Autor: Hanna-Marleen Penno
Number 3 (71)
Detsember 2007

Seekordeses Reaali Poisis teeme juttu igati abivalmi IT-tugiisiku Ott Metslaga.

Millal on Teie sünnipäev?
26. august

Kus saite targaks ehk kus omandasite hariduse?
Võrumaal. Nii alg-, põhi-, kesk- kui  eriaralase hariduse sain Võrumaal.

Milliste hobidega tegelesite kooliajal?
Rattaspordi, lugemise, võistluskunstide (judo, maadlus, wu-shu) ja matkamisega.

Millega sisustate praegu vaba aega?
Ega praegu väga palju  vaba aega pole, aga põhiliselt läheb see arvutite remontimisele, lugemisele, aga  ka spordiga tuleb tegeleda.

Miks just IT?
Sellel on kaks lihtsat põhjust. Esimene on see, et see pakkus huvi ja ma sain sellest hästi aru. Teine põhjus on see, et mul oli lihtsalt kohutav käekiri.

Kui oleks võimalus ise luua üks juba loodud arvutiprogramm, siis milline?
Mõni arvuti operatsiooni-süsteem, mis töötaks tõrgeteta.

Mis on Teie lemmik raamat?
Pigem meeldivad raamatute sarjad. Lemmik on Terry Pratchett´i raamatusari “Kettamaailm”

Kuidas sattusite meie kooli ja kuidas siin on?
Töö tõi. Siinne töö on mitmekülgne ja huvitav.

Milline on Teie lemmikfilm?
Pigem meeldivad mulle sarjad, näiteks “Smallville”, “Stargate” ja filmidest ehk “Next” (Eesti kinokülastajatele tuttavam  “Prohveti” nime all)

Milline on unistuste amet?
Hea küsimus, midagi arvutitega seotud. Täpset ametinimetust ei oskagi öelda.

Te olete kogu elu elnud Võrus, kui Tallinn tundub?
Alguses oli harjumatu. Palju aega kulub linnas liikumiseks ja liiklus on ka tihedam.

Autor: Uku Talmar
Number 3 (71)
Detsember 2007

Kujutage hetkeks ette, et kõik, mida teile koolis siiani õpetatud on, on vale. Et iga kord, kui õpetaja teie ette astub, hakkab ta vestma üht suurt laia muinasjuttu ning ainuke tõik, mis eristab seda muinasjuttu igast teisest, on asjaolu, et mingil veidral põhjusel me kõik usume seda..

Just täpselt selliseid mõtteid tekitas elamus, mille osaks saime mina ning minu kaks klassiõde olles viinud läib ühe üpriski põneva kunstiajaloo tunni. Oma esitluse teemaks olime valinud performance’i ja happening’i ning me leidsime, et sellisest teemast lihtsalt ei tohi rääkida kuivalt powerpointi slaide vahetades ja valitud teoseid ning noppeid ajaloost presenteerides, vaid et tuleb midagi veidi ebatavalist välja mõelda. Ei läinud kaua, kuni oligi valminud plaan. Plaan, mille tagajärgi meist keegi algul aimata ei osanud.

Kõik kulges veatult. Kohustuslikud slaidid said õigeks ajaks valmis ning kõik eeldused põneva esit(l)use jaoks olid olemas . Me alustasime tundi neobakaismi teemaga, mille käigus oli minu ülesanne otsida üks fakt ning tulihingeliselt selle paikapidavusele vastu vaielda, minnes isegi niivõrd kaugele, et lahkuda klassiruumist ning naasta, väites et olin wikipediast leidnud andmeid, mis senise esitluse tõelisuse kahtluse alla seavad. Kõik töötas: videod ja slaidid vahetusid täpselt, esitus oli viimase peal ja klass elas kaasa. Tunni lõpus tänas õpetaja meid ilusa happening’i eest. 5+
Aga milles seisnes siis selle asja konks?

Nimelt pole neobakaismi üldsegi olemas. Mistõttu mõjusidki erinevate õpilaste küsimused stiilis “Kas neobakaism töösse ka tuleb?” või “Mis küsimused neobakaismi kohta töösse tulla võivad?” ning fakt, et paljudel õpilastel on siiamaani ette näidata igati korralik konspekt pealkirjaga “neobakaism” eriti hämmastavaina. Mida see aga kõik tähendama peaks?

Kui kaks klassi ees kõnelevat noort neiut võivad vähemalt 20 inimest (kui mitte peaaegu terve klassitäie inimesi) uskuma panna, et eksisteerib kitsastes ringkondades laialdaselt tuntud kunstivool, mille kuulsamate tööde hulku kuulub muuseas näiteks “Mona Lisa with lasers” ning mille üks kuulsamaid esindajaid on George Lucase vend Fred Lucas, kes suri oma kunsti nimel suunates endale silma võimsa laseri, siis mida kõike võib meid panna uskuma veel üks õpetaja? Rääkimata veel õpikutest, internetist või meediast.

