Tänu Papa Veismannile oli meil võimalik külastada Kesk-Aasias asuvat Usbekistani.  Nii lendasime 136.c klassiga koos Riiast Tashkenti Usbekistani kultuurireisile, et avastada seda huvitavat riiki ning luua diplomaatilisi suhteid Usbekistani koolidega. Juba lennujaamas võeti meid soojalt vastu ning pakuti esimesi maitseelamusi. Peagi jagati meid kõiki mugavatesse Coca Cola bussidesse ning sõit meie esimesse hotelli võis alata. 

Tashkent

Esimesed muljed linnast olid üsna värvikad, nimelt linnapildis domineerisid vaid kaks värvi: rohelised taimed ning valged Chevroled. Hiljem saim teada, et automarki toodetakse Usbekistsnis. Tashkent on üllatavalt puhas, kuigi prügikaste on üsna raske leida. Haljastuse rohelus lisab kohati väsinud linnale värskust ja elujõudu. Kõik ehitised on väga uhked, kullatud ja erksate värvidega. 

Enne hotelli jõudmist tegime juba tutvust Usbekistani ajaloo suurkuju Amir Timuriga ning õhtul avastasime iseseisvalt Tashkendi linnaelu. Teisel päeval üritasime mitte ära uppuda kohutava hoovihma kätte ning sõuda 375m kõrguse Tashkenti teletorni poole, mis 1985. aastal valmides oli maailma kolmas kõige kõrgem torn. Nimelt on Tashkentis maavärinad üsna tavapärased ning see teletorn on ehitatud vastu pidama kuni 8 pallist maavärinat. Teletorni kõrval väga traditsioonilises sööklas oli meil võimalus proovida maailmakuulsat Usbekistani plovi, mis on riisiroog lambaliha ja erinevate köögiviljadega. Kõrvale serveeritakse nätsket hobuseliha, kanamuna ja kohaliku saia – naani. Seejärel oli kõigil võimalus iseseisvalt Tashkenti kuulsat kaootilist turgu avastada, kus hinna kauplemine on möödapääsmatu samm toote soetamisel. Osteti proovimiseks kuivatatud puuvilju ja pähkleid, samuti teed ning mõned julgemad poisid traditsioonilised Usbekistani noad. Õhtul saime aga tõelise kultuurišoki…

Bukhara

Öine rongisõit Tashkendist Bukharasse oli midagi enamat kui meeldejääv. Neljastesse kupedesse sisse astudes ootas meid seal ees kaks narivoodit, mille vahe oli täpselt 35cm, mistõttu pidime kõik oma neli kohvrit üksteise peale ning kupeest väljassaamiseks pidi harrastama täpsus-, kaugus- ja kõrgushüppamist voodilt ukseavasse.  Meile, lumehelbekstele, oli vaatepilt üsna šokeeriv, üks paljudest kiiksudest oli näiteks vetsuskäimine. Nimelt ei tohtinud kaia vetsus, kui rong on peatunud, sest paak oli gravitatsioonijõul isetühjenev. Rongis väga magada ei saanud, seega veetis igaüks aega nii, kuidas süda lustis. Kes suutis lõpuks siiski uinuda, siis kahjuks pikka pidu ei olnud, sest juba tund aega enne Bukharasse jõudmist tormas vagunisaatja kupeest kupeese ning karjus: “БУХАAAAРАAA, БУХАРАAAA, ПОЙДЕМ, ПОЙДЕМ!!” Mõni kaunim neiu sai lausekese “I love youuu” ning mõni rohkem sassi kupee aga “здесь пордак!” osaliseks. 

6.20 tulime rongist maha ja istusime bussidesse. 6.30 hommikul jõudsime õige hotelli ette, kuid ohmoonidest (vabandust väljendi pärast) bussijuhid vedasid meid 2 tundi ringi, keegi midagi aru ei saanud. 8.20 olime tagasi õige hotelli ees. Tuli välja, et hotellipersonal, kes meid tänavaotsal vastu pidi võtmas, otsustas hommikul pigem välja magada, kui 70 turisti vastu võtta. 

Pärast hommikusööki suundusime giididega linna, kus arvatavasti ükski giid piisavalt informatiivne ei olnud. Papa Veismann otsustas aga ohjad enda kätte võtta ning juhatas meid vaibatehasesse. Ühe vaiba kallal töötatakse 7 kuud – põlvitatakse vaibal ning punutakse. Vaiba hinda mõõdetakse pistete arvu järgi ruutsentimeetri kohta. Kõige kallimatel vaipadel on lausa 320 pistet ühe cm2 kohta. Need vaibad võivad maksta lausa 5000 US＄. 

