Viimane pingutus ehk tegelikult on kopp ees

“JAH, JUST!” laususime kõik (loe: need 20 õpilast, kes jaksavad veel koolis käia) justkui ühest suust, kui õpetaja Ahuna üks päev täheldas, et me oleme koolist välja kasvanud. Kuigi tegelikult peaksime võtma oma kahe käe sõrmedel loetavatest koolipäevadest viimast, siis on reaalsus selline, et üldse ei viitsi enam. Kui sügisel suutis meie närvikõdi hoida meeldivalt keerukas tootearenduse kursus (vt Robotexi postitus) ning talve esimestel kuudel ka mingil määral kosmoseteadus füüsikas, siis nüüdseks on jäänud õppida veel vaid dinosaurustest, ENSV-st, Venemaa erinevatest pidudest (miks seal neid nii palju on??) ning oma proovikirjandi jubedatest vigadest.

Neljapäeval (22.03) kaotas kool 133.b silmis paarikümneks minutiks ka oma ainukese järelejäänud funktsionaalsuse – tualetid lakkasid töötamast. Kõik, kes tunni ajal wc poole sammud seadsid, jäid teadmata kadunuks…

Tänu 3. korruse väikesesse tüdrukute tualetti paigaldatud kätekuivatile ei unele enam üksi neiu vetsus käies: kabiini väiksuse tõttu hakkab usin puhur juba wc-le lähenedes röökima, ajades laiali iga viimasegi tolmukübemekese, mis on end kevadkoristuse eest lifti (jah, nii kaugele!) peitnud. Hästi äge on see, kui puhur käsi pestes otsustab, et sa pole piisavalt märg ning su kauni kuiva kostüümi vett täis pritsib.

Kolm aastat ninapidi koosviibimist on vaikselt ennast tundma andma hakanud – nutisõltlaste ring igal neljapäeval kell 11.40 304 klassis (ärge kohale ilmuge palun, Koidul on seal ilmselt mingi tund…).

Vene keele laulu школа-ла-ла-ла-st võib mugandada ka abituriendile sobivamaks.

Taas kord andis alla-la-la-la ka tädi Google, kes vist päriselt ei saa ikka aru, mida ta tegema peab.

Oliver ongi see liim, mis meie klassi lõhenemast takistab (kahel pool lõhet ei istunud mitte kedagi, sest poisid otsustasid, et vene keelt neil küll enam vaja ei lähe).

Kommenteerimine on keelatud.