Reaalkool leiutas ajamasina
Kui sa 7. veebruari varahommikul pärast kümnendat korda oma äratuskella edasilükkamist pea lõpuks padjalt lahti said, siis võis sulle ju tunduda, et oled ikka aastas 2018 – ilmselt lohistades näppu mööda telefoni ekraani said oma Instagrami ja Facebooki uudistele tiiru peale teha. Kuid juba riietudes pidid veidi pead murdma oma langetatud valiku vanamoodsuse üle. Kooli sisenedes sai aga asi selgeks – nii sina kui ka Петровское Реальное Училище olite aastas 1918. Kas tegemist oli puhta maagiaga? Vaevalt, arvestades kui palju üks gümnasist peab gümnaasiumi jooksul füüsikat õppima. Küll keegi lõpuks ikka selle ajamasina ka valmis tegi. Kõige toredam koht koolimajas oli nüüd sööklakorruse koridor, kus seisid reas hästi armsad tänavalaternad, mille vahel hästi armas tänavapingike. Ohh, kui armas koht peatumiseks ja korraks hinge tõmbamiseks. Aulasse sisenedes aga realiseerus gümnasisti üks kõige suurematest hirmudest – terve aktus püsti seistes!?!? Kuidas nad seda küll 100 aastat tagasi suutsid, iga kord tund aega kuulata direktorit ja külalisi ning mitte tooli sügavusse vajudes tukastama jääda. Tegelikult imestasid kõigi tegelaste rolli sisseelamise võime üle. Kuidas Nikolai Kannuks kehastunud Martin Saar ilmekalt kõneledes teadlikult oma prille ninalt graatsilise käeliigutusega üles tõstis ning hetke pärast jälle tagasi asetas ja nii mitu korda. Kuidas usuõpetusõpetajaks kehastunud Madis Somelar nii suurt pahameelt tundis seaduse vastu, mis lõpetas usuõpetuse andmise koolides.
Igas koolitunnis käis õppetöö vastavalt ajastule. Rehkendamise tunnis said lehitseda õpetaja Raja väga väärtuslikke raamatuid – igivanu matemaatikaõpikuid ja kui vedas, siis ka veel õpilase enda märkmelehtedega. Isegi kui sa ise ei näinud nendes köidetud paberilehtedes nii suurt väärtust, siis selle 35 minutit tegi just huvitavaks see, kui palju nad tähendasid õpetajale endale, kui innustunult ta tõi välja põnevaid erinevusi tänapäevaste õppematerjalidega võrreldes, kui südamlikult ta kõneles sellest õpilasest, keda tal õnnestus läbi tema käekirja ja matemaatika tundma õppida. Alati on põnev kuulata inimest, kes räägib sellest, mida ta väga armastab. Ajalootunnis tutvusid 1918-aegse kooli ümbrusega ja linnapildiga ning looduslootunnis õppisid pigem lugemist, sest tekst raku mitoosist ja meioosist oli kaunis gooti kirjas. Võimlemises aga vedas sul, kui olid tüdruk, sest nemad jäeti tegelikult koolis tol ajal mitte ekisteerimise tõttu piinamisest kõrvale pingile istuma ja itsitama poiste Pisa-torn-püramiidide üle, mille saatus tihtipeale oli isegi Pisa torni omast kurvem ehk võrdus kohese kokkuvarisemisega.
Natuke vähem liialdades tuleb ikkagi ka poistele au anda nende peapealseisude, kukerpallide, backflip’ide ja muu imetlusväärse eest. Ka lollitamise eest, kuritarvitades teise usaldust, mistõttu ta, vaeseke, ennast peagi klassivenna käte vahel olemise aseme külmalt põrandalt leidis (nii loobiti loomlikult näiteks Joeli :D). Puhas naer tuleb peale, mõeldes praegu suurele Sebastianile, keda kinni püüda üritav klassivend lihtsalt tohutu raskuse all matile vajus. Hästi tehtud poisid! Pärast sellist pingutust oleks igaüks terve prae nahka pistnud, koolisöökla otsustas aga pakkuda leiba heleroosa ja helerohelise määrdega ja teed. Noh, parem ikka kui mitte midagi. Esmasest ehamtusest üle saanud, maitsesid mõlemad määrded üllatavalt hästi ning leiba jätkus ka palju. Klassijuhatajatunnis said võtta endale aadliku nime ning hinnata oma ainealaseid oskusi skaalal hää, käib kah jne. Edasi kiirustasid õue, et kuulata seda tähtsat Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele või lihtsalt rigni vaadata, sest see manifest on piisavlt pikk, et koolilapse tähelepanu jõuaks juba mitmeid kordi hajuda kõrvalistele radadele. Potsa käis mööda õue ringi oma ruuporiga, et kutsuda klasse staadionile moodustama EESTI 100 kujutist. Samal ajal langes laia lund. Õpilased ulatasid abistava käe, et oma ees seisjal kuldsed sakid lumevangist päästa. Õhus oli tunda selle saja aasta ärevust ning uhkust oma pisikese riigi üle. Öösel tõi sügav uni sind jälle tagasi tänapäeva, astuma mööda uut sadat ning meenutama sulle seda teekonda mitte maha magama.
Laura
© 2024, 133c