid sünapse.

10.klasside tuleproov – esimene nädal Reaalkooli gümnaasiumis

Mitte miski pole uuele reaalikale veel karastavam (ja šokeerivam), kui esimeseks tunniks on matemaatika valiktund. Rõõmsameelne Talts jagab kätte matemaatikaolümpiaadi koolivooru ülesanded ning veel suveuimas oleva õpilase pea ei suuda meenutada isegi ruutvõrrandi lahendivalemit, mida ta veel pool aastat tagasi une pealt teadis. Mida aeg edasi, seda selgemaks saab tõik, et ka teised pealtnäha geniaalsed õppurid ei hammustanud läbi viimast kui üht ülesannet. Tunnist lahkudes võib nii mõnegi näolt lugeda välja ilmselge segaduse – kuhu ma sattunud olen? Reaalkool aga oma taset ei langeta – raske õppustel, kerge lahingus – järgmiseks proovikiviks saab Kella kirjandus koos kurikuulsa kultuuripäevikuga. Pilk Powerpointi slaididele naelutatud, kuulame, kuidas kirjanduse õpetaja meile ülesandeid ette loeb. Esialgu paistab kõik kontrolli all olevat: üks retsensioon poolaastas paistab päris tehtav olevat. Kuid uute slaididega tulevad uued ülesanded arutluse, tsitaatide ja veel näidisretsensiooni näol…hingan sügavalt sisse ja sisendan endale, et jään ellu. Emotsioonidest tulvil päeva lõpetab füüsika valiktund koos Reedikuga, kes ulatab kätte lehe pealkirjaga „Ülesandeid minevikust“. Oma rõõmuks avastan, et nii mõnigi ülesanne on vaatamata nigelatele füüsikateadmistele kerge vaevaga tehtav – me keegi ei oska veel arvata, mis meid sel poolaastal „tavalise“ füüsika tundides ees ootab…

Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta

Nüüdseks on möödas juba pool aastat gümnaasiumist, või nagu muusikaõpetaja Karp ütleb: „Head viimast kümnenda klassi poolaastat!“. Esimesed närvivapustuseseeriad arvestuste nädalate näol on üle elatud ja harjutused tulevasteks öövahetusteks tehtud (meditsiinisuund siiski) – tugevad on tuleproovi edukalt läbinud ning nüüd pole midagi muud, kui samas vaimus jätkata!

– Eliise

 

15.12.2019

Idanaabrid Tallinnas

Kõleda novembrikuu viimasel nädalal leidsid Tallinna Reaalkooli seinte vahele tee meie idanaabritest õppurid, kes teguderohke nelja päeva jooksul said enamike jaoks esimest korda avastada meie Maarjamaa lõbusid ja iseärasusi. Hotelli meil neile finantsraskuste tõttu pakkuda ei olnud, ja parem oligi, selle asemel saadeti kümmekond poissi ja tüdrukut elama meie endi gümnastistide leibkondadesse ja ma usun, et põhjust selle üle rõõmustada jätkus mõlemale osapoolele. Niimodi saime meie praktiseerida oma kangesti ebapädevat vene keelt ja idanaabrid said seda meile rõõmuga õpetada, kogudes samal ajal pilti eesti kultuurielust ja perekonnatraditsioonidest. Öeldakse, et aeg lendab kui käsil on miskit lõbusat ja erandiks ei olnud ka need hektilised neli päeva. 96 tunni jooksul viisime elevusest pakatavad uustulnukad erinevatesse muuseumitesse, millest tähtsamateks võib vast pidada vana hea KUMU ja bioloogiatundidega koduseks saanud tervishoiumuuseumit, samuti jätkus hulganiselt seiklusi vanalinna, kus kuidagi lõpetati oma otsaga pea iga õhtu, võib isegi öelda, et see kord viisid kõik teed rooma asemel vanalinna. Nõnda oligi meie üllatus suur, kui järsku oli käes pühapäev ning varajastel hommikutundidel saime vaid lehvitades head teed soovida aina kaugenevale Peterburi poole veerevale bussile, mis oli täis meie üllatavalt armsaks saanud külalisi.

– Aleksandra

05.12.2019