Linn oli võrreldes Tashkentiga palju pisem, kuid see-eest armas, täis vanu ajaloolisi kindluseid, mausoleume, koolihooneid ja õpetajate auks ehitatud mošeesid. Üks meeldejäävamaid kultuuriväärtusi oli Kalyan minaret – strateegiliselt ehitatud umbes 50-meetriline torn, tänu millele jäi Bukhara mitmeid kordi vallutamata.

Järgmine päev oli pühendatud Eesti-Usbekistani diplomaatiliste suhete loomisele. Kooliõuele astudes võeti meid vastu päheõpitud liigutuste, korrektsete ridade ja tervituse “Good morning!” saatel. Seejärel vaatasime, kuidas kooliõpilased erinevaid teatemänge tegid. Meie direktor Ene Saarel oli au anda üle karikas võitjameeskonnale. Tuli välja, et Usbekistani koolisüsteem on endiselt nõukaaegne, kus kõik on väga kontrollitud, alates laste pikkusejärjekorda seadmisest, lõpetades korrektse koolivormi kandmisega. See-eest valdavad Usbekistani kooliõpilased vabalt vene keelt, sest koolides on endiselt pooled tunnid venekeelsed ning pooled usbekikeelsed.

Enne Samarkanti liikumist saime pikema sombuse ilmaga jalutuskäigu looduspargis. Vabas looduses küll ühtegi looma ei olnud, aga see-eest viidi meid tarade juurde, kus saime siiski määgida võidu kitsekestega ja hirnuda hobustega. 

Samarkant 

Samarkandis külastasime järjekordset kooli, kus käis üle 3000 õpilase kahes vahetuses. Klassiruumid olid tõsiselt väikesed, kuhu oli pakitud üle 50 õpilase. Oli vaid kaks vahekäiku ning laudade ridasid 4, millest kaks keskmist oli kokku lükatud. Usbekistanis on üsna rangelt mõned asjad ära määratud. Nimelt president on täpselt protsentuaalselt öelnud, kui palju tuleb õpilastel tegeleda muusika, füüsika, kaunite kunstide ja spordiga. Samas tänavatel korda ei valitse. Autod sõidavad nii kuis jumal juhatab, või noh.. Allah juhatab. Suunatuled on pigem harv nähtus ning signaal on levinud suhtlemisvahend, mida kasutatakse nii möödasõidul, ristmikut ületades kui ka kannatamatust väljendades ja taksot pakkudes. Tänavatel sõiduradade eraldusjooni eriti ei eksisteeri ning tänavapildis on ehitiste kontrast tugev: uhked kullatud sammastega ehitised kõrvuti lagunenud varemetega.

Ausalt öeldes on see paras rännak ajamasinaga NSV aega. Tänavatel kõndides võib näha kaale üksteise kõrval sildiga 1000 SUMi ehk tahtmise korral võib vabalt end väikese raha eest tänaval bussipeatuse kõrval end kaaluda. Takso tellimine nõuab vaid ühte käeviibet, mille järel mitu autot tõmbavad signaalitades tee serva. 10 000 SUMiga saab igale poole. 

Kuna joomiskultuuri siin ei ole, siis shotiklaase on võimatu leida. See-eest võib endale tahtmise korral soetada traditsioonilise sangadeta tassi – piaali. Kodudes ei jooda ning ega usbekid üle ühe õlle ei kannata.  

Amir Temur on maetud endanimelisse mausoleumi, mille avar hauakamber on peaaegu et täielikult kullaga kaetud ning hauakividena on kasutatud vaid kõige kallimaid vääriskive. Amir Temuri hauakivile on kirjutatud araabia keeles: “Kes suvatseb kivi tõsta, seda kannab elu lõpuni ebaõnn”. Seetõttu on mitmetel kordadel pärast vaenlaste poolt kivi varastamist see tagasi toodud, sest ebaõnne on rohkem kui õnne. Kohalikud usuvad, et Stalini kivi varastamise tõttu algaski teine maailmasõda. Nimelt päev pärast kuritegu tungisid sakslased NSV Liidule kallale. Stalini ebaedu tõttu otsustas ta kivi tagasi Samarkanti viia. 

Samarkandi ühel uhkemal väljakul, Registani väljakul, võib leida suursuguseid mausoleume ja mošeesid. Kõikidesse metroseedesse sisendes võis eest leida rohelised sisehoovid rohkete põõsaste ja puudega. Metroseedes oli võimalik õppida 7, 14 või 20 aastat. Üleüldiselt hinnati õpetajaid moslemite seas väga kõrgelt, tihtipeale peeti neid olulisemateks kui oma vanemaid. Nii lasi Amir Temur end oma õpetaja jalgade ette matta. Samuti ehitati õpetajate auks suuri metroseesid. Tihti kaunistasid ehitisi massiivsed minoretid, mida esimesed 3 sajandit hoiti köitega püsti, ning sibulataolised kuplid, millel oli 64 vagu tähistamaks Muhhameedi vanust. Ehitised on üldiselt sinistes ja rohelistes toonides. Punast algselt ei kasutatud, sest see on vere värv. Samuti ei kujutatud loomi ja inimesi, kui just need ei olnud mütoloogilised või väga ebarealistlikud. Kuigi naised mošeedes käia ei tohtinud, siis sellegipoolest ehitas Amir Temur enda naisele mošee, mida ta võis külastada senikaua, kuni konstruktsioonid toimusid. 

