26. oktroobril käisin filmi “Matilda” esilinastusel. Väga hea reputatsiooniga režissöör Aleksei Utšiteli uut filmi sildistati kui ajaloolist melodraamat. Venemaa viimane keiser Nikolai II ja priimabaleriin Matilda Kšessinskaja… Lühidalt, suurejooneline kostüümidraama räägib tulevase keisri ja baleriini armuintriigist. “Matilda” on keskmise taseme film, mille ajalooline ja filmikunstiline väärtus on kaheldav. Tõepoolest, sellega lõppekski artikkel minu isiklikust arvamusest selle filmi kohta. Antud juhul ei lase mul seda teha tohutu suur tähelepanu, mis filmile omistati ning alusetu skandaal, mida filmi ümber tekitati.
Et lugeja mõistaks “tohutu suure” ja “alusetu” tähendust antud kontekstis, annan lühiülevaate filmi tootmise kronoloogiast. Filmimisega alustati aastal 2014. Juba tootmise algstaadiumil hakkasid Venemaa avaliku elu tegelased vaidlema filmi üle. Skandaal seisnes selles, et nimelt solvab film usklike tundeid. Väideti, et õigeusu kiriku poolt pühakuks kuulutatud keisrit ei tohiks näidata tavainimese võtmes ning film mõnitab õigeusku ja vene kultuuri. Kogu hype jõudis haripunkti, kui riigiduuma saadik Poklonskaja esitas nii-öelda tavainimeste kaebusi peaprokuratuurile ning palus neid kontrollida. Pärast seda leidsid aset rahutused: kinosaali seina rammiti bussiga, põletati kaks autot ning õigeusklikud tulid plakatitega tänavaile. Kõike seda tehti enne filmi esilinastust. Kas see on lollus seeriast „Võimalik vaid Venemaal“ või reklaamikampaania? Õigupoolest vastata ei saa. Mina arvan, et film on kunstilooming. Läbi oma loomingu on autoril õigus oma nägemusele ning selle edastamisele vaatajatele.
Võib tunduda, et osutasin liiga suurt tähelepanu filmi taustale, kuid see aitab paremini mõista minu arvamust. Filmist endast ei ole palju rääkida. Alustame sellest, mis oli halb. Kõige suurem küsimus on mul stsenaariumi osas. Film oli justkui mõeldud sarjana, mida kohendati kahetunniseks filmiks. Teisisõnu oli süzee katkendlik. Seda toetas halb montaaž: algul on kroonimine, seejärel kohe stseen teatris ja sekund hiljem sõidab keisrikoda rongiga. Filmi sisu on justkui ajalooline vaakum, kuhu keisririigi eliit topiti – poliitilisi ja majanduslikke sündmusi ei eksisteerinud, kuigi jutt käib 19. ja 20. sajandi vahetusest. Selline vaakum oleks põhjendatud, kui armastuslugu oleks kvaliteetselt näidatud. Näitlejad Ingeborda Dapkunaite (Dagmar), Danila Kozlovski (armunud vürst) jt tegid oma töö väga hästi ära piirides, mida neile halb stsenaarium seadis. Mulle meeldis, et võeti näitlejaid välismaalt. Lars Eidinger (Nikolai II) ning vähetuntud, kuid lootustandev Michalina Olszanska (Matilda) nägid kaadris välja väga kooskõlalised. Vaatamata sellele ei teki kaastunnet, sest peategelased olid lõpuni avamata. Lisaks häiris mind, et Nikolai II oli stsenaristide poolt näidatud lollikesena. Nüüd aga sellest, mis oli tõepoolest hea. Kiitus filmi tehnilisele poolele: kostüümid, dekoratsioonid, rekvisiidid ja grimm olid väga heal tasemel. Siinkohal kandis film epohhi edasi ning vääris nimetust „suurejooneline kostüümidraama“.
Erilist tähelepanu väärib fakt, et tegemist on Venemaa ajaloo kõige kallima filmiga: selle eelarve oli $25 miljonit. Tegemist on järjekordse riigi poolt rahastatud läbi kukkunud projektiga. Film ei teeninud isegi poolt eelarvest tagasi. Igasugune patriotismi, õigeusu või keisri halvustamine oli väljamõeldis – mina seda filmis ei näinud. Vastupidi, filmi lõpus väänati ajaloolist fakti (sündmus Hodõnka väljal) ning sellega näidati Nikolai II heas võtmes. Ootused filmile sellesama skandaali tõttu olid väga kõrged. Milline oli minu kurvastus, kui sain aru, et nägin peaaegu “seebikat”. Film ei vääri talle omistatud tähelepanu. Minu hinnang on 5/10, kuid siiski soovitan vaatama minna, et kujundada oma arvamus seoses “usklike tunnete solvamisega”.

Foto: afisha.ru

Ilja-Viljard Vronski 133C