Tõmban 1. septembril koolimaja raske välisukse lahti ja mind tervitavad Reaali seinad, treppide käsipuud, klassiruumide toolid ja lauad, 0 korruse kriuksuvad toolid… Nii tuttavalt armsad, ent ometigi tekitavad parasjagu elevust, seda eriti pärast mitmeid koolist eemal veedetuid kuid. Kuigi viimane gümnaasiumiaasta on avapaugu saanud, tunnen end kui 1. klassi jüts, kes pole veel salajasi nurgataguseid avastanud.
Üks mu kolleeg, kuuldes, et mind ootab ees veel üks kooliaasta, naljatles pisut liialdavalt, et ta läheks pigem kümneks aastaks vangi kui tagasi gümnaasiumisse. Muigasin ta ääremärkuse peale, aga ta lause ei andnud mulle enam rahu. Miks küll nii mürgised mälestused koolipõlvest? Jah, kohati on raske, lausa väga-väga raske, kuid siiski leidub päevades nii palju kütkestavat. Mõtlen iga kooliaasta algul, et õpin tundma ümbritsevast rohkem rõõmu ja nägema selles rohkem ilu ka nigelamatel päevadel. Ehk suudan oma soovi viimasel kooliaastal ulatuslikumalt täita.
Jaan Tootsen, Fred Jüssit kajastava filmi „Olemise ilu” režissöör, on kirjeldanud, kuidas filmitegemine on muutnud teda palju tähelepanelikumaks kõrvalseisjaks, sest pilk püüab pidevalt põnevaid kaadreid, ka olmelises virvarris. „Samas ei võõranda see vaatlejapositsioon sind kuidagi elust, vaid juhatab sind palju enam selle ainukordse hetke sisse,” mõtiskles ta Müürilehele antud intervjuus, kuidas filmikunst tema elu mõjutanud on.
Kutsun sind, hea lugeja, samuti igapäevaelu filmikaadritena nägema. Kui hetk sinu päevast sobiks kaadrina mõnda filmi, siis on see ju tähelepanemist, mäletamist ja hindamist väärt. Ja kui filmikaadrina talletamine pole päris meelt mööda, salvesta see luulereana, helijupina, tantsuliigutusena. Peaasi, et märkaksid ümbritseva ilu ja võlu, valu ja meelehärmi, sest see on imetlemist väärt!
Selleks, et saaksin toetava kaasaelajana Reaali Poisi tegemistest veelgi suuremat rõõmu tunda, annan juhtimise üle Lindale, Eliisile, Itile ja Paulile, kelle kirjutiste ja küljendatud lehtedega olete te eelmistest aastatest juba tuttav. Poisile selga ei keera, sest mina jätan oma mõtted ja mälupildid tekstiridadesse. Ja kui kübeke filmikaadritest jõuab avalikkuseni, siis miks ei peaks see juhtuma ka näiteks tekstiridadega. On, mille üle mõlgutada ja mida meeles pidada.
Meeleolukaid filmikaadreid sel aastal!
Karmen Laur 136.b

Sisukord
lk 2 Peatoimetuse ja REKi veerg
lk 3 Direktori avakõne
lk 4 Sümbolid, mis kõnetavad ja ühendavad
lk 5 Terve vihmane septembriõhtu täis muusikat
lk 6-7 Vil!135 pisteliselt kaardile pistetud
lk 8 136. lend kuuldel! Nädalavahetus laagrit kaitstes
lk 9 Erik J-i muusikanurk
lk 10 Koroona RETS 2020
lk 11-13 Piirangute kiuste meeleolukas
lk 14 Abimees öisele seiklejale
lk 15 Luulemeenutusi karantiiniajast
lk 16 Ütlused. Sudoku. Palju õnne!

Loe ajalehte!