133c

2. – 8. detsember toimusid Mehhiko pealinnas Mexicos paraujumise maailmameistrivõistlused, kus osalesin ka mina, Robin Liksor. Reis algas juba väga vara hommikul nagu lennureisid tavaliselt alati algavad, sest kui on soov kaugemale kui Euroopa lennata, siis peab ju alati mõne teise lennufirma abi kasutama, et kohale jõuda ehk tuleb teha mitu ümberistumist. Raiskasime pool päeva Müncheni lennujaamas, kuni lõpuks kõlas valjult kõlaritest üle lennujaama:”Flight Luftahansa Star Alliance to Mexico City is ready for boarding.” Jessss, lõpuks saan istuda 13 tundi järjest ühe ja sama koha peal ning vaadata vähemalt viit erinevat filmi. Kohale jõudes ei saanudki enam aru, mis tegelikult kell on. Saksamaalt hakkasime lendama õhtul ja kohale jõudsime Mehhikosse ikkagi õhtul. Unerežiimiga harjumine võttis mõned päevad ikkagi aega, kuid ega muud polnudki teha, nutsid ja kannatasid. Järgmisel hommikul oli kõige tähtsam kohe basseinikompleksi külastada, mis asus mõne kilomeetri kaugusel meie hotellist. Tavaliselt peaks selline reis kestma umbes 15 minutit, kuid selles riigis mitte. Liiklusummikud olid selles linnas hommikust õhtuni, mis tegi liiklemise tõsiselt tüütuks, eestlasele veel eriti, kes on liikluses alatihti kärsitu ja vihane. Lõpuks kohale jõudes ei suutnudki oma silmi uskuda. Ujula oli ehitatud 1968. aasta Mexico olümpiamängudeks ning eks ta umbes nii vana välja nägigi. Rohkem kommenteerima seda ujulat ei hakkagi, sest eelmine lause võtab ilusti ja lühidalt kokku ujula konditsiooni.

Ujumisvõistluste vaatepunktist ei läinud ei minul ega ka teistel osalejatel hästi, sest Mexico asub umbes 2000 meetri kõrgusel merepinnast, mis teeb hingamise kordades raskemaks, kui see muidu on. Eestlastele, kelle kõige kõrgem mägi (loe:küngas) on 318 meetrit, oli see veel eriti harjumatu ja keeruline. Kunagi oma ujumiskarjääri jooksul polnud ma näinud nii palju minestanuid ühel võistlusel. Kanderaam oli paljude võistlejate suurim sõber. Vabal ajal saime nautida erinevaid magusaid puuvilju ning Mehhiko Coca-Colat, mis tõesti maitses paremini kui see, mida meil poodides müüakse. Sain proovida ka erinevaid teravaid toite, mis mulle väga ei istunud, kuid alati tuleb proovida, mida välismaa pakub. Käisin ka kesklinnas turisti mängimas ning ostsin sealt koju head ja paremat (loe:tekiilat ja tervaid kastmeid). Rahvast oli kesklinnas otseloomulikult eestlase arvates liiga palju ning lahkusin sealt niipea kui tavaar sai ostetud. Võistlused said läbi, lõpuks sai koju minna ning jälle terve päeva lennukis veeta. Olin hakanud igatsema juba Eesti värsket õhku ning erinevaid rahvustoite, mida seal ei pakutud (hapukoor, kama ja kohuke). Kodutöid olin ka teinud vahelduva eduga ehk kooli naastes oli jälle vaja teha 10 erinevat järeltööd ning kodus olles nutsid pooled õhtud selle üle, et miks sa reisil olles neid kodutöid ei teinud, kuid selline see sportlase elu juba on. Olles nii kaugel oma kodumaast, hakkad seda ka suhteliselt kähku igatsema, kuid tegelikult oli reis väga lahe ja teistsugune ning kindlasti ma ei kahetse võistluste kehvasid tulemusi, sest leidsin sellest reisist palju muud huvitavat, mida sain nautida.

Robin

Postitatud: Teisipäev, 06.03.2018 kell 22:24 Kategooria: 12. kl, Meie inimeste tegemised. Selle sisestuse RSS-voog: RSS 2.0