Ja kuigi eelpool kirjeldatud kunstivool ei olnud küll esitatud niivõrd absurdsel kujul, kui siin artiklis, vaid tegelikult oli üpriski oskuslikult kirjeldatud antud voolu tagamaid ja tekkimislugu(fiktiivset muidugi) ning teda isegi erinevate lasereid sisaldavate videote abil illustreeritud, tekitas juhtunu siiski väga tugevat hämmingut ning isegi kerget hirmu. Muidugi ei tasu uskuda kõike, mida tänapäeval linna peal või meedias räägitakse, see on enamike inimeste jaoks loogiline, kuid mida üldse võib uskuda? Kas ei või mitte paljud muudki voolud olla samasugused naljad? Kas ajalugu võib olla pelgalt muinasjutt? Mida kuradit me üldse tegelikult teame? Ja miks me kõike seda usume?

Esimene põhjus oleks muidugi sinisilmne eeldus, et kogu info, mis meile antakse, ongi tõelisuse peegeldus. See on üks inimloomuse lugematutest lihtsustustest, mis teevad elamise kergemaks ja lihtsamaks, sest nii peab ju vähem mõtlema.

Inimene on tegelikult palju kergeusklikum ja naiivsem olend, kui ta seda endale tunnistada julgeb. Võtame näiteks situatsiooni, milles mingil põhjusel on inimteadvus sattunud silmitsi olukorraga, mida ta endale loogiliselt seletada ei suuda. Mis juhtub? Tavaliselt ei seata mitte enda senist arusaama reaalsusest kahtluse alla, vaid painutatakse tõelisust(tihti üpris tugevasti tegelikult juhtunut moonutades) nii, et ta sobiks inimese peas oleva “reaalsusega”. Järjekordne lihtsustus, sest kergem on endale natuke valetada (kuigi tihti teadmatult või alateadlikult), kui hakata tükikest oma maailmast ümber kujundama. Samamoodi antud juhul, mil inimesed ei vaevunud esitama küsimust, et kas kõik, mida meile klassiruumis räägitakse, on tõsi ning seetõttu neile ettesöödetud teooriat kahtluse alla seadma, vaid laiendasid selle abil enda arusaama kunstiajaloost veel ühe vooluga, mille nimeks siis neobakaism.

Autor: Ivan Špol
Number 3 (71)
Detsember 2007

Me kõik oleme harjunud õpetajatega kui klassi ees seletajatena, halbade hinnete panejatena või lihtsalt inimestena, aga nüüd proovime korraks neid ette kujutada uues olukorras, kus nad ei ole mitte õpetajad, vaid oma riigi ja saatuse täielikud valitsejad. Eks näib, mis välja tuleb…

Kord väga ammu kui koolisöökla järjekordi polnud, kui teisipäevased kartulid veel söödavad olid, kui moodle oli alles selle loojate kurjais mõtteis, kui keemiat veel ei õpitud, kui vene keelest puhati mitte kodus vaid koolis, kui tüdrukute ja poiste WC asemel oli üks ühine välikäimla- igatahes väga-väga ammu oli ilma peal üks suur Õpetajate manner ning selle idarannikul(kogu tarkus on alati idas) paiknes pisikene Reaali riik.

Riik oli välispoliitilikas üks mõjuvamaid ja edukamaid. Selle põhjusteks olid sõjakus ning alamklassi kuulekus. Alamklassi moodustasid peamiselt orjad, kes olid kas ostetud teisest riigist või kasvatatud ise.  Nende elu oli väga pingeline ja raske, sellest räägib kas või toitlustamisekord, kui kõik orjad üks kord päevas kogunesid linnakeskuse söögikoha juurde ning moodustasid järjekorra. Järjekord oli sageli mitutuhat meetrit pikk ning  tihtipeale võis 2 eri linna järjekordade lõpud kohtuda. Toiduhulk ja kvaliteet andis soovida. Kuigi orjadel mingit võimu riigis polnud, oli neil siiski ametlik juht, keda iga aasta orjade endi poolt valiti. Peamine võitlus orjade juhi tiitli pärast käis Viktori ja Uku vahel. Aga tegelikku võimu orjajuhil riigiasjade lahendamisel ei olnud. Riigi sõjaväe moodustasid samuti orjad. Sõjaväe korra eest vastutas Andrus Kangro. Tema käe all kasvasid kuulekaimad ja patriootseimad sõdurid mandri peal. Sõjaväe füüsilise ettevalmistuse eest vastutasid Hindrek Oks ja Meelis Songe.

