Reaalkool leiutas ajamasina

Kui sa 7. veebruari varahommikul pĂ€rast kĂŒmnendat korda oma Ă€ratuskella edasilĂŒkkamist pea lĂ”puks padjalt lahti said, siis vĂ”is sulle ju tunduda, et oled ikka aastas 2018 – ilmselt lohistades nĂ€ppu mööda telefoni ekraani said oma Instagrami ja Facebooki uudistele tiiru peale teha. Kuid juba riietudes pidid veidi pead murdma oma langetatud valiku vanamoodsuse ĂŒle. Kooli sisenedes sai aga asi selgeks – nii sina kui ka ĐŸĐ”Ń‚Ń€ĐŸĐČсĐșĐŸĐ” Đ Đ”Đ°Đ»ŃŒĐœĐŸĐ” УчОлОщД olite aastas 1918. Kas tegemist oli puhta maagiaga? Vaevalt, arvestades kui palju ĂŒks gĂŒmnasist peab gĂŒmnaasiumi jooksul fĂŒĂŒsikat Ă”ppima. KĂŒll keegi lĂ”puks ikka selle ajamasina ka valmis tegi. KĂ”ige toredam koht koolimajas oli nĂŒĂŒd sööklakorruse koridor, kus seisid reas hĂ€sti armsad tĂ€navalaternad, mille vahel hĂ€sti armas tĂ€navapingike. Ohh, kui armas koht peatumiseks ja korraks hinge tĂ”mbamiseks. Aulasse sisenedes aga realiseerus gĂŒmnasisti ĂŒks kĂ”ige suurematest hirmudest –  terve aktus pĂŒsti seistes!?!? Kuidas nad seda kĂŒll 100 aastat tagasi suutsid, iga kord tund aega kuulata direktorit ja kĂŒlalisi ning mitte tooli sĂŒgavusse vajudes tukastama jÀÀda. Tegelikult imestasid kĂ”igi tegelaste rolli sisseelamise vĂ”ime ĂŒle. Kuidas Nikolai Kannuks kehastunud Martin Saar ilmekalt kĂ”neledes teadlikult oma prille ninalt graatsilise kĂ€eliigutusega ĂŒles tĂ”stis ning hetke pĂ€rast jĂ€lle tagasi asetas ja nii mitu korda. Kuidas usuĂ”petusĂ”petajaks kehastunud Madis Somelar nii suurt pahameelt tundis seaduse vastu, mis lĂ”petas usuĂ”petuse andmise koolides.

Igas koolitunnis kĂ€is Ă”ppetöö vastavalt ajastule. Rehkendamise tunnis said lehitseda Ă”petaja Raja vĂ€ga vÀÀrtuslikke raamatuid – igivanu matemaatikaĂ”pikuid ja kui vedas, siis ka veel Ă”pilase enda mĂ€rkmelehtedega. Isegi kui sa ise ei nĂ€inud nendes köidetud paberilehtedes nii suurt vÀÀrtust, siis selle 35 minutit tegi just huvitavaks see, kui palju nad tĂ€hendasid Ă”petajale endale, kui innustunult ta tĂ”i vĂ€lja pĂ”nevaid erinevusi tĂ€napĂ€evaste Ă”ppematerjalidega vĂ”rreldes, kui sĂŒdamlikult ta kĂ”neles sellest Ă”pilasest, keda tal Ă”nnestus lĂ€bi tema kĂ€ekirja ja matemaatika tundma Ă”ppida. Alati on pĂ”nev kuulata inimest, kes rÀÀgib sellest, mida ta vĂ€ga armastab. Ajalootunnis tutvusid 1918-aegse kooli ĂŒmbrusega ja linnapildiga ning looduslootunnis Ă”ppisid pigem lugemist, sest tekst raku mitoosist ja meioosist oli kaunis gooti kirjas. VĂ”imlemises aga vedas sul, kui olid tĂŒdruk, sest nemad jĂ€eti tegelikult koolis tol ajal mitte ekisteerimise tĂ”ttu piinamisest kĂ”rvale pingile istuma ja itsitama poiste Pisa-torn-pĂŒramiidide ĂŒle, mille saatus tihtipeale oli isegi Pisa torni omast kurvem ehk vĂ”rdus kohese kokkuvarisemisega.

Natuke vĂ€hem liialdades tuleb ikkagi ka poistele au anda nende peapealseisude, kukerpallide, backflip’ide ja muu imetlusvÀÀrse eest. Ka lollitamise eest, kuritarvitades teise usaldust, mistĂ”ttu ta, vaeseke, ennast peagi klassivenna kĂ€te vahel olemise aseme kĂŒlmalt pĂ”randalt leidis (nii loobiti loomlikult nĂ€iteks Joeli :D). Puhas naer tuleb peale, mĂ”eldes praegu suurele Sebastianile, keda kinni pĂŒĂŒda ĂŒritav klassivend lihtsalt tohutu raskuse all matile vajus. HĂ€sti tehtud poisid! PĂ€rast sellist pingutust oleks igaĂŒks terve prae nahka pistnud, koolisöökla otsustas aga pakkuda leiba heleroosa ja helerohelise mÀÀrdega ja teed. Noh, parem ikka kui mitte midagi. Esmasest ehamtusest ĂŒle saanud, maitsesid mĂ”lemad mÀÀrded ĂŒllatavalt hĂ€sti ning leiba jĂ€tkus ka palju. Klassijuhatajatunnis said vĂ”tta endale aadliku nime ning hinnata oma ainealaseid oskusi skaalal hÀÀ, kĂ€ib kah jne. Edasi kiirustasid Ă”ue, et kuulata seda tĂ€htsat Manifesti kĂ”igile Eestimaa rahvastele vĂ”i lihtsalt rigni vaadata, sest see manifest on piisavlt pikk, et koolilapse tĂ€helepanu jĂ”uaks juba mitmeid kordi hajuda kĂ”rvalistele radadele. Potsa kĂ€is mööda Ă”ue ringi oma ruuporiga, et kutsuda klasse staadionile moodustama EESTI 100 kujutist. Samal ajal langes laia lund. Õpilased ulatasid abistava kĂ€e, et oma ees seisjal kuldsed sakid lumevangist pÀÀsta. Õhus oli tunda selle saja aasta Ă€revust ning uhkust oma pisikese riigi ĂŒle. Öösel tĂ”i sĂŒgav uni sind jĂ€lle tagasi tĂ€napĂ€eva, astuma mööda uut sadat ning meenutama sulle seda teekonda mitte maha magama.

Laura

Kommenteerimine on keelatud.