Nekropol oli ilmselt paljude õpilaste üks lemmikvaatamisväärsusi. Nimelt paljudest trepiastmetest üles mäkke ronides ootas ees vapustav vaatepilt väikese tänavaga, mis olid moodustatud pisemate üksteise külje alla ehitatud mošeedega. Iga mošee oli erineva suurkuju auks ehitatud hauakamber. 

Järgmisel päeval oli meie klassil väga tähtis päev, nimelt sai meie armas klassijuhataja aasta nooremaks. Hommikusöögil andsime talle üle kingituse ja hiiglamasuure lillekimbu ning õhtul läksime traditsioonilisele rikkalikule mitmekäigulisele õhtusöögile.

Tashkent

Eelviimase päeva hommikul viidi meid ka Tashkendi lähedale mägedesse. Tippu jõudmiseks pidime sõitma hirmsad 10 minutit gondliga, mille turvavarustus oli kergelt öeldes olematu. Kahekohalisele nõukaaegset karusellipinki meenutavale istmele lükati sõidu ajaks ette roostetanud metallist pulk, mis logises ühe hinge otsas ning mida oli võimalik ise liigutada. Samas alla kukkumine oleks olnud surmav. Vaade oli sealt siiski lummav. Meie oma direktor teadis rääkida et need teravatipulised mäed on tekkinud mandriliste laamade kokkupõrkel ning just sealt algabki kurikuulus Himaalaja mäestik. Mägedes pidime sööma veel reisi viimase traditsioonilise söögikorra, sest selleks ajaks olid kõigil juba šašlõkk ja sai hapukoorega üle visanud. Õhtul Tashkendis suundus enamik meist KFC-sse.

Fun facts:

• Lahutamine tavapärane ning uuesti abiellumine veelgi tavapärasem. 
• Peale Usbekistani reisi võib öelda, et igaüks meist on olnud miljonär (10 000 SUMi on 1€)
• Šašlõkki sai Usbekistanis kogu aeg, kõrvale muidugi naan. 
• Vene keele praktikat saime tänu õppereisile korralikult. Isegi Gabor jõudis kriisisituatsioonis õige sõnapaarini: “Appi, appi! Открыть, открыть! 
• Süüakse patjade peal põlvitades madalate laudade taga. 
• Kasmiirisallid on väga odavad – 55k ehk vaid 7 euri
• Pottide asemel on augud
• Igal piirkonnal on oma retsepti järgi valmistatud naan. Naani lauale asetamisel tuleb seda kohe sööma hakata, vastasel juhul on see suur solvang pererahvale. Samuti tuleb sai alati õiget pidi taldrikule tagasi asetada.
• Usbekistanis tänatakse inimesi parem käsi südamele asetatult väikese kummardusega. Teretades naisele kätt ei pakuta ning naine ei tohi mingil juhul ise esimesena kätt pakkuda. 

Arvestunädala saime lõpetatud huvitava külaskäiguga kaasaegse kunstniku Flo Kasearu majamuuseumisse. Ilmselt väga paljude meie klassi õpilaste salajane läapsepõlveunistus sai pärast pikki aastaid täidetud. Nimelt oli omapärase kunstniku Lenderi stiilis maja trepp muudetud liumäeks, et kaitsta ajaloolisi puust trepiastmeid. Mõni julgem suvatses võtta selle riski ning heita end libedast pooltorust alla.

Flo Kasearu on omamoodi ellusuhtumisega naine, kes suudab absoluutselt igale probleemile mõelda välja nutika lahenduse ning muuta see järgmiseks kunstiteoseks. Nii tekkis surnud lilledest näitus ning koledale majale, mis rikkus Flo vaadet,  maaliti ette suur pilt tsunaamilainest. Spontaansest ideest sai Flo aiast Eesti ainuke Korea aed – tehti künkad ning kaevati tiik. Terve majamuuseum on täis ootamatuid lugusid ning kunstiteoseid. Saunast võib leida veidrad peasid ning puude latvadest katusevahetusel meisterdatud lennukeid.

Muuseumikülastuse lõpus pidime ise looma kompositsiooni või niinimetatud kunstiteose kasutades selleks Flo aia tehiskünkaid. Meie otsustasime lisada künkale teine kiht ehk viskasime kõik mäele pikali.