Riigi suureks juhiks oli Gunnar Polma. Tema abiliseks rahanduses oli Ene Saar ja üldfüüsiline töö organiseerimises Veiko Toomlaid. Polma oli suur reformaator. Tema poolt olid sooritatud mitmed muutused ühiskonnas nagu ekooli-, muudli- ja söögireformid. Kuna ta pärisorjust kaotada ei suutnud, siis orjade seas ta 100%-list toetust ei saanud. Polma elas suures palees, mille peaarhitekt ja kujundaja oli Ahti Pent.Kogu hoone valmis pliiatsi, haamri ning paari poolaka abil. See oli üks suur ja uhke ehitis. Suure auga kuulub see maailmaimede hulka(nimelt 32. kohe pärast ummikuvaba töölesõitu Moskvas).

Juhile ustavaks organiks oli kirik. Ülempreester oli Mirja Särg. Ta tekitas sünge meeleolu nii matustel kui ka pulmadel ning pani inimesi õnnest nutma, kui nad kirikust lõpuks välja said. Samuti allus juhile ka julgeolekuorganisatsioon, mille peajuhiks oli Toomas Reimann. Ta oskas alati kurjategijaid oskuslikult ja halastamatult kinni võtta. Kõik olid tema korda kartnud ning võimaluse korral üritati linnakodaniku eksamist, mille Reimann korraldas, mööda hiilida.

Samuti oli ka arstiabi väga arenenud tänu Aita Ottsoni nimelisele meditsiinikeskusele. Selle moto oli: „Meie käest sa enne abi ei saa, kui iseend algul ei aita“. Ja kogu see süsteem töötas. Enamasti ei pidanud arstid end liigutamagi, kui patsiendid juba terved olid. Aita Ottsonit nimetati aga Copperfieldiks. Eraldi käis vaimne ravi.  Peapsühholoog oli Helen Kaasik. Pärast tema 1-1,5 tunniseid loenguid sai isegi kõige suurem hull aru pähe ja astus oma igapäevasse ellu tagasi. Samuti väga arenenud oli maateadus, eesotsas Piret Karuga. Tema nimele kuuluvad sellised avastused nagu Kopli ja Maardu(Lasnamäe oli enne avastatud Liisa-Kai Pihlaku poolt). Reaali tähelepanuväärseim teadlane oli Mart Kuurme. Tal oli alati palju teistest erinevaid ideid ja teooriaid. Kuid keegi nendest kunagi aru ei saanud. Tema käest kunagi selgitust ei saanud, sest inimeste hulka ilmus ta ainult 15 minutiks päeva jooksul ja siis läks ta kohe koju tagasi oma prille otsima.

Nüüd siis Reaali kultuurist. Reaalis oli suur naishulkurite osakaal. Neist tähelepanuväärseim oli Tairi Tamme-Amjärv. Ta ei olnud lihtsalt kerjaja, vaid ta üritas raha kuidagi välja teenida. Enamasti maalis ta mingisuguseid lastepilte, mida lihtkodanikud sageli naljapärast ostsid. Reaali teatril oli suur roll. See oli orjadele ainukene võimalus läbi lüüa halastamatus ja raskes elus. Suurimaks teatrielu organiseerijaks oli Kristi Koit. Ta oli täielik teatrifanaatik. Iga 3. aasta 3. kuu 3. päeval toimusid Reaalis teatripidustused. Sel päeval kanti ette 77 etendust minutis ning kõik lõppes koidikul, kui kõik pealtvaatajad juba nagunii purjus olid ja etendusi ei jälginud. Sageli pooled esinejad surid lihtsalt söögi ja joogipuudusesse. Reaalis tegelesid laulmisega ainult tüdrukud ja Edmar Tuul. Suurimad muusikategeleased olid Heli Roos ja Eve Karp. Ja siis Tiia Luuk… Ta on meie kooli ajalooõpetaja ja 10c klassijuhataja, kes muidu ei teadnud.

Maksude kogumisega tegeles Marelle Silland. Kuna makse ei meeldi kellegile maksta, siid tema eest peideti end voodi alla või kapi taha. Tavaliselt leidis Silland kõik võlgnejad üles.Ei saaks mainimata ka ühiskonnakriitikut Heli Ahunat. Tal oli oma ajaleht, kus ta avaldas oma rahulolematust eluga riigis. Eriti vastuolus oli ta orjade olukorraga, pidades neid hästi laisateks ja kavalateks. Kõige ebameeldivam töö oli arvatavasti Andres Raal ja Malle Kasel. Nad olid misjonärid. Nende ülesandeks oli orjadega rääkimine, nende harimine ja kaasatundmine neile. Sageli osutus see raskeks ja rumalad orjad ei saanud sellest aru. Sellegipoolest olid nad aidanud mitmeid elusid ja üldiselt oli riigi juhtkond nende tööga rahul. Riiki iseloomustas vene keele puudus, kuna Oleg Kravtšenko, Lilian Kravtšenko, Niina Karamkova ja Marika Tendermann saabusid riiki alles pärast ülestõusu ja võimuvahetust, mis on aga juba täiesti teine jutt…